Asendushooldus

Lapse loomulik kasvu- ja arengukeskkond on tema perekond. Selleks, et laps saaks kasvada oma perekonnas, on riigi kohustus toetada vanemaid laste kasvatamisel. Olukorras, kus aga vanemad ei suuda ka toe korral kindlustada lapsele turvalist perekeskkonda ning vanemlikku hoolt, on riigi ülesandeks tagada lapsele sobiv asendushooldus väljaspool tema enda perekonda. Kõige üldisemas tähenduses mõistetakse asendushooldusena lapse eest hoolitsemist väljaspool tema sünniperekonda kas lühi- või pikaajaliselt. Asendushoolduse vormideks on: lapsendamine, perekonnas hooldamine, eestkoste ja asenduskodu.

 

Asendushooldus

Lapsendamine

Lapsendamisega tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel samad õigused ning kohustused, mis bioloogilise lapse sünnil. Lapsendada võib ainult lapse huve silmas pidades ja siis, kui on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe. Vähemalt 10-aastast last saab lapsendada vaid lapse enda nõusolekul. Kui lapsendatakse nooremat kui 10-aastast last, siis selgitatakse välja ka tema arvamus.

Lapsendada saab last:

  • kelle vanem(ad) on andnud lapsendamiseks nõusoleku; 
  • kelle vanem(ad) on surnud või
  • kellelt on täielikult ära võetud lapse isikuhooldusõigus.

Tingimused lapsendajale:

  • Lapsendaja peab olema vähemalt 25 aastane isik, kelle teovõimet ei ole piiratud.
  • Abielus olevad isikud lapsendavad ühiselt, erandina võib lapsendada üksi, kui teise abikaasa teovõimet on piiratud.
  • Lapsendajaks võib olla ka üksikisik. 

Lapsendamine on nii lapse kui lapsendaja jaoks lõplik ja pöördumatu sündmus, lapsendamist ei saa tühistada ja ka kehtetuks tunnistamise alused on väga piiratud.


Lapsendamist reguleerib perekonnaseadus ja korraldab sotsiaalkindlustusamet, erandina korraldab rahvusvahelist lapsendamist sotsiaalkindlustusamet. Lapsendamiseks peab lapsendada soovija pöörduma sotsiaalkindlustusameti poole, kelle ülesanne on lapsendajat juhendada ja lapsendamiseks ette valmistada. Lapsendamiseelseid ja – järgseid tegevusi ja teenuseid  pakub MTÜ Oma Pere.

Rahvusvaheline lapsendamine

Rahvusvahelist lapsendamist reguleerib perekonnaseaduse § 165 ja Haagi riikidevahelises lapsendamises lastekaitseks tehtava koostöö konventsioon.

Rahvusvahelise lapsendamise alla ei kuulu peresisesed lapsendamised, kui lapse ema või isa uus abikaasa lapsendab lapse peresiseselt. Rahvusvaheline lapsendamine tähendab, et ühes riigis elav laps kolib püsivalt elama teise riiki teisest riigist pärit lapsendaja juurde.

Alates 2016. aasta jaanuarist korraldab rahvusvahelist lapsendamist ja rahvusvahelist lapsendamise komisjoni tööd Sotsiaalkindlustusamet. Kui lapsendada soovija elukoht ei ole Eestis, ei või kohus lapsendamist otsustada ilma Sotsiaalkindlustusameti juurde moodustatud rahvusvahelise lapsendamise komisjoni loata. Komisjon on kolmeliikmeline.

Eestist välisriiki lapsendamine saab olla ainult erandjuhtum ja võib toimuda juhul, kui lapse eest ei ole mingil põhjusel võimalik vajalikul määral hoolitseda Eestis. Välisriiki lapsendamist võib kaaluda ainult juhul, kui Eestist on lapsele piisavalt kaua ja põhjalikult peret otsitud, kuid seda pole leitud ning lapse eestkostja hinnangul ei ole asenduskodu sellele lapsele sobilik kasvukeskkond.

Siiani on peamiselt olnud tegu Eestist välisriiki lapsendamisega. Väga harvad on juhtumid, kui lapsendatakse välisriigist Eestisse.

Eestist lapsendatakse lapsi välisriiki alates 1990ndatest aastatest.  Rahvusvaheline lapsendamine Eestist on aegade jooksul toimunud enamasti USA’sse, Soome ja Rootsi. USAga lõppes koostööleping 2013 aastal, Soomega 2016 aastal. 

Lapsendatud laste arv on aastatega vähenenud; kui kümme - viisteist aastat tagasi oli välismaale lapsendatud laste arv ligi 20 last aastas, siis viimased kolm aastat on välismaale lapsendatud keskmiselt 5-6 last aastas. Eestil on kehtiv koostööleping Rootsi Kuningriigiga.

