Keskkonnatervis

Keskkonnatervis on rahvatervise valdkond, mis tegeleb inimese tervist otseselt või kaudselt mõjutavate keskkonnategurite ja ohutegurite tervisemõju hindamise ning terviseriskide ohjamise ja ennetamisega.

Hinnanguliselt on neljandik maailma rahvastiku tervisekaotusest otseselt seotud elu-, töö- ja õpikeskkonnast tulenevate teguritega. Eelkõige mõjutavad keskkonnategurid lapsi, kusjuures rohkem kui kolmandik laste haiguskoormusest tuleneb keskkonna negatiivsest tervisemõjust. Lisaks lastele on keskkonnamõjudele kõige vastuvõtlikumad veel rasedad ja vanurid. 

Keskkonnatervise tegevused on:

  • inimese tervist mõjutavate ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine;
  • terviseriskide hindamine ja ohjamine;
  • tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude ohjamine;
  • tervist soodustava elukeskkonna kujundamiseks vajalike tingimuste loomine;
  • inimeste teadlikkuse tõstmine ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ennetamise võimalustest.

 

Inimese tervist mõjutavad mitmesugused keskkonnategurid (vaata joonist):

  • füüsikalised (nt ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, müra, vibratsioon, temperatuur, õhu liikumise kiirus, niiskus),
  • keemilised (nt ohtlikud kemikaalid kas otsese kokkupuute või saastunud õhu, toidu, vee jms kaudu) ja
  • bioloogilised (nt mikroorganismid, parasiidid joogivee, toidu, sise- ja välisõhu, suplusvee, pinnase jms kaudu), mis võivad oma otsese toimega või elukeskkonna halvendamise kaudu ebasoodsalt mõjuda inimese tervisele. 

Elukoha valikul tuleks tähelepanu pöörata piirkonda mõjutavatele keskkonnateguritele. Eestis korraldatakse elukeskkonna planeeringute (sh infrastruktuuri, linnade, elamurajoonide) koostamisel terviseriskide hindamisi keskkonnamõju hindamise raames. Oma kodukoha üldplaneeringu või detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruannet saab küsida kohalikult omavalitsuselt.

Keskendudes keskkonnatervise ohutegurite väljaselgitamisele ja nende toimega seotud terviseriskide vähendamisele, on võimalik tervisekaotusi vähendada ja ennetada. Keskkonnatervise valdkonna tegevuste kavandamine ja elluviimine nagu kogu rahvatervise valdkond on erinevate organisatsioonide ja sektorite vaheline tegevus. Sellesse peavad panustama riigiasutused, kohalikud omavalitsused, erasektor ja ka üksikisikud.

Riigi tasandil on keskkonnatervise poliitika ning selle tegevuste kavandamisel ja elluviimisel eelkõige vastutus Sotsiaalministeeriumil, Keskkonnaministeeriumil, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, Maaeluministeeriumil, Siseministeeriumil, Terviseametil, Keskkonnaametil, Keskkonnainspektsioonil, Veterinaar- ja Toiduametil ning Tehnilise Järelevalve Ametil.

Sotsiaalministeeriumi haldusalasse kuuluvad keskkonnatervise valdkonnad

Vesi

Olmevesi ehk joogivesi – vesi, algkujul või pärast töötlemist, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks, olenemata päritolust ning sellest, kas see toimetatakse kätte jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelites või mahutites

Elanikkonna kindlustamine ohutu joogiveega on üks ühiskonna prioriteete. Igaühe õigus veele võimaldab realiseerida inimese õigust elule, tervise kaitsele ja inimväärikusele. Ohutu joogivee tagamine elanikkonnale on põhialuseks vee kaudu levivate haiguste ennetamiseks ja ärahoidmiseks.

Eesti elanikkond on joogiveega hästi varustatud. Terviseameti 2015. aasta andmetel kasutab ligikaudu 86,15% % elanikest ühisveevärgi vett, ülejäänud osa saab vett individuaalsetest madalamatest puur- ja salvkaevudest. Riikliku järelevalve all on 1246  veevärki.

