Sa oled siin

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus liikmesriikidele REC(2007)17 liikmesriikidele soolise võrdõiguslikkuse standardite ja mehhanismide kohta

Ministrite Komitee, vastavalt Euroopa Nõukogu põhikirja artiklis 15.b sätestatule,
 
meenutades, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja selle protokollides sätestatud õiguste ning samuti parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartas sätestatud õiguste täielik teostamine tuleb tagada ilma diskrimineerimiseta mis tahes tunnuse, näiteks  soo alusel ning et konventsiooni juurde kuuluv protokoll nr 12 tagab kõigi seadusega kehtestatud  õiguste teostamise ilma diskrimineerimiseta mis tahes tunnuse,  näiteks soo alusel ning arvestades teisi spetsiifilisi õigusakte nagu Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;
 
meenutades oma 16. novembril 1988 vastu võetud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse deklaratsiooni, kinnitab veel kord, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus kujutab endast inimõiguste põhimõtet, demokraatia vältimatut tingimust ja sotsiaalse õigluse tungivat nõuet;
 
meenutades, et deklaratsioonis naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kui demokraatia peamise kriteeriumi kohta, mis võeti vastu naiste ja meeste võrdõiguslikkusele pühendatud 4. ministrite konverentsil (Istanbul, 13.-14. november 1997) deklareeritakse, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamine on tõelise demokraatiani viiva protsessi lahutamatu osa, et selle eeldusena tuleb täielikult tagada ühiskonna kõigi liikmete, naiste ja meeste osalemine kõikides eluvaldkondades ning et demokraatia peab muutuma sooteadlikuks ja sootundlikuks;
 
meenutades, et resolutsioonis Soolise võrdõiguslikkuse saavutamine: inimõiguste väljakutse ja majandusliku arengu eeltingimus, mis võeti vastu vastu naiste ja meeste võrdõiguslikkusele pühendatud 6. ministrite konverentsil (Stockholm, 8.-9. juuni 2006) deklareeritakse, et kõigi demokraatlike ühiskondade üheks peamiseks eesmärgiks peab olema de facto soolise võrdõiguslikkuse saavutamine ning et ilma naiste osaluseta ei saa olla jätkusuutlikku majanduslikku arengut ning pidades meeles, et nimetatud resolutsiooni lisad sisaldavad strateegiaid soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks kõigis ühiskonnaelu valdkondades;
 
pidades meeles riigipeade ja  valitsusjuhtide 3. tippkohtumisel (Varssavi, 16.-17. mai 2005) vastu võetud deklaratsiooni ja tegevuskava, milles liikmesriigid deklareerivad, et mõlemite, nii naiste kui meeste osalemine on oluline osa demokraatiast ning et nad kinnitavad seetõttu oma kohustust saavutada naiste ja meeste tegelik võrdõiguslikkus;
 
meenutades Ministrite Komitee poolt liikmesriikidele antud asjakohaseid soovitusi, eriti alljärgnevaid: soovitus R 84 (17) naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta meedias; soovitus R (85) 2 õigusliku kaitse kohta soolise diskrimineerimise eest; soovitus R (85) 4 perevägivalla kohta; soovitus R (90) 4 seksismi kaotamise kohta keelekasutusest; soovitus R (96) 5 töö- ja pereelu ühitamise kohta, soovitus R (98) 14 soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta; soovitus R (2000) 11 seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil asetleidva inimkaubandusega võitlemise meetmete kohta; soovitus R (2002) 5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest ja soovitus R (2003) 3 naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis;
 
pidades meeles, et ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon kuulutab, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt, ning et igal inimesel on õigus inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud kõikidele õigustele ja vabadustele ilma igasuguse, sealhulgas soo alusel vahet tegemata;
 
pidades meeles, et Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ning Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osalisriikidel on kohustus tagada naiste ja meeste võrdsed õigused kõikidele nimetatud paktides sätestatud majanduslikele, sotsiaalsetele, kultuurialastele, kodaniku- ja poliitilistele õigustele ning võttes samuti arvesse mõningaid spetsiifilisi õigusakte nagu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) asjassepuutuvaid konventsioone;
pidades meeles, et Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (CEDAW) osalisriigid mõistavad hukka mis tahes vormis naiste diskrimineerimise ning nõustuvad kõiki asjakohaseid vahendeid rakendades ning viivitamatult ellu viima naiste diskrimineerimise kaotamise ja tegeliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamise poliitikat;
 
pidades meeles, et ÜRO 4. ülemaailmsel naiste konverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsioonis ja tegevusplatvormis kinnitatakse, et naiste ja tütarlaste inimõigused kujutavad endast üldiste inimõiguste võõrandamatut, lahutamatut ja jagamatut osa ning et naiste positsiooni parandamine ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine on inimõiguste küsimus ning sotsiaalse õigluse tingimus ning neid ei tohiks käsitleda naisi puudutava eraldiseisva küsimusena; tuletades meelde, et Pekingi tegevusplatvormi eesmärgiks on edendada ja kaitsta kõigi naiste inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist kõigil eluetappidel ning et sel eesmärgil on välja toodud 12 valdkonda, mis nõuavad kiiret sekkumist ning on kindlaks määratud strateegilised tegevused, mida nimetatud valdkondades ellu viia;
 
meenutades, et ÜRO Peaassamblee 23. eriistungjärgu ajutise komitee aruandes (Peking +5 poliitiline deklaratsioon ja lõppdokument) ning 2005. aasta märtsis toimunud ÜRO Naiste Staatuse Komisjoni 49. istungjärgu poliitilises deklaratsioonis (Peking +10) kajastati ja hinnati tehtud edusamme ning määrati kindlaks tegevusplatvormi elluviimise takistused ja praegused väljakutsed: tunnistati, et tegevusplatvormis sätestatud eesmärke ja kohustusi ei ole täielikult täidetud ning lepiti kokku, et takistuste ületamiseks ning tegevusplatvormi täielikuks ja kiirendatud elluviimiseks tuleb rakendada edasisi meetmeid ja algatusi kõikidel tasanditel ja kõikides valdkondades;
 
pidades meeles 2000. aastal toimunud aastatuhande tippkohtumisel vastu võetud ÜRO aastatuhande arengueesmärke, milles soolist võrdõiguslikkust käsitletakse peamise ning läbiva eesmärgina ning samuti kõigi teiste eesmärkide saavutamise eeltingimusena ning ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud resolutsiooni 2005. aasta maailma tippkohtumise lõppdeklaratsiooni kohta, mis järgnes aastatuhande tippkohtumisel vastu võetud otsustele, milles kinnitatakse veel kord, et sooline võrdõiguslikkus ning kõikide inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täieliku teostamise edendamine ja kaitse on olulise tähtsusega arengu, rahu ja julgeoleku edendamisel ning et naiste positsiooni parandamisel tehtud edusammud tähendavad edusamme kõigi jaoks;
 
tuletades meelde Euroopa Ühenduse asutamislepingu soospetsiifilisi sätteid, mis sisalduvad Amsterdami lepingus ning asjassepuutuvaid määrusi, direktiive, otsuseid, soovitusi ja resolutsioone antud valdkonnas;
 
arvestades, et kuigi soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on laialdaselt omaks võetud ning enamikes riikides on meetmeid rakendatud, valitseb põhimõtete ja praktika, de jure võrdõiguslikkuse ja de facto võrdõiguslikkuse vahel ikka veel lõhe;
 
arvestades samuti, et selle lõhe ületamisel on kätte jõudnud aeg mitte ainult kehtestada standardeid, vaid tagada ka nende tegeliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamist toetav rakendamine, sealhulgas niisuguste protsesside regulaarne järelevalve ja hindamine;
 
arvestades teiselt poolt naiste diskrimineerimise spetsiifilist iseloomu, mis on oma olemuselt struktuurne ja horisontaalne ning mis läbib kõiki kultuure ja ühiskondi, samuti kõiki sektoreid, tasandeid ja valdkondi inimese eluea vältel ning vajadust tegelda sellise diskrimineerimisega süstemaatiliselt ja kõikehõlmavalt, et saavutada täielik ja tegelik sooline võrdõiguslikkus;
 
arvestades seejuures, et valitsused peaksid julgustama soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet austama ja täiel määral ellu viima ka sõltumatuid organeid (eraisikuid või ettevõtteid, meediaorganisatsioone, iseseisvaid teadusasutusi jne) ning propageerima proaktiivseid meetmeid soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ning seda toetava üldise positiivse keskkonna loomiseks;
 
soovitab, et liikmesriikide valitsused rakendaksid või tugevdaksid vajalikke meetmeid soolise võrdõiguslikkuse rakendamiseks praktikas, arvestades täiel määral alljärgnevaid põhimõtteid ja standardeid.

A. Üldised standardid.


1. Sooline võrdõiguslikkus kui inimõiguste põhimõte ja valitsuse ülesanne


1. Sooline võrdõiguslikkus kujutab endast inimõiguste põhimõtet ning naiste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa. Sooline võrdõiguslikkus on sotsiaalse õigluse nõue ning demokraatia vältimatu tingimus.
 
2. Nimetatud põhimõtete omaksvõtmine ei tähenda mitte üksnes seadusliku või mis tahes muu soolise diskrimineerimise kaotamist, vaid ka mitmete muude tingimuste täitmist, mida tuleb vaadelda tegeliku soolise võrdõiguslikkuse või de facto võrdõiguslikkuse saavutamisele suunatud poliitilise tahte kvalitatiivsete indikaatoritena.
 
3. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. et töötatakse välja soolise võrdõiguslikkuse poliitikad ning et need lülitatakse inimõiguste kaitse ja edendamise üldisesse raamistikku, kuigi teatud valdkondades on vaja eriprogramme ja vastutavaid asutusi;
 
ii. et ei võetaks omaks ega sallitaks ühegi kultuuritraditsiooni ega ühiskondlikku tavaga, mis mõjutab negatiivselt eriti naiste ja tütarlaste inimõiguste täielikku teostamist ja inimväärikust. Nimetatud traditsioonide ja tavade kaotamise meetmeid täiendatakse abinõudega, mis on suunatud kõnealuste naiste spetsiifiliste vajaduste rahuldamisele;
 
iii. et ei lastaks tekkida ühelgi sotsiaalsel, majanduslikul või poliitilisel olukorral, kus öeldakse lahti soolise võrdõiguslikkuse nõuetest või naiste inimõiguste teostamisest või mille puhul neid ei täideta;
 
iv. et valitsemise erinevaid valdkondi ja tasandeid hõlmavate ning tähelepanelikule jälgimisele ja hindamisele kuuluvate igakülgsete tegevuskavade ja programmide kaudu tunnistatakse ja järgitakse soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide globaalset olemust ja horisontaalset iseloomu;
 
v. et soolise võrdõiguslikkuse saavutamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise programmidele, projektidele ja algatustele eraldatakse piisavaid inim- ja rahalisi ressursse ning et kõikides programmides ja kõikides valdkondades rakendatakse eelarvete sootundlikku koostamist kui vahendit selle tagamiseks, et ressursside jaotamisel ja eraldamisel austatakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet;
 
vi. et kõikide valdkondade ning kõikide poliitikate ja programmide kohta kogutakse ja analüüsitakse regulaarselt soolises lõikes esitatud andmeid ja statistikat, mis on hädavajalik tegeliku soolise võrdõiguslikkuse edendamisel tehtud edusammude jälgimiseks.

