Pressikonverents: ühe vanemaga pered (VIDEO)

17. veebruaril Sotsiaalministeeriumis toimunud pressikonverentsil tutvustati 2009. aasta lõpus valminud poliitikaanalüüsi „Ühe vanemaga pered: probleemid, vajadused ja poliitikameetmed“.

Vaata pressikonverentsi salvestust.

Analüüsi eesmärgiks oli selgitada ühe vanemaga perede sotsiaalse ja majandusliku toimetulekuga seonduvaid probleeme ning näidata võimalusi nende probleemide leevendamiseks ja/ või ennetamiseks, sh käsitledes ühe vanemaga peresid toetavaid meetmeid Eestis ja teistes Euroopa riikides. Samuti vaadeldi analüüsis ühe vanemaga perede tausta ning põhjusi, miks lapsed kasvavad peres ühe vanemaga.

Statistikaameti leibkonna-eelarve uuringu andmetel oli Eestis 2007. aastal 24 000 ühe vanemaga (täiskasvanuga) lastega leibkonda, mis moodustasid kõigist lastega leibkondadest 14%. Ühe vanemaga peredes kasvas kokku 34 000 last ehk 13% kõigist alaealistest lastest. Valdav osa ehk 69% ühe vanemaga peredest olid ühelapselised, neljandikus ehk 25% ühe vanemaga peres kasvas kaks last. Kolm ja enam last oli 6% ühe vanemaga peredes. Enamasti kasvasid lapsed peres emaga ning vaid 3% juhtudel isaga.

Peamiseks põhjuseks, miks vanem jääb last peres üksi kasvatama, on Eestis vanemate kooselu lõppemine või abielu lahutus. Hinnanguliselt puudutas 2008. aastal vanemate abielu lahutus Eestis 2500 last. Vabade kooselude osas sarnased andmed puuduvad, kuid arvestades registreerimata kooselude levikut ühiskonnas, saab oletada, et vanemate vaba kooselu lõppemine võib puudutada umbes samavõrd paljusid lapsi.

N-ö isata sündinud ehk nende üksikemaga laste arv, kelle sünniakti ei ole isa andmeid kantud või need on tehtud ema ütluse alusel, on 2000. aastatel oluliselt vähenenud. Kui 2000. aastal moodustasid tuvastamata isadusega sünnid ligi viiendiku ehk 18% kõigist elussündidest, siis 2008. aastal 7% (1180 last). Selle põhjusteks võivad olla nii teadlikum reproduktiivkäitumine kui ka isade kasvanud huvi ja vastutustunne oma sündivate laste suhtes. Kuna tuvastamata isaduse korral on vanemal õigus taotleda üksikvanema lapse toetust, võis 2000. aastate alguses esineda enam juhtumeid, kus isa andmed jäeti lapse sünniakti ka majanduslikel kaalutlustel teadlikult kandmata.

Lisaks nn isata sündinud lastele võib välja tuua ka need üksikemaga lapsed, kelle sünniaktis on küll isa andmed olemas, kuid kelle puhul ei ole vanemad koos elanud ega abielus olnud. 2008. aasta andmetel sündis neid üksikemaga lapsi 500 ehk 3% kõigist elussündidest.

Põhjuseks, miks vanem kasvatab last peres üksi, võib olla ka teise vanema surm. Eesti puhul on siin probleemiks just meeste enneaegne suremus ning seda põhjustavad tegurid, sh riski- ja sõltuvuskäitumine, õnnetused ja vigastused.

Üksijäämise põhjustest sõltub seega, kas teine vanem on olemas ja saab perest lahus elades lapse kasvatamisel osaleda või mitte.  Oluline on ka teadvustada, et nn üksikvanema staatus ei pruugi olla ajas püsiv. Nii võib last kasvatav vanem alustada (uut) kooselu või abielluda ning saada lapse kasvatamisel edaspidi täiendavat tuge oma partnerilt. Ka perest lahus elava vanema toetus ja osalus lapse kasvatamisel võib ajas muutuda.

Võrreldes teiste lastega peredega kogevad ühe vanemaga pered enam erinevaid toimetulekuraskusi. Nii Eestis kui mujal Euroopa riikides on näiteks laste vaesusrisk suurim just ühe vanemaga peredes, kus on üks võimalik töölkäija, ning sellest tulenevalt ka väiksemad sissetulekud. Majanduslik kitsikus tähendab ühe vanemaga perede puhul omakorda viletsamaid eluasemetingimusi ning laste  piiratumaid arenguvõimalusi, näiteks huvihariduse või vaba aja veetmise osas.

Üksi last kasvataval vanemal on sageli keerulisem ka oma töö- ja pereelu kohustusi ning vajadusi kombineerida, mistõttu võib vanemal jääda lapsele vähem aega. Samuti kogevad üksi last kasvatavad vanemad sagedamini stressi ja on eluga vähem rahul kui paarisuhtes olevad vanemad.