Joogivee kvaliteedinäitajad

Vee kvaliteet sõltub suuresti veetekkepiirkonna hüdrogeoloogilistest tingimustest, mistõttu vee koostis on erinevates põhjaveekihtides ja piirkondades erinev. Vee kvaliteeti võivad halvendada:

  • amortiseerunud torustikud ja mahutid,
  • vee vähene liikumine torudes,
  • sagedased veekatkestused, avariid, reostused jpm.

Joogivee valdkonda reguleerivad rahvatervise seadus ja veeseadus. Sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määrusega nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid" on määratud joogivee uuringute kord ning näitajad, mille sisalduse alusel hinnatakse joogivee kvaliteeti. Eelnimetatud nõuded on üle võetud Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 98/83/EÜ, 3. november 1998, olmevee kvaliteedi kohta.

Joogiveeohutusega seotud asutused

  • Sotsiaalministeerium: vastutab joogivee kvaliteedinõuete kehtestamise ja joogivee valdkonna poliitika elluviimise eest.
  • Terviseamet: teostab riiklikku järelevalvet joogivee terviseohutuse üle ja kohaldab riiklikku sundi.
  • Keskkonnaministeerium: joogivee varude kaitse, joogivee kasutamisega seotud küsimuste reguleerimine ning investeerimisprojektide rahastamine.
  • Veterinaar- ja Toiduamet: joogivee kvaliteedi hindamine toiduohutuse valdkonnas

Looduslik mineraalvesi on joogiks kasutatav mikrobioloogiliselt tervisele kasulik vesi. See pärineb põhjaveekihist ja väljub saastumise eest kaitstud allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või kunstlikult kasutatavaks muudetud veevõtukoha kaudu.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/54/EÜ ning Euroopa Komisjoni direktiivi 2003/40/EÜ kohaselt peab Euroopa Liidu liikmesriigi ning kolmanda riigi maapõuest saadud ja imporditav looduslik mineraalvesi olema tunnustatud liikmesriigi vastutava asutuse poolt. Seega võib Eestis turustada ainult tunnustatud looduslikku mineraalvett.

Loodusliku mineraalveega seotud asutused

  • Sotsiaalministeerium: vastutab valdkonna nõuete kehtestamise eest.
  • Terviseamet: loodusliku mineraalvee valdkonnas vastutav asutus, kes tunnustab Eestis ammutatavat ning toodetavat vett või ühendusevälisest riigist Eestis turule lastavat vett looduslikuks mineraalveeks ja teostab riiklikku järelevalvet.

Valdkonda reguleerivad õigusaktid

Lisainfo

Suplusvesi ja ujulad

Suplusvee ja supelranna ning ujulate, basseinide ja veekeskuste kohta loe teema „Tooted ja teenused“ alt.

Õhk

Välisõhusaaste on üks olulisemaid keskkonnatervise riske, mille vähendamisega saavad riigid kahandada insuldist, südamehaigustest, kopsuvähist ja kroonilistest kui ka akuutsetest hingamisteede haigustest (sh astma) tulenevat haiguskoormust. WHO andmete kohaselt põhjustab välisõhusaaste üle maailma hinnanguliselt 3 miljonit ja Euroopa Liidus 400 000 enneaegset surma aastas. Peamine välisõhusaaste koormus tekib transpordi, energia, jäätmekäitluse, hoonete ja põllumajanduse sektoritest. Täpsemalt loe välisõhukaitse valdkonna kohta Keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Siseõhu kvaliteedil on tervise seisukohalt oluline roll, sest me viibime siseruumides olenevalt aastaajast kuni 80% ööpäevast.

Siseõhu kvaliteedi indikaatorid on:

  • niiskus,
  • temperatuur,
  • mikrobioloogiline ja
  • keemiline reostus. 

Ruumi võivad sattuda saasteained:

  • ehitusmaterjalidest (põrandast, laest) ja sisustusest (mööblist, vaibast),
  • välisõhust,
  • pinnasest,
  • kütteseadmetest jm.