2. Sooline võrdõiguslikkus kui ühiskonna kui terviku huvi ja ülesanne


4. Sooline võrdõiguslikkus ei ole naiste küsimus, vaid küsimus, mis puudutab ka mehi ja mõjutab ühiskonda tervikuna. Lisaks sellele, et sooline võrdõiguslikkus on demokraatia ja sotsiaalse õigluse nõue, on ta ka üldine hüve, mis toob ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku kasu ühiskonna liikmetele ja ühiskonnale tervikuna.
 
5. Kuigi soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja naiste mõjuvõimu suurendamine on valitsuse esmaseks ülesandeks ja tema eriliseks kohustuseks, vastutavad selle eest ka kõik teised avaliku ja erasektori protsessiosalised ning kultuuri-, majandus-, sotsiaal- ja poliitilise elu edendajad ning nad tuleb kaasata nende ühisvastutuses olevasse soolise võrdõiguslikkuse edendamisse ja saavutamisse,  ning sotsiaalsetesse ja kultuurilistesse muudatustesse, mida see nõuab.
 
6. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. naiste ja meeste suhtelise osakaalu regulaarne hindamine ühiskonna ülesehituse ja toimimise kõigi tasandite juhtorganites, sealhulgas poliitiliste institutsioonide ja haldusasutuste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide (parteide, sotsiaalpartnerite, noorteorganisatsioonide, teadusasutuste, erasektori organisatsioonide jne) juhtorganites;
 
ii. kohustuslike/vabatahtlike soolise võrdõiguslikkuse edendamise tegevuskavade olemasolu poliitilistes institutsioonides ja haldusasutustes ning kodanikuühiskonna organisatsioonides, sealhulgas erasektori organisatsioonides ning normide/juhiste kehtestamine naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise saavutamiseks nende juhtorganites, sealhulgas näidates ära sihttasemed ja ajakavad eesmärgini jõudmisel;
 
iii. uuringute ja poliitikatega seotud analüütiliste uurimuste olemasolu naiste osalemise kohta  nimetatud asutuste ja organisatsioonide erinevatel tasanditel, sealhulgas otsustustasandil; samuti   otsustamisele ligipääsu takistavate tõkete/barjääride ning naiste osaluse suurendamise efektiivsete strateegiate kohta, ning nende toetamine.

3. Soolise võrdõiguslikkuse saavutamise kohustus, läbipaistvus ja vastutus


7. Kuna sooline võrdõiguslikkus on demokraatia ja inimõiguste nõue, on liikmesriikide valitsustel selgelt formuleeritud ja tungiv kohustus kaotada diskrimineerimine ja saavutada sooline võrdõiguslikkus. Soolise võrdõiguslikkuse poliitika vastuvõtmise, elluviimise ja hindamise kohustus ning selle läbipaistvus on nõue, mida valitsustel tuleb täita; samuti peavad nad kandma vastutust nimetatud poliitikate tulemuste eest.
 
8. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. probleemide ja vajakajäämiste kindlakstegemine ja omaksvõtmine, mis võrdõiguslikkuse normidest ja varasematest jõupingutustest hoolimata naiste olukorras ja võrdõiguslikkuse saavutamisel püsivad;
 
ii. sihttasemete ja ajakavade kindlaksmääramine soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavade ja programmide tõhusaks elluviimiseks kõikides asjakohastes avaliku poliitika valdkondades;
 
iii. selgete, nii kvantitatiivsete kui kvalitatiivsete indikaatorite kasutuselevõtt ja rakendamine saavutatud tulemuste ja edusammude hindamiseks;
 
iv. järelevalve mehhanismide sisseseadmine või tugevdamine nii keskvalitsuse kui detsentraliseeritud tasandil soolise võrdõiguslikkuse edendamise protsessi jälgimiseks;
 
v. regulaarsete aruannete esitamine parlamendile edusammude ja ettetulnud takistuste kohta;
 
vi. soolise võrdõiguslikkuse poliitikate elluviimise kõikidel tasanditel tehtud edusammude  regulaarne hindamine;
 
vii. ametlike koostööstruktuuride ja mehhanismide loomine ning muud sidemed inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega;
 
viii. kommunikatsioonikanalite sisseseadmine meediaorganisatsioonidega soolise võrdõiguslikkuse küsimusi, programme ja tehtud edusamme puudutava informatsiooni sagedase edastamise tagamiseks;
 
ix. soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise strateegia rakendamise metoodikate, sealhulgas eelarvete sootundliku koostamise, soolise analüüsi, sooliste mõjude hindamise kasutuselevõtt, võrreldes vajadusel sugusid puudutavaid või soopõhiseid andmeid sotsiaal-majandusliku statistika või muude indiviidi olukorda kajastavate oluliste näitajatega.

4. Asjassepuutuvate lepingute ratifitseerimine ning kõigi asjakohaste rahvusvaheliste õigusaktide elluviimine


9. Inimõigusi käsitlevad rahvusvahelised õigusaktid üldiselt ning naiste ja tütarlaste inimõiguste täielikku teostamist puudutavad õigusaktid eriti on peamiseks ning vaidlustamisele mittekuuluvaks aluseks ja raamistikuks siseriiklikele soolise diskrimineerimise kaotamise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise poliitikatele. Nende ratifitseerimine on esimeseks otsustavaks sammuks nimetatud eesmärkide saavutamisel ning nende täielikku elluviimist tuleb tagada ning pidevalt jälgida ja hinnata.
 
10. Sellekohased põhjapanevad rahvusvahelised juriidilised dokumendid võivad olla üldise iseloomuga nagu Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste  õiguste rahvusvaheline pakt ja Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, mille artikkel 3 tunnistab, et naistel ja meestel on võrdne õigus kasutada paktides sätestatud õigusi; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mis sisaldavad analoogseid sätteid vastavalt artiklis 14 ja artiklis E; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde kuuluv protokoll nr 12, mis järgib sama põhimõtet, kuid mis laiendab kaitset mis tahes seadusega sätestatud õigusele; või parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mille artikkel 20 sisaldab selgesõnalist soolise diskrimineerimise keeldu töö- ja kutseküsimustes.
 
11. Muud juriidilised dokumendid, selle asemel et omada mingit ühte keskset läbivat sätet, integreerivad soo alusel mittediskrimineerimise/soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte süstemaatiliselt tekstis tervikuna, nii nagu seda tehakse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioonis.
 
12. Lõpuks, muud juriidilised dokumendid nagu Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon, kuigi nad on oma ulatuselt kõikehõlmavad, tegelevad spetsiifiliselt naiste diskrimineerimise küsimuse ja tegeliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamisega erinevates valdkondades läbivate sätete, näiteks nende alusel, mis sisalduvad Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklites 1-5.
 
13. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. naiste soolise diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise ning soolise võrdõiguslikkuse saavutamise küsimustega tegelevate kõigi juriidiliste dokumentide reservatsioonideta ratifitseerimine ning viivitamatu loobumine igasugustest reservatsioonidest, kui need on sõnastatud;
ii. seal, kus see on vajalik, rahvusvaheliste juriidiliste dokumentide sätete rakendamiseks vajalike siseriiklike toimingute viivitamatu elluviimine, sealhulgas siseriiklike õigusaktide ja meetmete vastuvõtmine;
iii. rahvusvaheliste kohustuste täitmise regulaarne järelevalve ja hindamine siseriiklikul tasandil;
iv. rahvusvaheliste juriidiliste dokumentide rakendamisega seotud aruandluskohustuse õigeaegne täitmine.

5. Soolise võrdõiguslikkuse alaste õigusaktide vastuvõtmine ja tõhus rakendamine ning soolise võrdõiguslikkuse aspekti integreerimine kõikide valdkondade õigusaktidesse


14. Soolist võrdõiguslikkust käsitlevad siseriiklikud õigusaktid on soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ning soolise diskrimineerimise kaotamisele suunatud efektiivsete poliitikameetmete aluseks ning soolise võrdõiguslikkuse alase teadlikkuse tõstmise peamiseks vahendiks. Valitsused peaksid oma esmatähtsaks ülesandeks pidama  soolise võrdõiguslikkuse alaste tõhusate siseriiklike õigusaktide väljatöötamist, vastuvõtmist ja rakendamist ning sugupoolte aspekti integreerimist  valitsemise kõikidesse valdkondadesse nii seadustes kui poliitikates.
 
15. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. soo alusel mittediskrimineerimise ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte lülitamine riigi põhiseadusesse ja teistesse põhjapaneva tähtsusega seadustesse;
ii. seaduste vastuvõtmine/olemasolu, mis keelustavad soolise diskrimineerimise kõikides valdkondades ja ühiskonnaelu aspektides ning tagavad de jure soolise võrdõiguslikkuse, sealhulgas tõhusad sanktsioonid seaduse rikkumise korral;
iii. õigusaktide vastuvõtmine/olemasolu, mis võimaldavad kasutada positiivseid meetmeid/ajutisi erimeetmeid struktuurse ja ajaloolise diskrimineerimise tagajärgede kaotamiseks ja de facto võrdõiguslikkuse saavutamise kiirendamiseks;
iv. mehhanismide loomine/olemasolu siseriiklike õigusaktide regulaarse ja süstemaatilise kontrolli teostamiseks, tagamaks, et ei võetaks vastu ega olemasolevates seadustes ei säilitataks ühtki otseselt või kaudselt sooliselt diskrimineerivat sätet;
v.  spetsialiseeritud institutsionaalsete mehhanismide loomine/olemasolu soolise võrdõiguslikkuse alaste õigusaktide rakendamiseks;
vi. spetsialiseeritud institutsionaalsete mehhanismide loomine/olemasolu, mille ülesandeks on võtta üksiksikutelt ja gruppidelt vastu kaebusi soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte väidetavate rikkumiste korral. Sellisele asutusele kaebuse esitamine ja arvamus, mida sealt saada võidakse, ei tohiks välistada asja edasist kohtulikku menetlust;
vii. juhendite vastuvõtmine/olemasolu ja ellurakendamine sugupoolte aspekti lõimimise kohta seadusloomesse ja kõigi valdkondade poliitikate väljatöötamisse.