Täpsema info saamiseks soovitame pöörduda Sotsiaalkindlustusameti nõuniku, rahvusvahelise lapsendamise komisjoni esimehe Ly Rüüs`i poole tel. 6208 391, e-posti aadress ly.ruus@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Perekonnas hooldamine

Lapse hooldamine perekonnas on hoolekandeteenus, mida pakutakse lastele alternatiivina asenduskodu pakkumisele. Perekonnas hooldamine toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel. 

Lapse hooldamine perekonnas, mille liikmete hulka ta ei kuulu, võib olla lühi- või pikaajaline sõltuvalt lapse vajadusest, kuid eesmärk on lapse tagasipöördumine oma perekonda. Kui lapsendamine on lapse jaoks perekonnas kasvamise võimalus täisealiseks saamiseni ning vanema ja lapse vahelised õigussuhted elukestvad, siis perekonnas hooldamine on ajutisema iseloomuga. Eeskätt on see mõeldud olukorras, kus laps vanema haiguse või mõne muu põhjuse tõttu ei saa oma perekonnas elada, kuid samas ei ole põhjendatud vanemalt täieliku isikuhooldusõiguse ära võtmine.

Oluline on perekonnas hooldamise korral säilitada, vajadusel luua ja parandada lapse ning tema sünnijärgse perekonna suhteid. See on vajalik, et tagada ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevalt lapse õigus tunda ja võimalusel omada suhteid mõlema vanemaga. Lapse turvalisus tagamiseks hooldusperekonnas on sotsiaalhoolekande seadusega seatud perele mitmeid nõudmisi, muu hulgas kohustus läbida kasuvanemate koolitus PRIDE.

Perekonnas hooldamisel oleval lapsel on õigus kõikidele peretoetustele ning lisaks ka perekonnas hooldamisel või eestkostel oleva lapse toetusele, mis on mõeldud lapse ülalpidamise kulude katteks. Peretoetuste kohta loe lähemalt siit

Eestkoste

Kui lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või lapse päritolu pole võimalik kindlaks teha, siis määratakse lapsele eestkostja. Eestkoste seadmine loob lapse ja eestkostja vahel lapse ja vanema õigussuhte piiratud ulatuses, konkreetsetel juhtudel võib kohus ulatuse osas teha erisusi. Eestkostjale kuulub nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus. Seega on eestkostja ülesandeks lisaks lapse seaduslikule esindamisele, hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest oma ülesannete piirides. Oma kohustuste täitmist ei või panna kolmandale isikule. 

Eestkostjaks määratakse füüsiline isik, või kui sobivat füüsilist isikut ei leita, siis juriidiline isik. Juriidiline isik peab süstemaatiliselt tegelema eestkostetavatele füüsilisest isikust eestkostjate otsimise, nõustamise ja koolitamisega. Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid lapse elukohajärgne valla- või linnavalitsus või selle puudumisel hariliku viibimiskoha järgne valla- või linnavalitsus. Kui lapse huvide kaitseks on vaja määrata eestkostja, kuid pole alust võtta vanemalt ära tema vanema õigusi, on võimalik määrata erieestkoste üksnes nende ülesannete täitmiseks, mida vanemad täita ei saa. 

Eestkostja kohustused:

  • eestkostetava arvamuse küsimine ja sellega arvestamine, kui see on lapse vanust ja arengutaset arvestades asjakohane;
  • lapse vara valitsemine hea eestkostja hoolsusega ning ta vastutab oma kohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju eest;
  • suurema majandusliku riskiga tehingute tegemiseks vajab eestkostja kohtu nõusolekut.

Eestkostja ei ole kohustatud last ülal pidama ja tal on lapse seadusliku esindajana õigus ning kohustus nõuda lapsele elatist selleks kohustatud isikutelt. Eestkostel oleval lapsel on õigus kõikidele peretoetustele ning lisaks ka perekonnas hooldamisel või eestkostel oleva lapse toetusele.

Asenduskodu

Asenduskodu  on hoolekandeasutus, kus osutatakse asenduskoduteenust. Teenuse eesmärk on abivajavale lapsele peresarnaste elutingimuste võimaldamine, turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täiskasvanuna.  Tegemist on riiklikult rahastatava teenusega, mille minimaalse ja maksimaalse maksumuse lapse kohta kalendriaastas kehtestab sotsiaalkaitseminister määrusega. Asenduskoduteenuse osutajad on kantud tegevusloa alusel majandustegevuse registrisse ja nende paiknemist Eesti kaardil näed siin.

 
Viimati uuendatud: 24. juuli 2017