Väga oluline on valida, millist siseviimistlusmaterjali ja sisustust hoonetes kasutada. Saasteainete tekitatud kahjustused võivad tekkida neid sisse hingates, alla neelates või siis, kui ained puutuvad kokku nahaga. Inimese enda tegevuse tagajärjel tekivad õhku paratamatult niiskus ja süsihappegaas. Kui värske õhu juurdevool ja õhu ruumala inimese kohta väheneb ning seda ei kompenseeri ventilatsioon, kasvab piisknakkustesse haigestumise sagedus, tekib uimasus ja väheneb inimese vaimne ja füüsiline efektiivsus. Akende vahetamine ja ruumide tihendamine suurendab niiskust ja mitmesuguste tervist ohustavate saasteainete kuhjumist ruumis. Allergilised haigused (allergiline nohu, dermatiit, astma) on sageli põhjustatud just keskkonnaallergeenidest (peenosakesed PM2,5 ja PM10, lämmastikoksiidid, süsinikmonooksiid, õietolm, loomakarvad, hallitusseente eosed jt).

Müra, vibratsioon ja kiirgus

Inimese tervist mõjutavatest füüsikalistest keskkonnateguritest on olulisemad: müra, vibratsioon ning ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus.

Müra on heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrgusega ja tugevusega toonidest ning avaldab häirivat või tervistkahjustavat mõju organismile. Müra tugevust mõõdetakse detsibellides. Müra otsene toime on kuulmiselundile – müra tagajärjel tekib kuulmislangus. Kuulmine võib hakata alanema nt mürarikkas töökeskkonnas juba 3...-6 aastase töötamise järel. Esialgu langeb kuulmisteravus aeglaselt ja kõrgemate sageduste osas, mistõttu töötaja esialgu ei märkagi kuulmise halvenemist. Esmased kaebused on kõrvade kohisemine ja vilin kõrvades (tinnitus), ilmneda võivad ka tasakaaluhäired. Müra kaudne toime avaldab mõju eeskätt inimese närvisüsteemile ja selle kaudu kogu organismile. Kestev müra kurnab närvirakke, mistõttu aeglustuvad inimese psüühilised protsessid (nt. mõtlemine, reageerimisvõime, tähelepanu), suureneb tööõnnetuse tekkimise tõenäosus.

Vibratsioon on masinates, mehhanismides, konstruktsioonides jm. toimuv mehhaaniline võnkumine. Vibratsiooni puhul kandub võnkumine üle kogu inimese kehale, mille tagajärjel võivad tekkida järgmised kaebused: pearinglus ja peavalu, kuulmise- ja nägemisteravuse nõrgenemine, koordinatsiooni häired, väljasirutatud käte värisemine. Inimene muutub kergesti ärrituvaks, tekivad unehäired ja kiire väsimine.
 

Mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus)

Seoses uute kättesaadavate teadmistega mitmetes valdkondades uuendas SCENIHR (Scientific Committee on Emerging and Newly Identified Health Risks) 27. jaanuaril 2015. a oma 2009. a ilmunud arvamusi seoses elektromagnetväljade toimega tervisele. Praeguste teadusuuringute tulemused näitavad, et puuduvad tõendid elektromagnetväljade tervist kahjustavast mõjust tingimusel, et nende ekspositsiooni tase jääb madalamaks ELi õigusaktidega soovitatud elektromagnetväljade tasemest. 

Ioniseeriv kiirgus

Ioniseeriv kiirgus on meeltel tajumatu ning selle taset on võimalik mõõta vaid spetsiaalse mõõteaparatuuriga. Radioaktiivne aine kiirgab ioniseerivat kiirgust, mis tekitab organismi kudedes ioonpaare ehk mingi osa molekulidest lõhustub elektriliselt laetud osakesteks. Aatomituumade võimet iseeneslikult laguneda nimetatakse radioaktiivsuseks ja selliseid aatomituumi radionukliidideks.

Inimene on pidevalt ioniseeriva kiirguse mõju all. Kiirgus pärineb nii looduslikest kui ka tehislikest allikatest ehk inimtegevusest. Põhilise kiiritusdoosi saavad inimesed looduslikest allikatest.