6. Seksismi kaotamine keelest ning soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet järgiva keelekasutuse edendamine


16. Keelel on otsustav roll üksikisiku sotsiaalse identiteedi kujunemisel ning vastastiktoime/otseseos ühiskondlike hoiakute ja kultuuriga. Keelekasutus, kus naiste ja meeste osalust, võrdset staatust ja ühiskonnas etendatavaid rolle käsitletakse võrdväärselt ning koheldakse ühtmoodi väärikalt ja lugupidavalt, on nii soolise võrdõiguslikkuse oluline aspekt kui lähenemine tegeliku võrdõiguslikkuse saavutamisele.
 
17. Liikmesriikide meetmed peavad olema suunatud mitteseksistliku keele kasutamise propageerimisele kõikides sektorites, eriti avalikus sektoris ning hariduse andmise kõikidel tasanditel ja kõikides vormides ning meedias.
 
18. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. normide vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, mis kohustavad avalikku sektorit kasutama mitteseksistlikku keelt ametlikes dokumentides, eriti õigusalastes tekstides, poliitikadokumentides, programmides, blankettidel ja ankeetides;
ii. soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate ning muude asjassepuutuvate asutuste selgete volituste olemasolu mitteseksistliku keelekasutuse põhimõtte rakendamise kontrollimiseks;
iii. sooaspekti arvestavate uuringute olemasolu/toetamine, mis käsitlevad eriti infosektori, sealhulgas meedia ja haridussektori  keelekasutust;
iv. algatuste olemasolu, mis on suunatud selliste diskrimineerivate seisukohavõttude kaotamisele, mis kirjeldavad naisi ja mehi nende välimusest või nende soole omistatavatest omadustest ja soorollidest lähtudes.

 

B. Spetsiifiliste valdkondade standardid


19. Tegeliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamine nõuab proaktiivsete poliitikate viivitamatut vastuvõtmist, et tagada olemasolevate seadussätete ja normide elluviimine ühiskondliku, poliitilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurielu spetsiifilistes valdkondades.
 
20. Soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi järk-järgulist saavutamist nii de jure kui de facto tuleb regulaarselt jälgida ja hinnata. See hõlmab endas protsessi, mis nõuab meetodite ja vahendite, sealhulgas kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete indikaatorite väljatöötamist ja kasutamist, et hinnata muutusi ja mõõta edasiminekut nõutud standarditeni jõudmisel kõikides avaliku ja eraelu valdkondades.
 
21. Tähtis on märkida, et erinevate spetsiifiliste valdkondade meetmed ja poliitikad täiendavad üksteist ning läbivad tihti erinevaid sektoreid ning seetõttu tuleb neid rakendada üheaegselt. Näiteks hariduse ja koolituse, sealhulgas kutse- ja tehniliste alade koolituses rakendatavad meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda tööturul ning nende ühiskondlikus ja poliitilises elus osalemise võimalusi. Samamoodi mõjutavad kvalifikatsioonil põhinevad tööturule integreerumise meetmed tugevasti sotsiaalkaitsele omatavat õigust. Nõndasamuti aitab naiste ja meeste tasakaalustatum osalemine poliitilises ja avalikus elus liikuda demokraatlikuma ühiskonna ning ühiskonna vajadusi paremini arvestava ja oma tegevusest paremini aru andva valitsemise poole.

1. Era- ja pereelu


22. Naised ja mehed on kõikides valdkondades, sealhulgas isiklikus ja pereelus võrdsed nii oma väärikuselt kui õigustelt. Emaduse ja isaduse väärtuslikkust ühiskonna silmis ning mõlema lapsevanema rolli laste kasvatamisel tuleb arvestada tagamaks, et nii naiste kui meeste inimõigusi austatakse täielikult ning võrdselt. Valitsus peaks kaasa aitama perekohustuste võrdse jagamise propageerimisele ning tagama, et nimetatud perekohustused ei põhjustaks diskrimineerimist.
 
23. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjassepuutuvate rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikleid 9, 15 ja 16 koos Naiste Diskrimineerimise Kaotamise Komitee üldiste soovitustega nr 21 võrdõiguslikkuse kohta abielus ja peresuhetes; Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakti artiklit 10; Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artiklit 23; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 8 ja 12; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artiklit 5 ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikleid 16, 20 ja 27;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 16 täielik elluviimine;
 
iii. õigussätete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, mis tagavad naistele ja meestele võrdsed õigused ja kohustused seoses abielu, pereelu ja abielu lahutamisega ning võrdse õigusega valida perekonnanime ning kutseala vastavalt liikmesriikide poolt ratifitseeritud asjakohastele rahvusvahelistele õigusaktidele;
 
iv. õigussätete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, mis tagavad naistele ja meestele võrdsed sotsiaalsed ja majanduslikud õigused ja kohustused seoses abielu ja vabaabieluga ning lahutuse ja lahkumineku korral, sealhulgas ka niisuguste õigussätete puhul, mis ütlevad, et tasustatud ja mittetasustatud panust – nagu laste eest hoolitsemist ja majapidamistöid või  pereettevõttes töötamist – on vaja käsitleda väärtusliku panusena pereellu;
 
v. sund- ja varajaste abielude vastaste õigussätete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, millega tagatakse vaba ja täielik nõusolek ning millega kehtestatakse 18-aastane miinimumvanuse piir abiellumiseks nii naistele kui meestele ning selliste meetmete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, mis kaitsevad, abistavad ja toetavad tütarlapsi/naisi ja poisse/mehi, keda on sunnitud niisuguse abieluga nõustuma või keda on niisuguse abieluga võimalusega ähvardatud; samuti ka teadlikkuse tõstmise meetmed, sealhulgas dialoogi pidamine etniliste ja usuliste kogukondade ja nende liidritega, haridusasutustega, tervishoiuasutustega jne. Neil juhtumeil, kus abiellumisele seatud vanusepiirangute osas tehtavad erandid on põhjendatud, tuleb täiel määral austada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet;
 
vi. meetmete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, mis kindlustavad, et naistele ja meestele on täielikult tagatud õigus  otsustada vabalt ja vastutustundlikult ning võrdõiguslikkuse põhimõtet austades,  kui palju ja milliste vaheaegadega lapsi saada;
 
vii. õigussätete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, mis tagavad naistele ja meestele vanemlikud õigused ja kohustused sõltumata nende perekonnaseisust, sealhulgas laste ülalpidamist, vanemlikke kohustusi ja lahutuse puhul lastega kontaktivõttu käsitlevate sätete osas;
 
viii. naiste ja meeste jaoks võrdsete sätete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine nende individuaalse õiguse kohta võtta, muuta või säilitada oma kodakondsust ning anda seda oma lastele, see puudutab ka norme, mis ei muuda automaatselt abikaasade kodakondsust, ei tee temast kodakondsuseta isikut ega sunni üht abikaasat võtma teise kodakondsust;
 
ix. naiste ja meeste jaoks võrdsete sätete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine perekonnaseisust sõltumatu õigusvõime osas tsiviilasjades, nt seoses omandiõigusega, võimega sõlmida lepinguid, valitseda vara ja pärandit, samuti ka võrdne kohtlemine kohtu- ja õigusemõistmise organite  menetluste kõikidel etappidel;
 
x. regulaarselt läbiviidavate ajakasutusuuringute olemasolu, mis näitavad naiste ja meeste keskmist ajakasutust, eriti aja hulka, mida kulutatakse laste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsemiseks, majapidamistööde tegemiseks ja teiste pereeluga seotud küsimuste korraldamiseks;
 
xi. meetmete olemasolu ja regulaarne rakendamine, näiteks nagu teadlikkuse tõstmise kampaaniad, mille eesmärgiks on kaotada soolised stereotüübid tütarlaste ja poiste, naiste ja meeste poolt pereelus etendatavate rollide kohta ning et ületada sotsiaalsed ja kultuurilised barjäärid, mis takistavad tütarlaste ja poiste, naiste ja meeste poolt õiguste võrdset teostamist.

2. Haridus, teadus ja kultuur


24. Haridusalased valikud ja saavutused mõjutavad naiste ja meeste ametialast karjääri, era- ja pereelu ning toimetulekut ühiskonnas tervikuna. Valitsustel on kohustus edendada tüdrukute ja poiste, naiste ja meeste õigusena nende võrdset ligipääsu haridusele kõigil hariduse tasanditel, elukestvas õppes, teaduses, uuringutes ja kultuuris.
 
25. Võrdsed võimalused hariduses, teaduses ja kultuuris omavad inim- ja majandusarengu seiskohast suur tähtsust ning tõukavad tagant sotsiaalseid muudatusi. Naiste ligipääs kõrgtasemel ametialasele kvalifikatsioonile pole mitte üksnes nende põhiõigus, vaid see aitab kaasa ka tasakaalustatuma ühiskonna loomisele ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele.
 
26. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklit 10; Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 13-15; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12 artiklit 2 ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikleid 10, 17 ja 20;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 26 ja 27 ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas B (naiste haridus ja koolitus) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte selgesõnaline lülitamine haridust puudutavatesse siseriiklikesse raamseadustesse ning sooaspekti lülitamine kõikidesse hariduspoliitikasse;
 
iv. soolise võrdõiguslikkuse aspekti lülitamine inimõiguste raamistikus õpetajate esma-, ümber- ja täiendõppe programmidesse;
 
v. sooaspekti lülitamine uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) väljatöötamise ja rakendamise programmidesse, sealhulgas meetmete rakendamine naiste IKT-alaste oskuste tõstmiseks;
 
vi. regulaarne järelevalve õppekavade, õppeainete sisu, haridusstandardite, õppe- ja teadmiste omandamise vahendite, klassi- ja koolielu korralduse üle sooliste stereotüüpide kaotamiseks kõikidel haridussüsteemi tasanditel;
 
vii. positiivsete meetmete/ajutiste erimeetete rakendamine tüdrukute ja poiste võrdse ligipääsu tagamiseks haridusele ja kutseõppele valdkondades, kus on traditsiooniliselt valitsenud ühe soo esindajate ülekaal ning niisuguste oskuste võrdse arendamise tagamiseks, mida stereotüüpse arusaama kohaselt soorollidest on kaldutud seostama ühe sugupoole esindajatega, sealhulgas näiteks enesest lugupidamine, meeskonnatöö, avalik esinemine või konfliktide rahumeelne lahendamine;
 
viii. põhimõtte lülitamine formaalsesse ja mitteformaalsesse haridusse, mille kohaselt tüdrukutel ja poistel, naistel ja meestel on  võrdne õigus ja võrdne ligipääs inimõiguste, eriti kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täielikule kasutamisele;
 
ix. soo-/naisuurimuste olemasolu ülikoolides ja uurimisasutustes ning nende piisav toetamine ja rahastamine;
 
x. regulaarne järelevalve tüdrukute ja poiste, naiste ja meeste haridussüsteemi kõikidel tasanditel osalemise üle ja selle hindamine;
 
xi. regulaarne järelevalve naiste ja meeste ligipääsu üle kraadiõppe programmidele, kraadi omandamisele, sealhulgas nende võrdse ligipääsu üle toetustele ja stipendiumidele;
 
xii. regulaarne järelevalve naiste osalemise üle teadusuuringute programmides ja projektides ning nende juhtimises ja koordineerimises;
 
xiii. avalikkusele suunatud teadlikkuse tõstmise kampaaniad soolise võrdõiguslikkuse /mittediskrimineerimise kui inimõiguste põhimõtte kohta, mille eesmärgiks on kultuuriliste muudatuste toetamine suhtumises sooliste stereotüüpidesse ja naiste ja meeste traditsioonilistesse rollidesse.