Ka peret ümbritsev sotsiaalne tugivõrgustik (nt pere lähisugulaste või lapse vanavanemate näol) võib ühe vanemaga perede puhul olla väiksem. Lapse heaolu seisukohalt on oluline, milliseks kujunevad vanematevahelised suhted kooselu lõppemise või lahutuse järel ning kas lapsel säilib kontakt ja suhtlus perest lahus elava vanemaga.

Nagu analüüsis tõdetakse, on kirjeldatud probleeme arvestades vajalik ühe vanemaga peresid ja neis kasvavaid lapsi vajadusel erinevate kombineeritud meetmete kaudu toetada. Sealjuures on oluline roll nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste meetmetel; samuti nii universaalsetel, st kõigile lastega peredele mõeldud meetmetel (nt lastehoid ja alusharidus, riiklikud peretoetused jm) kui ka konkreetselt ühe vanemaga peredele suunatud meetmetel.

Ühe vanemaga peredele suunatud riiklike meetmete näol on Eestis tegemist valdavalt rahaliste toetuste ja hüvitistega, mis lähtuvad lapse üksikasvatamise põhjustest ning erinevad oma suuruselt. Kui perest lahuselav vanem ei täida lapse  ülalpidamiskohustust, saab last kasvatav vanem taotleda kohtu kaudu lapsele igakuist elatusraha, mille suuruse määramisel lähtub kohus vanemate varalisest seisundist ja lapse vajadustest.  Samuti saab kohtusse pöördunud vanem alates 2008. aastast taotleda riigilt elatisabi, mida makstakse vanemale lapse kohta 50 krooni päevas kuni 90 päeva. Lastel, kelle isa andmed sünniaktis puuduvad, on õigus igakuisele 300-kroonilisele üksikvanema lapse toetusele. Vanema surma korral tekib lapsel õigus saada toitjakaotuspensioni, mille suurus sõltub surnud vanema vanusest ja pensionistaažist. Lisaks on toimetulekutoetust saaval ühe vanemaga alaealiste lastega perel õigus täiendavale 200-kroonilisele sotsiaaltoetusele.

Samas ei piisa ühe vanemaga perede toimetuleku kindlustamiseks ja probleemide leevendamiseks vaid rahalistest toetustest. Pere sissetulekute ja majandusliku toimetuleku seisukohalt on eeskätt oluline, et vanem saaks ja sooviks töötada. Väikelaste vanemate puhul on töölkäimise üheks eelduseks sealjuures sobivad ja taskukohased lapsehoiuvõimalused. Eesti puhul, kus naised teenivad tööturul keskmiselt meestega võrreldes vähem, on samuti vajalik suurendada naiste ja meeste võrdseid võimalusi tööturul, sh töö tasustamisel.

Vanemate paarisuhte ja kooselu lõppemine ei tähenda lapsevanemaks-olemisega seotud õiguste ja kohustuste lõppemist. Nii peaks lapsest lahuselaval vanemal säilima võimalusel suhted oma lapse või lastega ning samuti kohustus oma lahuselavate laste kasvatamises ja ülalpidamisel võimaluste piires osaleda. Selleks tuleb muu hulgas aidata vanematel leevendada omavahelistes suhetes tekkivaid konflikte ja pingeid, pakkudes vajalikke nõustavaid teenuseid (nt perelepitusteenus).

Ka riiklikud poliitikad peavad isadust ja isaks-olemist enam toetama ja väärtustama. Selleks, et tugevdada isade ja laste vahelist sidet, on vaja suurendada isade võimalusi pere-elus osalemiseks ning laste eest hoolitsemiseks. Lähedane suhe oma lapsega on üheks eelduseks, et isa seotus lapsega ei katke ka vanemate lahkumineku korral. Kohtu kaudu elatusrahade taotlemise, määramise ja maksmise süsteemi toimivuse parandamise kõrval tuleb lahkuminevaid vanemaid enam toetada ja nõustada, aitamaks neil jõuda kohtuväliste kokkulepeteni oma lapse või laste edasist kasvatamist ja ülalpidamist puudutavates küsimustes.

Analüüsi järelduste põhjal tuleb samas ühe vanemaga perede toimetulekut toetavate meetmete kõrval tegeleda ennetavalt ka põhjustega, millest tulenevalt vanem kasvatab last või lapsi peres üksi.

Kõik Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja rahastamisel valminud sotsiaalvaldkonna uuringud ja analüüsid, sh käesolev poliitikaanalüüs on kättesaadavad ministeeriumi kodulehel.

Materjalid:
Ühe vanemaga pered: probleemid, vajadused ja poliitikameetmed
Ühe vanemaga pere

Jana Rosenfeld
Meedianõunik
Avalike suhete osakond
Sotsiaalministeerium
Tel 6269 323
GSM 505 7135
jana.rosenfeld|ä|sm.ee