  • Looduslike kiirgusallikate hulka kuuluvad kosmiline kiirgus, gammakiirgus maapinnast, radooni lagunemisproduktid õhus ja erinevad radionukliidid, mis esinevad looduslikult toidus ja joogivees.
  • Tehislikud kiirgusallikad on meditsiiniline röntgenkiirgus, radioaktiivne saaste, mis tekib tuumarelvade katsetamisel atmosfääris ja tuumatööstuse radioaktiivsete heitmete vabanemisel keskkonda jm.


Radoon

Oluliseks riskiteguriks inimesele hoonete ja elamute siseõhus on ka radoon, mis annab sissehingamisel enam kui poole inimese poolt saadavast looduslikust kiirgusdoosist. Radooni peetakse suitsetamise järel olulisemaks kopsuvähi tekkimise riskiteguriks. Viimastel aastakümnetel elanikkonna hulgas läbi viidud meditsiinilised uuringud Euroopas ja Põhja-Ameerikas tõestavad kopsuvähi ja kõrge radoonikonsentratsiooni vahelist seost.

Ruumiõhu radoonisisalduse piirnormi ületamise vältimiseks tuleb hoone projekteerimisel, ehitamisel ja olulisel rekonstrueerimisel arvestada pinnase radoonisisalduse klassifikatsiooni. Radooniohtlikkuse uuringute alusel on kogu Põhja-Eestis Narvast kuni Hiiumaani määratud radoonitase ning välja selgitatud probleemid. Radoon võib levida pinnases kümnete meetrite kaugusele ja teatud tingimustel imbuda läbi vundamendi- ja põrandakonstruktsioonide hoonete siseruumidesse, mistõttu tuleb radooniohtlikul alal järgida standardit EVS 840 "Radooniohtliku hoone projekteerimine". 
 

Õhu ja müra valdkonnaga seotud asutused

  • Sotsiaalministeerium: kemikaaliohutus ning tervisekaitsenõuete kehtestamine õppe- ja hoolekandeasutustele. Nõuete kehtestamine sisekeskkonnas levivale mürale, vibratsioonile ja mitteioniseerivale kiirgusele elu- ja puhkealal.
  • Terviseamet: riiklik järelevalve siseõhu terviseohutuse üle õppe- ja hoolekandeasutuste ning müra, vibratsiooni ja mitteioniseeriva kiirguse üle.
  • Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: ehitus- ja elamuvaldkonna (sh sisekliima) poliitikakujundamine ja õigusloome väljatöötamine.
  • Keskkonnaministeerium: välisõhu kvaliteet ja kaitse, kiirgusohutusalase poliitika ja õigusloome väljatöötamine.
  • Keskkonnaamet: kiirgustegevuslubade väljastamine, kiirgusseiret ning haldab hädaolukorra teavitamise.
  • Keskkonnainspektsioon: kiirgustegevuste ja välisõhukaitse seaduses esitatud nõuete järelevalve.

Kemikaaliohutus

Kemikaalidel on väga oluline osa meie igapäevaelus, kuna meid ümbritsev loodus- kui ka tehiskeskkond koosneb neist.  Erinevad kemikaalid võivad oma olemuselt olla kahjulikud, kuid elu ilma kemikaalideta ei ole võimalik. Kemikaalidest põhjustatud riski tervisele ja keskkonnale määravad:

  • kemikaali olemuslikud omadused (oht);
  • kokkupuude (annus, kestvus, sagedus, viis).

Kemikaalid mõjutavad inimese tervist kui ka looduskeskkonda kogu oma eluea jooksul:

  • vahetult - toimub otsene kokkupuude kemikaaliga;
  • kaudselt - nt esialgselt satub kemikaal keskkonda – õhku, vette, pinnasesse; edasi saastunud toidu, joogivee, sissehingatava õhu toimel organismi.

On väga oluline, et kemikaale kasutatakse nii, et nende ohtlikest omadustest tulenev võimalik kahju kasutaja tervisele, keskkonnale ja varale oleks välistatud või minimaalne. Oma olemuslikelt omadustelt ohtliku kemikaali kasutamist võib lugeda ohutuks, kui tõestatakse ja tagatakse, et kemikaal ei põhjusta tervise- ega keskkonnariski. See saavutatakse kui kemikaali kasutatakse ettenähtud viisil ja eesmärgil ning vajadusel rakendatakse asjakohaseid riskivähendamise meetmeid, mille tulemusena väheneb kokkupuude inimese või keskkonnaga.
Samas on vajalik seda teha tasakaalustatult, et säiliks majandustegevuse jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime.