3. Majanduselu


27. Võrdsed võimalused tööturul ja majanduselus, majanduslik sõltumatus ning kaasarääkimise võimalus majandusotsuseid tegevates struktuurides on soolise võrdõiguslikkuse saavutamise olulised tingimused. Selles osas on naiste ja meeste vahel ikka veel märkimisväärseid erinevusi.
 
28. Naised osalevad meestest vähem tasustatud tööde tegemisel, nad teevad rohkem osaajaga tööd, nende keskmine palk on oluliselt madalam kui meestel ning võrdse väärtusega töö eest võrdse palga maksmise põhimõtet alati täielikult ei austata. Lisaks on naised tagasihoidlikult esindatud majandusotsuste langetamisel, kas avalike, majandus- või rahanduspoliitikate väljatöötamisel; ettevõtjatena erasektoris või otsustamisega seotud ametikohtadel majanduselus üldiselt.
 
29. Sugudevahelised erinevused aja hulgas, mida soorollidest tingituna kulutatakse tasustatud ja tasustamata tööde tegemisele, perekohustuste ebavõrdne jaotus ja hooldusteenuste ebapiisavus ning sooliselt segregeeritud tööturu püsimine on praeguse olukorra põhjusteks, millega valitsustel tegelda tuleb.
 
30. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikleid 11 ja 13; Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikleid 7 ja 10; Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone nr 100, 111 ja 183; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artiklit 1, lõikeid 2, 4 ja lõikeid 3, 8, 20, 26 ja 27, samuti Euroopa Liidu õigusaktides sisalduvate selliste standardite täieliku elluviimise toetamine, mis nõuavad naiste ja meeste võrdset tööalast kohtlemist, sealhulgas seoses töö saamisega, töötingimustega, muu hulgas paindliku tööajaga, karjääri edendamisega ja edutamisega, võrdse palgaga, töölt vabastamisega, tõendamiskohustuse ümberpööramisega soolise diskrimineerimise juhtudel, seksuaalse ahistamisega, raseduse, emaduse ja isaduse kaitsmisega, samuti seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ning nende pakkumisega;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas F (naised ja majandus) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. üleriiklike ja/või regionaalsete ja kohalike töö- ja tööhõivealaste soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavade vastuvõtmine/olemasolu avalikus sektoris ning institutsionaalsete mehhanismide loomine/olemasolu nende elluviimise ning edusammude järelevalveks, samuti niisuguste tegevuskavade väljatöötamise toetamine erasektoris;
 
iv. seaduste ja meetmete vastuvõtmine/olemasolu töökohal asetleidva soolise ahistamise ning tagakiusamise ja ärakasutamise vormide ennetamiseks, tõkestamiseks ja karistamiseks ning ohvrite kaitsmiseks;
 
v. tegevuskavade/programmide vastuvõtmine/olemasolu naiste kutsehariduse edendamiseks ning tööturule integreerimiseks, naiste ja meeste suhtes rakendatavad proaktiivsed meetmed tööturul säilinud horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni kaotamiseks;
 
vi. õiguslike ja administratiivsete meetmete vastuvõtmine/olemasolu naiste võrdse osalemise edendamiseks majandusotsuste tegemisel, sealhulgas niisuguste tegevuskavade elluviimine, mille eesmärgiks on sugude tasakaalustatud osalemine juhatustes ning majandus- ja rahandusasutuste ja eraettevõtete otsustusorganeis;
 
vii. siseriiklike programmide vastuvõtmine/olemasolu ja elluviimine, mis peaksid sisaldama vahendeid ja teenuseid,  nt finantsnõustamist ja laenusid naisettevõtluse toetamiseks;
 
viii. poliitikate väljatöötajaile ja otsuste tegijaile suunatud koolitus- ja pädevusprogrammide vastuvõtmine/olemasolu soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;
 
ix. avalikkusele suunatud teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad naiste ja meeste õiguse kohta soolisele võrdõiguslikkusele tööturul ja majanduselus;
 
x. soolises lõikes esitatava statistika regulaarne kogumine, analüüsimine ja levitamine naiste ja meeste osalemise kohta tööturul ja majanduselus, sealhulgas erinevate sektorite, hierarhia tasandite, karjääriedenduse, sissetulekute, palga, täisajaga/osaajaga töö, töölepingu tingimuste jne kohta.

4. Poliitiline ja avalik elu


32. Poliitilises ja avalikus elus osalemine on kodanikuks olemisega seonduv põhiõigus ning naised ja mehed peavad seda õigust kasutama võrdsetel alustel. Mõlema sugupoole tasakaalustatud osalemine kõigil poliitilise ja avaliku elu tasanditel, sealhulgas otsuste tegemise tasandil, on inimõiguste nõue, mis tagab demokraatliku ühiskonna parema funktsioneerimise.
 
33. Pariteetsuse põhimõtet järgiva demokraatia olemasolu ja toimimine on samuti tagatiseks sellele, et poliitikate väljatöötamisel ja ühiskonnaelu korraldamisel arvestatakse täiel määral naiste ja meeste huve ja vajadusi. Naiste ja meeste võrdse esindatuse eesmärgi saavutamisel peetakse kummagi soo puhul 40% minimaalset osalusmäära pariteetsuse künniseks, kuhu peaks välja jõudma.
 
34. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikleid 7 ja 8 koos Naiste Diskrimineerimise Kaotamise Komitee poolt vastu võetud poliitilist ja avalikku elu käsitleva üldise soovitusega nr 23 ning Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 25;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 21 ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec(2003)3 meeste ja naiste tasakaalustatud osaluse kohta poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis täielik elluviimine ning valimissüsteemi osas Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine, mida võib tagada eriti osa G (naised võimu juures ja otsuste tegemisel);
 
iii. nii õigus- kui haldusnormide vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, sealhulgas naiste ja meeste tasakaalustatud osalemine valitavates kogudes või organites;
 
iv. seaduste/õigusaktide või muude meetmete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine,  mille eesmärgiks on naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse saavutamine valitsuse nimetatavatel ametikohtadel;
 
v. soolise võrdõiguslikkuse edendamise tegevuskavade vastuvõtmine/olemasolu ja elluviimine poliitilise ja avaliku elu otsustusorganites, sealhulgas avaliku halduse kõrgematel juhtimistasanditel, kohtusüsteemis, diplomaatias jne ning  tegevuste ajalise raamistiku kindlaksmääramine;
 
vi. naiste ja meeste otsustusorganites osalemise regulaarne hindamine nii valitud kui nimetatud kohtade, sealhulgas mõlema soo esindajate protsentuaalse osakaalu osas nimetatud organites ning kohatud takistuste ja takistuste ületamise strateegiate kindlaksmääramine;
 
vii. arendus- ja koolitusprogrammide olemasolu võrdse poliitilise osalemise ja esindatuse tagamiseks nii naistele kui meestele, eriti aga noortele ja teistele asjakohastele sihtgruppidele;
 
viii. edusammude regulaarne hindamine soolise tasakaalu edendamisel parteides, eriti parteide otsustusorganites, valimisnimekirjades ning teistes kandidaatide valikuga seotud protseduurides;
 
ix. sooaspekti süstemaatiline lülitamine kõikidesse kampaaniatesse, mida viiakse läbi seoses esindajate valimisega üleriigilise, regionaalse või kohaliku tasandi või rahvusvahelise tasandi organitesse;
 
x. avalikkusele suunatud teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad sooliselt tasakaalustatud osalemise/naiste ja meeste võrdse osalemise kohta kõigil poliitilise ja avaliku elu tasanditel.

5. Era-/pereelu ja töö-/avaliku elu ühitamine


34. Soostereotüübid ning soorollide range jaotus mõjutavad sotsiaalseid mudeleid, mis kalduvad asetama naistele põhivastutuse pere- ja eraelu eest (tasustamata tööde sfäär) ning nägema mehi tegutsemas avalikus elus ning kutsetöös (tasustatud tööde sfääris). Niisugune jaotus aitab kaasa kodutööde ja perekohustuste ebavõrdse jaotuse säilimisele, olles naiste tööturul diskrimineerimise ning nende ühiskondlikus ja poliitilises elus vähese kaasalöömise üks peamisi põhjuseid.
 
35. Sellest tulenevalt on naiste ja meeste tasakaalustatud osalemine töö-/avalikus elus ning era-/pereelus soolise võrdõiguslikkuse võtmevaldkonnaks ning ühiskonna arengu tähtsaks teguriks. Ning teiselt poolt on töö ja avaliku elu ühitamine pere- ja eraeluga, kõigi inimeste eneseteostuse toetamine avalikus, töö-, ühiskondlikus ja pereelus kõigi, nii naiste kui meeste, nii tüdrukute kui poiste elukvaliteedi kujundajaks ja inimõiguste täieliku teostamise eeltingimuseks  poliitilises, majanduslikus, kultuuri- ja ühiskondlikus sfääris.
 
36. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, arvestades eriti Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklit 11, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 156 ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artiklit 27;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste  dokumentide,  eriti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse R (96) 5 töö ja pereelu ühitamise kohta ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas F (naised ja majandus) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. emaduse ja isaduse kaitsmisele suunatud õigusaktide vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, sealhulgas selliste sätete osas, mis puudutavad  tasustatud sünnituspuhkust, mõlemale lapsevanemale võrdselt kättesaadavat lapsehoolduspuhkust ning tasustatud ning emadele mitteülekantavat isapuhkust ning nais- ja meestöötajatele võrdselt suunatud ja perekohustusi täita võimaldavaid erimeetmeid, sealhulgas haigetele või puuetega lastele või ülalpeetavatele mõeldud hooldust ja abi;
 
iv. riigi rahastatud või riigi toetatud peredele mõeldud teenuste võrgu – laste ja vanurite, puuetega või teiste ülalpeetavate hooldusteenuste - olemasolu, mis on laialdaselt kättesaadav ning tagab piisava teenustega kaetuse isiklike ja pere vajaduste rahuldamiseks;
 
v. algatuste vastuvõtmine/olemasolu ning elluviimine, mille eesmärgiks on julgustada era- ja avaliku sektori organisatsioonide juhte kasutusele võtma ning välja arendama peresõbralikke ning naiste ja meeste suhtes võrdselt rakenduvaid juhtimistavasid nagu paindlikku tööaega, erinevaid puhkusevorme jne;
 
vi. meetmete ja algatuste vastuvõtmine/olemasolu ning elluviimine, mille eesmärgiks on julgustada koolide ja lasteasutuste lahtioleku ning lapsevanemate töölkäimise aja vastavusse viimist;
 
vii. avalikkusele suunatud teadlikkuse tõstmise kampaaniad perekohustuste ja vastutuse võrdse jagamise tähtsuse kohta naiste ja meeste vahel, sealhulgas tüdrukute ja poiste kodutöödes kaasalöömise vajaduse kohta, käsitledes seda nende hariduse olulise osana;
 
viii. regulaarselt läbiviidavate ajakasutusuuringute olemasolu, mis näitavad naiste ja meeste poolt tasustatud ja tasustamata töödele kulutatavat keskmist aja hulka.

6. Sotsiaalkaitse


37. Sotsiaalkaitse on põhiline inimõigus ning sotsiaalse ühtekuuuluvuse edendamise efektiivne vahend. Selles osas on aga naised sageli halvemas seisus mitmete tegurite tõttu, mis on seotud nende seisundiga tööturul ning vähese sotsiaalse kaitstusega, mida esineb erineval määral ning mis tuleneb nende traditsioonilistest soorollidest ja sotsiaalsetest normidest. Niisugust olukorda põhjustavate tegurite hulgas on madalamat kvalifikatsiooni nõudvate tööde tegemine, väiksemad palgad, lühiajalisem tööalane karjäär ning pikemad töölt eemaloleku perioodid, mis mõjutavad negatiivselt naiste individuaalset õigust pensionile. Lisaraskused võivad tekkida seoses sageli ettetulevate olukordadega, kus naistel puudub individuaalne õigus sotsiaalkaitsele ning kus nad sõltuvad abikaasa/partneri õigustest. Soolise võrdõiguslikkuse seisukohast tundub õiguste individualiseerimine seetõttu olevat palju vastuvõetavam süsteem.
 
38. Suurem vaesusrisk võib eriti mõjutada teatud elanikkonna gruppe, kus on tihti ülekaalus naised: töötud, üksikvanemad, üksinda elavad vanemad inimesed ning mitme ülalpeetavaga pered. Vaesuse ja kehva majandusliku järjega käib sageli kaasas võimetus osaleda täiel määral ühiskonna elus raskendatud ligipääsu tõttu töökohtadele, haridusele ja koolitusele, eluasemele või arstiabile.
 
39. Sotsiaalkaitse poliitikate kavandamisel ja elluviimisel lasub valitsustel kohustus võtta täiel määral arvesse naiste ja meeste olukorda tööturul ning ühiskonnas tervikuna ning samuti nende sotsiaalseid kohustusi, selleks et tagada mõlemale sugupoolele sotsiaalkaitsele ja muudele õiguspõhistele hüvedele ligipääsul ning nendest osasaamisel formaalne ja tegelik sooline võrdõiguslikkus.
 
40. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, arvestades eriti Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikleid 11 ja 13; Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 10;  Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 102, parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikleid 12, 13, 14, 30 ja 31 ning Euroopa sotsiaalkindlustuse koodeksit;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 22 ja 25 täielik elluviimine;
 
iii. püsiva iseloomuga ja piisavate sotsiaalkindlustusskeemide vastuvõtmine/olemasolu, mis arvestavad naiste spetsiifilist olukorda tööturul ning sotsiaalses ja majanduslikus elus, näiteks osaajaga töö tegemist, karjääri katkestusi, väiksemat keskmist palka jne;
 
iv. pensionisüsteemide olemasolu, mis arvestavad tööalase karjääri spetsiifilisi aspekte ning ebavõrdset kohustuste jaotust naiste ja meeste vahel (lapsehooldus, ülalpeetavate pereliikmete eest hoolitsemine jne); sealhulgas  vajadusel kompensatoorseid meetmeid praeguste pensionisüsteemide negatiivsete tagajärgede leevendamiseks;
 
v. täiendava sotsiaalkaitse (toetus, täiendavad hüvitised, miinimumsissetulek) olemasolu/pakkumine selliselt, et nimetatud hüvitiste maksmine ei oleks seotud alandavate tingimustega ega ohustatud omavolilise kontrollimise poolt;
 
vi. sootundlike koolitusprogrammide olemasolu  vaesusriski ja tõrjutuse ohu all kannatavatele spetsiifilistele gruppidele, et edendada nende liikmete tööturule integreerumist;
 
vii. sotsiaalkaitse meetmete olemasolu tagamaks, et ametlikult registeeritud või vabaabielu purunemine (lahutus, lahkuminek) ei tooks partnerite, kas lastega või lasteta, jaoks kaasa väljapääsmatuid olukordi seoses eluaseme, võlgade või analoogsete asjaoludega, et vältida sotsiaalse tõrjutuse riski;
 
viii. sotsiaalkaitse meetmete olemasolu, et tagada üksikvanemaga perekondadele, kus perekonna peaks on üldjuhul naine, õigus eluasemele ja elamisväärsetele elutingimustele.

7. Tervis, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervis


41. Naiste ja meeste võrdne õigus tervisele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervisele, hõlmab endas paljusid teisi inimõigusi, mida tunnistatakse rahvusvahelistes lepingutes ja inimõigusi puudutavates dokumentides ning millest peavad võrdselt osa saama nii naised kui mehed.
 
42. Naiste ja meeste tervist mõjutab nende bioloogiline sugu. Nende heaolule avaldavad tugevat mõju ka sotsiaalselt konstrueeritud soorollid ja sooline ebavõrdsus. Naiste ja meeste erisuste põhjusi ning bioloogilistest erinevustest ja sotsiaalsest kontekstist tulenevaid naiste ja meeste erinevaid vajadusi tuleb arvestada arstiabi andmisel kogu nende elutsükil vältel varasest lapseeast kuni vanaduspõlveni välja.
 
43. Soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte kohaselt tuleb naistele ja meestele tagada võrdsed võimalused tervise valdkonnas, sealhulgas kindlustada teenuste ja kvaliteetse hoolduse võrdne kättesaadavus.
 
44. See tähendab lisaks, et naiste ja meeste tervisele tuleb omistada võrdset väärtust ning et naistel ja meestel peab olema vaidlustamisele mittekuuluv õigus otsustada oma keha üle, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivküsimustes. Selline suhtumine peab kajastuma tervisehoiuteenuste ja teadustöö prioriteetide väljatöötamisel, elluviimisel, neile ligipääsu tagamisel, järelevalve teostamisel ja hindamisel.
 
45. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, arvestades eriti Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklit 12 koos Naiste Diskrimineerimise Kaotamise Komitee poolt vastu võetud üldise soovitusega nr 24, Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 12 ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artiklit 11;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 25 ning rahvastiku- ja arengukonverentsil (Kairo, 5.-13. september 1994) vastu võetud tegevuskava ning  Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas C (naised ja tervis) ja osas I (naiste inimõigused) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. tervist, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitleva sootundliku hariduse ja teabe olemasolu ja edendamine haridussüsteemi ning teadlikkuse tõstmise programmide kaudu ning laiale avalikkusele suunatud igakülgse informatsiooni olemasolu ja levitamine pereplaneerimise võimaluste kohta, sealhulgas meedia ja tervishoiuteenuste kaudu;
 
iv. naistele  ja meestele  suunatud  ühesuguse  kvaliteediga  ning   sootundlike tervishoiuteenuste olemasolu, nii ühesuguste kui bioloogilisest soost tulenevate erinevate terviseprobleemide osas, näiteks seoses reproduktiivtervise ja naiste ja meeste sotsiaal-majandusliku ebavõrdsusega;
 
v. täieliku ning võrdse ligipääsu olemasolu olulisele, asjakohasele, õigeaegsele ja arusaadavale teabe- ja nõustamisteenustele, mis on vajalik naistele ja meestele tervist puudutavate otsuste langetamiseks sõltumata nende perekonnaseisust ja vanusest ning seda isegi juhul, kui konkreetses riigis pole spetsiifilised meedodid ja ravi kättesaadavad;
 
vi. sootundlike ennetusalaste, biomeditsiiniliste, käitumuslike, epidemioloogiliste ja tervishoiuteenustega seotud uurimuste olemasolu, sealhulgas nii naistele kui meestele võrdselt kasulike uute ja kavandatavate ravimite ning meditsiinitehnoloogiliste lahenduste katsetamine;
 
vii. soolise võrdõiguslikkuse alase koolituse pakkumine tervishoiuspetsialistide põhi- ja jätkukoolituses, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse aspekti integreerimine ühe osana tervisehoiueetika koolitusse tagamaks, et nii naiste kui meeste huvidesse ja vajadustesse suhtutakse võrdse tähelepanuga ning et neid koheldakse austavalt, väärikalt, privaatsusnõudeid järgides ning konfidentsiaalselt;
 
viii. vägivalla terviseaspekte käsitlevate poliitikate olemasolu ja meetmete – sealhulgas spetsialistide koolituse – tõhus elluviimine, sealhulgas kodu- ja seksuaalse vägivalla ning traditsioonidel põhinevate kahjustavate tavade, eriti naiste ümberlõikamise, sund- ja varajaste abielude, aumõrvade jne osas, mille eesmärgiks on nii ohvritele vajaliku arstiabi andmine kui uute juhtumite ennetamine.

8. Meedia


46. Meedia saab tänapäeval äärmiselt tugevasti sotsiaalseid muudatusi mõjutada, kuna meedia on suuteline soolise võrdõiguslikkuse suunalisi struktuurseid muudatusi kas pidurdama või kiirendama.
 
47. Respekteerides täielikult meedia iseseisvust ja sõnavabadust peaksid riigid toetama tõhusate meetmete kasutamist tagamaks, et meedias austatakse soolise võrdõiguslikkuse kui inimõiguste põhimõtet kooskõlas sotsiaalse vastutusega, mida meedia tänapäeval võimu teostamise vahendina omab.
 
48. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas J (naised ja meedia) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
ii. sõnavabadusega kooskõlas olevate normide vastuvõtmine/olemasolu ja elluviimine inimväärikuse riivamise, soolise vägivalla ja naistest ja meestest negatiivse kuvandi loomise ohu vältimiseks meedias, sealhulgas reklaamis; samuti juhised inimväärikuse kaitsmiseks ning positiivse, tasakaalustatud ja mitmekülgse ettekujutuse loomiseks naistest ja meestest ja nende rollidest;
 
iii. enesekontrolli meetmete, juhiste, käitumiskoodeksite ning teiste meediaorganisatsioonide tegevust reguleerivate meetmete vastuvõtmise ja ellurakendamise toetamine sõnavabadusega kooskõlalises ulatuses, sealhulgas küsimuste osas, mis puudutavad soolist diskrimineerimist/soolist võrdõiguslikkust, edendavad mitteseksistlikku keelekasutust ning mittestereotüüpsete kuvandite kasutamist ning välistavad vägivalda propageerivate või inimväärikust alandavate materjalide kasutamise;
 
iv. regulaarse hindamise läbiviimine naiste osaluse kohta meediaorganisatsioonide otsustus- ja juhtimistasanditel ning tehnilistes teenistustes nii avalikus kui erasektoris, samuti nõuandvates, regulatiivsetes või järelevalve organites;
 
v. naiste ajakirjanikena töötamise ja sisuloomes osalemise regulaarne hindamine trüki-, raadio-, tele- ja elektroonilise meedia erinevate valdkondades – uudised, poliitika, kultuur, meelelahutus, reklaam jne – ja naiste sellekohane julgustamine;
 
vi. uurimusprojektide edendamine, mis tegelevad naiste hariduses, teadustöös ja kultuuris, poliitikas, majanduses ja ühiskondlikus elus osalemise kajastamisega meedias, samuti meedia mõjuga naiste ja meeste väärtuste ja hoiakute, vajaduste ja huvide kujunemisele kogu elu vältel;
 
vii. meediaspetsialistide, sealhulgas omanike ja juhtide sootundliku koolituse toetamine.

9. Naistevastane vägivald


49. Naistevastane vägivald leiab maailmas aset mitmetes erinevates vormides nagu vägistamine ja teised seksuaalse vägivalla vormid, füüsiline ja psühholoogiline vägivald nii perekonnas ja kodus kui väljaspool neid, seksuaalne ahistamine, vägivald konflikti ja konfliktijärgsetes olukordades, vägivald asutustes, valikuvabaduse mitteaustamine seoses järglaste saamise, naiste ümberlõikamise, au nimel toimepandud mõrvadega, sund- ja varajaste abieludega ning üldiselt naisi ja tütarlapsi kahjustavatest traditsioonidest tulenevate tavadega.
 
50. Naistevastane vägivald on üheks kõige tõsisemaks naiste inimõiguste ja põhivabaduste rikkumiseks ning nimetatud õiguste ja vabaduste kasutamise takistuseks. Lisaks kujutab naistevastane vägivald majandusliku ja sotsiaalse arengu potentsiaali ja ressursside raiskamist; see on vahendiks, mille kaudu naisi sunnitakse meestega võrreldes allutatud seisundisse ning ta on seetõttu suureks takistuseks soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel.
 
51. Naistevastase vägivalla ärahoidmine ja kaotamine on oluliseks osaks naiste inimõiguste täieliku teostamise kaitsest ning soolise võrdõiguslikkuse saavutamise eeltingimuseks.
 
52. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklit 6 ja teisi asjakohaseid sätteid koos Naiste Diskrimineerimise Kaotamise Komitee üldise soovitusega nr 19 naistevastase vägivalla kohta ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artiklit 16;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti Naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 48/104), Naistevastase vägivalla kaotamiseks tehtavate jõupingutuste tugevdamise resolutsiooni (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 61/143) ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec(2002)5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osades D (naistevastane vägivald) ja I (naiste inimõigused) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. õigusaktide ja tõhusate õiguslike protseduuride vastuvõtmine/olemasolu naistevastase vägivalla ärahoidmiseks, ohvrite kaitsmiseks ja kuriteo toimepanijate karistamiseks; samuti vägivalla ohvrite või vägivalda hukka mõistvate või sellest teavitavate inimeste kaitsmine kättemaksu eest;
 
iv. õigusliku, poliitilise, sotsiaalse, haridusliku ja kultuurilise iseloomuga ennetusmeetmete kasutuselevõtt/olemasolu, suunatuna spetsiifiliselt potentsiaalsetele ohvritele ja kuriteo potentsiaalsetele toimepanijatele;
 
v. kõikehõlmavate siseriiklike tegevuskavade vastuvõtmine/olemasolu, mille elluviimist tuleb regulaarselt jälgida ja hinnata;
 
vi. asjakohaste meetmete vastuvõmine/olemasolu, teenuste pakkumine ja tegevuste elluviimine, nagu naiste varjupaigad ja kriisitelefonid, samuti ka vägivalla toimepanijatele mõeldud programmid ning vajalik toetus, sealhulgas rahaline toetus kõnealuses valdkonnas tegutsevatele valitsusvälistele organisatsioonidele;
 
vii. haridus-ja spetsiifiliste koolitusprogrammide kasutuselevõtt/olemasolu, mis on suunatud vägivalla ohvritega mis tahes valdkonnas kokku puutuvatele spetsialistidele, kohtu-, tervishoiu- ja haridustöötajatele, sotsiaaltöötajatele, politseinikele jne;
 
viii. laiale üldsusele, sealhulgas meediaspetsialistidele suunatud selge poliitilise sõnumi olemasolu naistevastase vägivalla kõigi vormide täieliku sallimatuse kohta;
 
ix. laiale üldsusele suunatud teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad naistevastase vägivalla kui inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas poistele ja meestele spetsiifilise informatsiooni andmine nende vastutuse kohta naistevastase vägivalla ärahoidmisel ja kaotamisel;
 
x. andmete ja informatsiooni, sealhulgas naistevastase soolise vägivalla liike ja levikut puudutavate soolises lõikes esitatud statistiliste andmete süstemaatiline ja korrapärane kogumine ja analüüs ning niisuguse informatsiooni levitamine avalikkuse hulgas.

10. Inimkaubandus


53. Teatud inimõiguste rikkumised, sealhulgas sooline diskrimineerimine, on nii inimkaubanduse põhjuseks kui tagajärjeks. See üha laiemalt leviv nähtus on vägivalla spetsiifiline ilming ning orjuse kaasaegne vorm, mis toob kaasa raskeid inimõiguste rikkumisi ning kahjustab inimeste väärikust ja puutumatust. Seetõttu peab inimõiguste kaitse olema kõigi inimkaubanduse vastaste meetmete üldraamistikuks.
 
54. Naisi ja tütarlapsi diskrimineeritakse sageli ning nende inimõigusi rikutakse isegi enne inimkaubanduse ohvriks langemist, kuna nad puutuvad meestest sagedamini kokku marginaliseerumise, vaesuse ja töötusega. Inimkaubandusega võitlemise meetmete väljatöötamisel ja elluviimisel tuleb süstemaatiliselt tegelda naiste ja meeste ebavõrdsusega.
 
55. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklit 6, ÜRO naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse R (2000) 11 seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil inimestega kaubitsemisega võitlemise meetmetest ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas I (naiste inimõigused) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. õigusaktide ja tõhusate õiguslike protseduuride vastuvõtmine/olemasolu inimkaubanduse ohvrite kaitsmiseks ja kuriteo toimepanijate karistamiseks;
 
iv. kõikehõlmavate siseriiklike inimkaubandusega võitlemise tegevuskavade vastuvõtmine/olemasolu, milles arvestatakse täielikult soolise võrdõiguslikkusega, nimelt  seoses ennetustööga, sealhulgas nõudlust vähendavate meetmetega; seoses kaitsega, sealhulgas rehabiliteerimisega ning seoses vastutusele võtmisega;
 
v. mehhanismide loomine/olemasolu kõigi nende sektorite tegevuste koordineerimiseks, kelle kaasatus etendab olulist rolli kaubitsemise ärahoidmisel ja kaubitsemisega võitlemisel, kuhu peavad olema kaasatud soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste mehhanismide esindajad, asjassepuutuvad valitsusvälised ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid ning kus peab olema tagatud sooline tasakaal;
 
vi. inimkaubanduse ennetamise ja sellega võitlemise, ohvrite kindlakstegemise ja abistamise ning nende inimõiguste kaitsmise alase korraliku koolituse olemasolu kõigi protsessiosaliste jaoks, kes puutuvad oma töö käigus kokku ohvritega;
 
vii. meetmete vastuvõtmine/olemasolu ja elluviimine ohvrite ühiskonda reintegreerumise, sealhulgas haridussüsteemi ja tööturule reintegreerumise programmide toetamiseks;
 
viii. valitsusväliste organisatsioonide ja teiste asjakohaste ohvrite abistamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonidele/gruppidele mõeldud tehnilise ja rahalise toetuse olemasolu;
 
ix. andmete ja informatsiooni, sealhulgas inimkaubanduse vorme ja levikut puudutavate soolises lõikes esitatud statistiliste andmete süstemaatiline ja regulaarne kogumine ja analüüs ning niisuguse informatsiooni levitamine avalikkuse hulgas.

11. Konflikti- ja konfliktijärgsed olukorrad


56.   Naised ja lapsed moodustavad hinnangute kohaselt maailma põgenikest 80%. Eriti haavatavad on nad konfliktisituatsioonides; seetõttu tuleb neid sellistes olukordades, kas relva- või muudes konfliktides ja võõramaise okupatsiooni tingimustes kaitsta. Konfliktide ärahoidmisel ja lahendamisel peab nende arvamust kuulda võtma ning nende spetsiifiliste vajadustega tuleb konfliktijärgsetes olukordades tegelda.
 
57. Seetõttu tuleb konfliktide ärahoidmisel ja lahendamisel naiste otsustustasandil osalemist suurendada, kuna naised saavad anda märkimisväärse panuse, eriti selles osas, mis puudutab rahu tagamist ja edasiste relvakonfliktide ärahoidmist. Nende osaluse määr konfliktide ärahoidmise, juhtimise ja lahendamisega tegelevates ning otsuseid langetavates institutsioonides ja mehhanismides, sealhulgas rahuläbirääkimistes ning riikide konfliktijärgses demokratiseerimisprotsessis ei tohi jääda alla 40%, mida peetakse võrdse osalemise künniseks.
 
58. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse 5. Euroopa ministrite konverentsil vastu võetud resolutsiooni Naiste ja meeste roll konfliktide ärahoidmisel, rahu kindlustamisel ja konfliktijärgses demokratiseerimisprotsessis – sooline aspekt ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas E (naised ja relvastatud konfliktid) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. konfliktiolukorras naiste inimõiguste rikkumisi puudutava informatsiooni regulaarne hindamine ja levitamine niisuguste juhtumite arvu vähendamiseks koos  konfliktide lahendamise mittevägivaldsete vahendite aktiivse propageerimisega;
 
iv. mehhanismide juurutamine/olemasolu naiste ja meeste spetsiifiliste vajaduste ja nende panuse adekvaatseks arvestamiseks riigi ülesehitamise projektides konfliktijärgsetes ühiskondades;
 
v. võimaluste olemasolu naiste kaasamiseks konfliktijärgsetes olukordades ühiskonna ülesehitamise struktuuridesse ja mehhanismidesse, nagu rahuläbirääkimisi pidavatesse komiteedesse ning teistesse otsustusorganeisse koos naiste osalemise regulaarse hindamisega, et  järk-järgult jõuda  soolise tasakaaluni;
 
vi. algatuste edendamine/olemasolu  naiste  kaasalöömise  toetamiseks rahuvalve missioonides, kindlustamaks naistest rahuvalvajate lülitamist rahvusvahelistes operatsioonides osalevatesse rahvuslikesse väekontingentidesse;
 
vii. rahuvalve missioonides osalejatele süstemaatilise koolituse propageerimine/pakkumine rahvuvalves osalevate valitsuste/riikide poolt, milles arvestatakse soolise võrdõiguslikkuse küsimustega, eriti naistevastase vägivalla ja inimkaubanduse ärahoidmiseks;
 
viii. mehhanismide olemasolu naispõgenike ning teiste rahvusvahelist kaitset vajavate ümberasustatud, ka riigisiseselt ümberasustatud naiste kaitsmiseks, abistamiseks ja koolitamiseks;
 
ix. soolise aspekti süstemaatiline arvestamine varjupaiga andmise ja põgenike vastuvõtmisega seotud toimingute kõikidel etappidel.

12. Mitmekordse diskrimineerimisega kokku puutuvate kaitsetute gruppide eriolukorrad


59. Teatud naiste grupid on soolise faktori põimumise tõttu teiste teguritega nagu rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuulumine, varanduslik, sünni- või muu seisund eriti kaitsetus olukorras. Lisaks soo alusel toimuvale diskrimineerimisele puutuvad niisugused naised kokku veel ühe või mitme üheaegselt asetleidva diskrimineerimise vormiga.
 
60. Valitsused peavad seetõttu pöörama erilist tähelepanu nimetatud gruppidesse kuuluvate naiste spetsiifilistele vajadustele seoses diskrimineerimisvastase kaitsega ning positiivsete meetmetega de facto võrdõiguslikkuse saavutamiseks.
 
61. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust soolise võrdõiguslikkuse edendamisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikleid 3.g ja 6; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artiklit 1, lõikeid 2, 16, 19 ja 20; Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni;
 
ii.  asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas I (naiste inimõigused) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. mis tahes ülalnimetatud alusel toimuva diskrimineerimise juriidilise keelustamise meetmete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine;
 
iv. efektiivse poliitika vastuvõtmine/olemsolu ja elluviimine, et hoida ära kõik diskrimineerimise vormid;
 
v. positiivsete meetmete vastuvõtmine/olemasolu ja rakendamine, et võidelda mitmekordse diskrimineerimisega ja saavutada de facto võrdõiguslikkus;
 
vi. institutsionaalsete mehhanismide loomine/olemasolu, mille ülesandeks on koordineerida teadlikkuse tõstmise ning mis tahes alusel diskrimineerimise vastu võitlemise meetmeid, arvestades iga kord niisuguse diskrimineerimise sooga seotud erisusi ning nimetatud mehhanismides sooliselt tasakaalustatud osalemise vajadust;
 
vii. regulaarse hinnangu andmine soolise aspekti integreeritusele poliitikatesse ja programmidesse, mis tegelevad  mitmekordse ning mitmel erineval alusel üheaegse diskrimineerimisega kokku puutuvate gruppidega;
 
viii. regulaarse hinnangu andmine mitmekordse ning mitmel erineval alusel üheaegse diskrimineerimisega kokku puutuvatesse gruppidesse kuuluvate naiste spetsiifiliste probleemide integreeritusele soolise võrdõiguslikkuse poliitikatesse;
 
ix. soolises lõikes esitatud statistika ning igal võimalusel ka dokumentide/informatsiooni regulaarne kogumine ja analüüs  spetsiifiliste probleemide kohta, millega seisavad silmitsi naised, kes kuuluvad mitmekordse ning mitmel erineval alusel üheaegse diskrimineerimisega kokku puutuvatesse gruppidesse; mitmekordset diskrimineerimist käsitlevate uurimuste läbiviimise toetamine, pidades alati silmas niisuguse diskrimineerimise soolisi aspekte;
 
x. teavitus- ja teadlikkuse tõstmise algatused, mis on suunatud laiale üldsusele ning mitmekordse ning mitmel erineval alusel üheaegse diskrimineerimisega kokku puutuvatele gruppidele mitmekordse disrkimineerimise, sealhulgas selle soolist aspekti kohta.

 

C. Soolise võrdõiguslikkuse saavutamise strateegiad, mehhanismid ja vahendid.


1. Üksteist täiendavate strateegiate kui riigi kohustuste elluviimine võrdõiguslikkuse saavutamisel


62. Õigusnormide kehtestamisest soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte elluviimise kindlustamiseks ei piisa tegeliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks. Võetud kohustuste täitmiseks peavad valitsused välja töötama ning efektiivselt rakendama rahvusvaheliste organisatsioonide poolt soolise võrdõiguslikkuse tulemusliku saavutamise suhtes möödapääsmatuks peetavaid proaktiivseid poliitikameetmeid ja erinevaid strateegiaid. Niisuguste strateegiate puhul kasutatakse üldjuhul kahesuunalist lähenemist: ühelt poolt erimeetmeid, sealhulgas positiivseid meetmeid ning teiselt poolt soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist, mida tuleb rakendada  kõigis poliitikavaldkondades ja protsessides.
 
63. Nimetatud strateegiate väljatöötamise ja kasutamise ulatus siseriiklikus soolise võrdõiguslikkuse poliitikas on riigiti erinev ning sõltub sageli mitmete tingimuste olemasolust. Soolise võrdõiguslikkuse edendamise institutsionaalsete mehhanismide efektiivne toimimine on eeltingimuseks täiendatud strateegiate edukale väljatöötamisele. Viimased on kasulikud, kui neist õigesti aru saadakse, korralikult välja arendatakse ja rakendatakse.
 
64.   Erimeetmeid, sealhulgas naistele ja laiemale üldsusele suunatud positiivseid meetmeid ja ajutisi erimeetmeid peetakse soolise võrdõiguslikkuse edendamise siseriikliku mehhanismi tavapäraseks ülesandeks, kuid neid tuleb täiendada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega, strateegiaga, mille rakendamisse peavad olema kaasatud kõigi valdkondade ja valitsemistasandite poliitikate eest vastutajad.
 
65. Spetsiifiliste soolise võrdõiguslikkuse poliitikate ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise strateegia efektiivse ning üksteist täiendava ja üheaegse rakendamise korraldamise juures on otsustava tähtsusega teatud vahendite olemasolu, et toetada nende väljatöötamist ja elluviimist ning et määrata vastutajad soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi süsteemse ja plaanipärase saavutamise eest.
 
66. Süsteemsed teavitus- ja kommunikatsioonistrateegiad ning siseriiklikud soolise võrdõiguslikkuse edendamise tegevuskavad on põhinõudmisteks,  mida valitsustele seoses soolise võrdõiguslikkuse poliitika väljatöötamise ja elluviimise ülesandega riigi dünaamilise arengu kontekstis täiendavalt esitatakse.
 
67. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust nimetatud kohustuste täitmisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja täielik elluviimine, võttes iseäranis arvesse Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikleid 1 ja 5 koos Naiste Diskrimineerimise Kaotamise Komitee üldise soovitusega nr 25 ajutiste erimeetmete kohta; Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ja Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 3; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 14 ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artiklit E, mis annavad eri valdkondi läbiva aluse nimetatud lepingutes sisalduvate inimõiguste teostamiseks, kuid ka parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artiklit 20, mis keelustab soo alusel toimuva diskrimineerimise töö- ja kutsealal ning kohustab riike edendama võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist;
 
ii. asjakohaste mittesiduvate rahvusvaheliste dokumentide, eriti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alase soovituse nr  R (98)14 ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusele pühendatud 6. ministrite konverentsil (Stockholm, 8.-9. juuni 2006) vastu võetud resolutsiooni Soolise võrdõiguslikkuse saavutamine: inimõiguste väljakutse ja majandusliku arengu eeltingimus ning Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas H (naiste olukorra parandamise institutsionaalsed mehhanismid) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
iii. erimeetmete, sealhulgas positiivsete meetmete või ajutiste erimeetmete rakendamise õigusliku aluse olemasolu ja sõnaselge tunnustamine kooskõlas Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikliga 4;
 
iv. siduva kohustuse olemasolu võtta vastu ja rakendada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise strateegiat, sealhulgas eelarvete sootundlikku koostamist ja soolist analüüsi/sooliste mõjude analüüsi kõigis valitsemise valdkondades ning selle strateegia väljatöötamise, elluviimise ja hindamise eest vastutajate selge kindlaksmääramine;
 
v. soolise võrdõiguslikkuse edendamise efektiivsete perioodiliste siseriiklike tegevuskavade ning nende elluviimisel saavutatud tulemuste ja tehtud edusammude mõõtmiseks kasutatavate indikaatorite kasutuselevõtt/olemasolu, et toetada süstemaatilist ja korrapärast aruandlust ning vajadusel meetmete ja strateegiate läbivaatamist niisuguste tegevuskavade eesmärkide paremaks saavutamiseks;
 
vi. asjakohaste teavitus- ja kommunikatsioonistrateegiate väljatöötamine ja kasutamine siseriikliku soolise võrdõiguslikkuse poliitika väljatöötamise, selle edendamise ja rakendamise selgitamiseks ja sellekohase laiapõhjalise konsensuse saavutamiseks ning avaliku arvamuse kujundamiseks, uute arusaamade ja avalikus arvamuses kultuuriliste muudatuste toetamiseks, sealhulgas sotsiaalseid eesmärke taotlevate organisatsioonide ja meedia teadlikkuse tõstmise kaudu.

2. Soolise võrdõiguslikkuse edendamise institutsionaalsete mehhanismide/siseriiklike struktuuride loomine ja tugevdamine


68.  Institutsionaalsed mehhanismid/siseriiklikud struktuurid on olulisteks vahenditeks, mida valitsused peavad looma või tugevdama, et täita oma soolise diskrimineerimise kaotamise ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamise kohustust.
 
69.  Täheldatav on üldine tendents mitmekesistada soolise võrdõiguslikkuse mehhanisme ning suurendada nende arvu erinevates poliitikavaldkondades ja võimu teostamise erinevatel tasanditel, sealhulgas parlamentides, regionaalse ja kohaliku tasandi organites, kuid samuti iseseisvate asutuste vormis.
 