Kemikaaliohutuse valdkond on väga lai – tootmisest jäätmekäitluseni. Kemikaaliohutus on nn horisontaalne teema, mis läbib nii avaliku sektori institutsioone kui ka erasektorit, see peab olema integreeritud väga erinevatesse valdkondadesse (nt kemikaalide tööstuslik tootmine, nende allkasutamine, jäätmete käitlemine, keskkonnakaitse jms). Kemikaaliohutus puudutab tegelikult meist igaüht personaalselt meie igapäevaelus.

Euroopa Liidu kemikaalipoliitika kohaselt tuleb tagada kõrgetasemelise tervise ja keskkonna kaitse nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele (Amsterdami leping), võttes aluseks ettevaatusprintsiibi. Kemikaalide valdkond on üks nendest valdkondadest, mis on suhteliselt üksikasjalikult reguleeritud EL tasemel, seepärast lähtume oma tegevuses EL kemikaalipoliitikast, arvestades vajadusel Eesti iseärasusi.

EL kemikaalipoliitika rakendamiseks on välja töötatud otsekohalduvad ühenduseülesed määrused:

  • REACH-määrus: (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist.  REACH-määruse kohaselt tuleb välja selgitada toodetavate ja turustatavate kemikaalide omadused ja kemikaalid registreerida. EL-s kehtib "pole andmeid, pole turgu" (no data, no market) printsiip. EL-i turule keelatakse ainete viimine, mille kohta registreerimistoimikut pole esitatud. Loe lähemalt Terviseameti veebilehel.
  • CLP-määrus: (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist. CLP-määruse kohaselt peavad kemikaalid olema tulenevalt nende olemuslikest omadustest klassifitseeritud ja märgistatud, et kasutajal oleksid juhised toote kasutamisega seotud riskide minimiseerimiseks. Loe lähemalt Terviseameti veebilehel.

REACH-määruse ja CLP-määruse jaoks on loodud ka kasutajatugi, mis asub siin.

Pädevaks asutuseks, kelle põhiülesandeks on täita talle Euroopa Liidu otsekohalduvate õigusaktide, kemikaaliseaduse, biotsiidiseaduse ja rahvusvaheliste lepete ratifitseerimis- või ühinemisseadustega sätestatud ülesandeid, on sotsiaalministeeriumi haldusalas asuv Terviseamet (kemikaaliohutuse osakond).
 

Kemikaaliohutusega seotud asutusted

Biotsiidid

Biotsiidid on vajalikud inimeste ja loomade tervisele kahjulike ning looduslikke või toodetud materjale kahjustavate organismide tõrjeks. Samas võivad biotsiidid aga oma ohtlike omaduste ja nendega seotud kasutusviiside tõttu ohustada inimesi, loomi ja keskkonda.

Eelkõige on need tooted, mille biotsiidse toime tagavad keemilised või bioloogilised toimeained. Nt mehaaniline rotilõks ei ole biotsiid. 

Euroopa Liidus on välja töötatud ühtsed nõuded biotsiididele, nende kasutamisele ja kättesaadavaks tegemisele eesmärgiga tagada biotsiidide kasutamisel inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Seda reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 528/2012,  milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist.

Lisaks sellele õigusaktile kehtib Eestis biotsiidiseadus, millega on eelkõige täpsustatud biotsiidide kasutamist (kahjuritõrjet) ja biotsiidide kättesaadavaks tegemist Eestis.
 

Biotsiidide kättesaadavaks tegemine

  • Üldine reegel: biotsiidi ei tohi Eestis kättesaadavaks teha ega kasutada ilma asjakohase loata. Load võivad olla kahesugused: riiklik luba, mille annab Eestis pädev asutus – Terviseamet; ühenduse luba – annab Euroopa Kemikaaliamet (ECHA).
  • Erand: kuni kõik biotsiidide toimeained ei ole heaks kiidetud, võib selliseid toimeaineid sisaldavaid biotsiide turustada ja kasutada registreerimistunnistuse olemasolu korral. Registreerimistunnistust väljastab Terviseamet.

Tähelepanu tuleb pöörata ka ettenähtud kasutajarühmale. Kui toode on ette nähtud kutsealaseks kasutamiseks, siis tohivad seda kasutada üksnes vastava ettevalmistusega spetsialistid, kuna ohutuks kasutamiseks on vajalikud teatud teadmised ja oskused.

Biotsiidide osas on Eestis pädevaks asutuseks Terviseamet. Küsimustega, mis puudutavad biotsiidide koostist, kättesaadavaks tegemise tingimusi, tootjate, importijate ja levitajate kohustusi jms, palume pöörduda Terviseameti kemikaaliohutuse osakonna spetsialistide poole

Lisainfo

Detergendid

Detergent tähendab mistahes ainet või valmistist, mis sisaldab seepe ja/või muid pesemiseks ja puhastamiseks ettenähtud pindaktiivseid aineid. Detergendid võivad olla mistahes kujul (vedel, pulber, pasta, kang, plaat, valatud tükk, kujund jne) ning turustatud kasutamiseks või kasutuses majapidamises, asutustes või tööstuslikel eesmärkidel.

Muud detergentidena käsitatavad tooted on:

  • abipesemisvahend, mis on ette nähtud rõivaste, voodipesu jms leotamiseks (eelpesuks), loputamiseks või pleegitamiseks,
  • pesupehmendaja, mis on ette nähtud kanga pehmendamiseks pesemisega kaasnevates täiendavates protsessides,
  • puhastusvahend, mis on ette nähtud kõigi kodumajapidamises kasutatavate universaalsete puhastusvahendite jaoks ja/või muuks pindade puhastamiseks (näiteks materjalid, tooted, masinad, mehhaanilised seadmed, transpordivahendid ja nendega seotud varustus; instrumendid, aparaadid jms),
  • muud puhastus- ja pesemisvahendid, mis on ette nähtud mistahes muudeks pesemis- ja puhastusprotsessideks.


Turule lastavatele detergentidele ja nende käitlemisele kohaldatakse Euroopa parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 648/2004, 31. märts 2004, detergentide kohta.
 

Lisainfo

Ohtlike kemikaalide eksport/import

Teatavate ohtlike kemikaalide ja pestitsiididega rahvusvaheliseks kauplemiseks nõusoleku saamise korda käsitleb Rotterdami konventsioon. Eesti ühines konventsiooniga 13. juunil 2006. a.

Konventsiooni eesmärgiks on edendada jagatud vastutust ning soodustada poolte koostööd ohtlike kemikaalide rahvusvahelises kaubanduses, et kaitsta inimese tervist ning keskkonda teatavate rahvusvaheliselt kaubeldavate kemikaalide ja pestitsiidide kahjuliku mõju eest ja aidata kaasa selliste kemikaalide keskkonnaohutule kasutamisele.

EL-s kehtestati konventsiooni rakendamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 649/2012 ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta (PIC-määrus). PIC-määrust kohaldatakse järgmiste kemikaalide suhtes:

  • ohtlikud kemikaalid, mille suhtes konventsiooni alusel kehtib PIC-protseduuri nõue;
  • ohtlikud kemikaalid, mille kasutamine liidus või liikmesriigis on keelustatud või rangelt piiratud;
  • kõik eksporditavad kemikaalid, seoses nende kemikaalide klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamisega.
     

Pädev riigiasutus konventsiooniga kehtestatud haldusülesannete täitmisel on Terviseamet. Täpsemat teavet Rotterdami konventsiooni ja PIC-määruse rakendamise kohta leiad siit.

Hea laboritava

Hea laboritava (GLP- Good Laboratory Practice) on kvaliteedisüsteem, mis käsitleb mittekliiniliste tervise- ja keskkonnaohutuse uuringute planeerimist, tegemist, kontrolli, dokumenteerimist, aruandlust ning dokumentatsiooni ja materjalide säilitamist.