70.  Mis puudutab institutsionaalseid mehhanisme valitsusstruktuurides, siis pole olemas ideaalseid, püsikindlaid ja kõikidele riikidele ühtmoodi sobivaid mudeleid. Riikide majanduslik, sotsiaalne, poliitiline ja kultuuriline olukord on erinev ning selleks, et institutsionaalsed mehhanismid saaksid efektiivselt ja jätkusuutlikult toimida, peavad nad vastama iga riigi konkreetsele olukorrale ning suutma sellele adekvaatselt reageerida.
 
71. Niisuguste mehhanismide loomise, tugevdamise või efektiivse toimimise osas võib aga välja tuua teatud põhilised nõuded ning neid võib käsitleda riikide poliitilise tahte, võetud kohustuste ning strateegiliste eesmärkide indikaatoritena soolise võrdõiguslikkuse saavutamise kontekstis.
 
72. Need sisaldavad alljärgnevat:
 
i. Pekingi tegevusplatvormi peatükis IV, eriti osas H (naiste olukorra parandamise institutsionaalsed mehhanismid) sisalduvate strateegiliste eesmärkide ja meetmete täielik elluviimine;
 
ii. et soolise võrdõiguslikkuse mehhanismid funktsioneeriksid kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, täpsemini, et siseriiklik koordineeriv üksus tegutseks valitsuse kõige kõrgemal tasandil presidendi, peaministri või valdkonnaministri otsesel vastutusel ning et ministeeriumides või muudes valitsusasutustes või regionaalsetes ja kohalikes võimuorganites luuakse nende asutuste ja organite kõige kõrgemal tasandil vastavad üksused või teabekeskused;
 
iii. et institutsionaalsed mehhanismid oleks võimupädevad, kõigile teada, poliitiliselt tunnustatud,  nende käsutuses oleks vajalikud rahalised ja inimressursid ning et nende tegevusel oleks poliitilise võimu erinevate tasandite täielik toetus;
 
iv. et soolise võrdõiguslikkuse edendamise mehhanismide üldises struktuuris oleks loodud asutustevaheline/ministeeriumidevaheline organ, kuhu kuuluksid kõikide oluliste poliitikavaldkondade otsustuspädevust omavad kõrged esindajad, et tagada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise efektiivne rakendamine;
 
v. et institutsionaalsete mehhanismide volitused rajaneksid selgele õiguslikule alusele ning et nende ülesanded ja vastutus oleks selgelt määratletud; ning et need sisaldaksid tingimata kahesuunalist lähenemist soolise võrdõiguslikkuse edendamisele, milleks on 1. eripoliitikad ja -meetmed, sealhulgas vajadusel positiivsed meetmed naiste positsiooni parandamise ning soolise võrdõiguslikkuse edendamise kiiret sekkumist nõudvates valdkondades; 2. kõikide poliitikates ja programmides soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise rakendamine, selle jälgimine, koordineerimine ja hindamine;
 
vi. et institutsionaalsete mehhanismide esindajad omandaksid soolise võrdõiguslikkuse alased teadmised nii ise kui soolise võrdõiguslikkuse edendamise alase võimekuse tõstmiseks valitsemise ja halduse erinevatel tasanditel ning et nad töötaksid sel eesmärgil välja soolise analüüsi/sooliste mõjude analüüsi ja eelarvete sootundliku koostamise meetodid, vahendid ja tööriistad ning koolituskursused, kus käsitletakse soolist võrdõiguslikkust ja arendatakse nimetatud meetodite, vahendite ja tööriistade rakendamise oskusi;
 
vii. et institutsionaalsete mehhanismide põhikulude  – töötajad, ruumid, tegevus – katmiseks vajalikud ressursid oleks riigi ainuvastutusel, kuigi erimeetmete ja projektide rahastamiseks saab vahendeid leida ka mitmetest teistest allikatest;
 
viii. et institutsionaalsed mehhanismid looksid ametlikud ja mitteametlikud koostöösidemed teiste avaliku sektori asutuste ja organisatsioonidega üldiselt;
 
ix. et institutsionaalsed mehhanismid looksid ametlikud ja mitteametlikud koostöösidemed erinevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, nimelt naiste ja inimõigusi edendavate vabaühendustega, meediaga, teadustöö tegijate ja akadeemiliste ringkondadega, sotsiaalpartneritega ja teiste sotsiaalsfääri edendamisse kaasatud inimeste ja organisatsioonidega;
 
x. et parlamendi tasandil luuakse soolise võrdõiguslikkuse edendamise struktuure, samuti ka sõltumatuid asutusi ja muid organeid, nagu volinike institutsioone, kes võivad võtta vastu soolise diskrimineerimise kaebusi.

3. Uurimuste läbiviimine ja vahendite väljatöötamine naiste ja meeste olukorra hindamiseks ja olukorra parandamisel tehtud edusammude mõõtmiseks


73. Kui formaalset soolist võrdõiguslikkust võib saavutada küllaltki kiiresti, lülitades selle põhimõtte põhiseadusesse, teistesse põhilistesse seadustesse või kindlatesse normidesse, siis tegeliku soolise võrdõiguslikkuse osas on olukord teine. Selle saavutamine on kompleksne protsess, mida peab regulaarselt jälgima ning hindama.
 
74. Esimese sammuna nõuab see põhjalikke teadmisi naiste ja meeste olukorra kohta kõikides eluvaldkondades ning tõkete ja barjääride kohta, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse saavutamist. Teiseks sammuks on strateegiate, tegevuskavade ja programmide väljatöötamine nimetatud takistuste ja barjääride ületamiseks. Kolmandaks sammuks on nimetatud strateegiate ja tegevuskavade elluviimine ja regulaarne hindamine, mis on protsess, kus edusammude mõõtmine nõuab asjakohaseid vahendeid ja tööriistu.
 
75. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust nimetatud kohustuste täitmisse, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete indikaatorite väljatöötamine ja kasutuselevõtmine, et mõista sügavuti, millist elu naised ja mehed elavad ning et mõõta edasiminekut selle olukorra muutmisel seal, kus soolise võrdõiguslikkuse saavutamine seda nõuab;
 
ii.  soolises lõikes esitatud statistiliste ja muude andmete regulaarne kogumine ja analüüs, mis on vajalikud selleks, et pakkuda tuge indikaatoritele, tehes seda kas spetsiaalsete teemakesksete uurimuste või sooaspekti suhtes oluliste muutujate lülitamise kaudu muudesse tavapäraselt läbiviidavatesse uurimustesse; mõlemal juhul on oluline statistikasüsteemis töötavate inimeste kaasamine;
 
iii. selgete sihtmärkide, ajakavade ja hindamisaluste lülitamine soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi saavutamiseks kasutatavatesse poliitikatesse ja programmidesse ning nende regulaarne jälgimine;
 
iv. soolise analüüsi/seaduste ja poliitikate soolise mõju analüüsi tööriistade ja vahendite (kontroll-lehed, juhendmaterjalid, käsiraamatud, statistilised andmed, küsimustikud, eriotstarbeline tarkvara, uurimused, prognoosid ja muud analoogsed vahendid) ja eelarvete sootundliku koostamise tööriistade ja vahendite kasutuselevõtt/olemasolu; nimetatud tegevused peavad saama poliitikate väljatöötamisel nii kavandamise kui elluviimise eelse ja järgse protsessi tavapäraseks osaks;
 
v. sugudevahelisi suhteid käsitlevate teadus- ja uurimustööde, sealhulgas ülikoolides ja muudes teadusasutustes läbiviidavate nais- ja soouuringute olemasolu ja toetamine ning niisuguste teadus- ja uurimustööde rahaline toetamine.

4. Koostöö- ja partnerlussuhete loomine


76. Kuna soolise võrdõiguslikkuse saavutamine on ühiskonna kõigi liikmete ühistes huvides, siis on meeste ja poiste täielik kaasamine otsustav ja vajalik, et saavutada eesmärki,  mis mõjutab positiivselt nii poiste kui tüdrukute, nii naiste kui meeste elu ja annab sellele lisaväärtuse.
 
77. Efektiivsete koostöö- ja partnerlussuhete loomist ja väljaarendamist valitsus- ja haldusstruktuurides, kõikides valdkondades ja kõikidel tasanditel ning valitsuse ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel peetakse tähtsaks strateegiaks soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, mis, olles kõigi ühine eesmärk, puudutab ühiskonda tervikuna.
 
78. Nais- ja inimõigustega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalpartnerid, teadus- ja uurimisasutused ning meedia on kõige olulisemate kodanikuühiskonna organisatsioonide hulgas, kellega tehtav koostöö on soolise võrdõiguslikkuse saavutamise suhtes määrava tähtsusega.
 
79. Asjaolud, mis näitavad antud valdkonnas riikide poliitilist tahet ja panust, et seda ühist eesmärki saavutada, sisaldavad alljärgnevat:
 
i. strateegiate väljatöötamine poiste ja meeste kaasamiseks soolise võrdõiguslikkuse edendamisse;
 
ii. asutustevaheliste  struktuuride loomine/olemasolu, kuhu on kaasatud  kõikide poliitikavaldkondade ja –tasandite kõrged esindajad, kes vastutavad soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kavandamise, koordineerimise, rakendamise ja hindamise eest kõikides poliitikates ja programmides;
 
iii. institutsionaliseeritud dialoogi ja koostöökanalite sisseseadmine/olemasolu suhtlemisel soolise võrdõiguslikkuse edendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide, näiteks nagu nais- ja inimõiguste edendamise organisatsioonidega; nende kaasamine konsultatiivorganeisse ning regulaarsete konsulteerimisprotseduuride väljatöötamine võrdõiguslikkuse poliitikate ja tegevuskavade raamistikus;
 
iv. tehnilise/finantstoetuse programmide väljatöötamine/olemasolu kodanikuühiskonna organisatsioonide, eriti naisorganisatsioonide ja inimõiguste edendamise organisatsioonide poolt soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks tehtava töö toetamiseks ning selles raamistikus väljatöötatud projektide korrapärane hindamine;
 
v. regulaarse dialoogi/koostöö sisseseadmine teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sealhulgas meediaorganisatsioonidega, sotsiaalpartneritega, uurimis- ja teadusasutustega, kutseühendustega ja spetsiifiliste huvigruppidega soolise võrdõiguslikkuse alase teadlikkuse tõstmiseks;
 
vi. kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö ja partnerluse regulaarne hindamine soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele suunatud programmide ja projektide väljatöötamise ja elluviimise raamistikus (programmide/projektide arv, sihtgrupid, edukuse määr jne);
 
vii. tulemuslik koostöö rahvusvahelisel ja regionaalsel tasandil, sealhulgas kahepoolsete ja riikidevaheliste projektide ning kogemuste ja heade tavade vahetamise kaudu.

Viimati uuendatud: 30. juuli 2015