GLP-d rakendatakse kõikide kemikaalide, sealhulgas ravimi ja veterinaarravimi, kosmeetikatoote, pestitsiidi, biotsiidi, toidu lisaaine ja söödalisandi koostisse kuuluva aine tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisel uuringul eesmärgiga tagada GLP-d järgivates laborites saadud andmete usaldusväärsus ja võrreldavus ning vastastikune tunnustamine.

Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) vahelise halduslepingu alusel on EAK määratud läbi viima GLP inspekteerimisi ja programmi seiret Eesti Vabariigis.

Inspekteeritakse neid laboreid, mis viivad läbi mittekliinilisi ohutusuuringuid vastavalt OECD printsiipidele ja Euroopa Liidu direktiividele 2004/9/EÜ ja 2004/10/EÜ, mis on üle võetud Eesti Vabariigi tervise- ja tööministri 17. detsembri 2015. a määrusetega nr 61 ja nr 62.

Kui labori inspekteerimisel kogutud tõendid näitavad, et laboris järgitakse GLP nõudeid, siis väljastab EAK laborile inspekteerimistunnistuse. Tunnistus kinnitab labori ja seal tehtavate uuringute vastavust GLP-le.
 

Lisainfo

Tooted ja teenused

Üldine põhimõte on, et kõik tooted ja teenused peavad sihipärasel kasutamisel olema ohutud nii tarbija tervisele kui ka ümbritsevale keskkonnale ning varale.

Toodete ohutust ja nõuetele vastavust reguleeritakse toote nõuetele vastavuse seadusega (TNVS). Seaduse eesmärk on tagada toodete ohutus ja nõuetele vastavus ning kaupade vaba liikumine. TNVS-i kohaldatakse nendele toodetele ja turujärelevalvele, mille kohta ei kehti muud seadused. Kui tootele on kehtestatud nõuded muu seadusega, kohaldatakse TNVS-i ainult nende nõuete osas, mida ei ole reguleeritud muu seadusega. Toode TNVSi mõistes on „valmistamisprotsessi teel saadud aine, segu või kaup, mis ei ole toiduaine, loomasööt, elusloom või -taim ega inimeselt, taimedelt või loomadelt pärit toode, mis on vahetult seotud nende tulevase paljunemisega.“ Määratlus on antud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega.

Turule lasta ja kasutada tohib üksnes ohutuid tooteid. Toode on ohutu, kui see ettenähtud kasutustingimustes, arvestades kasutusiga ning kasutuselevõtu-, paigaldus- ja hooldusnõuete järgimist, tagab inimese ohutuse ja tervise kaitse ega ohusta ümbritsevat keskkonda.

Oluline on, et toodet kasutatakse üksnes sellisel eesmärgil ja viisil, mida on tootja ette näinud. Toode võib osutuda ohtlikuks, kui seda kasutatakse mitteettenähtud ehk valel eesmärgil või viisil. Tarbija käsutuses peab olema piisavalt teavet (kasutusjuhend, teabelehed jms), et ta oskaks toodet eesmärgipäraselt ja ohutult kasutada.

Kosmeetikatooted

Kosmeetikatoode on aine või segu, mis on ette nähtud kokkupuuteks inimese keha välispinna osadega (nahk, juuksed, näo- ja ihukarvad, küüned, huuled ja välised suguelundid) või hammaste ja suuõõne limaskestadega ainult või peamiselt nende puhastamiseks, lõhnastamiseks, nende välimuse muutmiseks, nende kaitsmiseks, heas seisundis hoidmiseks või ihulõhnade parandamiseks.

Kosmeetikatoode peab tavalistes või mõistlikult ettenähtavates kasutustingimustes olema inimese tervisele ohutu.

Eesmärgiga tagada kosmeetikatoote terviseohutus ja toodete vaba liikumine EL siseturul on kehtestatud asjakohased nõuded kosmeetikatootele, selle koostisele ja kättesaadavaks tegemisele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1223/2009. Täiendavad ja täpsustavaid nõudeid kosmeetiktoodete kättesaadavaks tegemisele on esitatud rahvatervise seaduses § 12

Turul olevad kosmeetikatooted sh ka nn looduskosmeetika ja apteegikosmeetika jms peavad vastama nimetatud määruse ja seaduse nõuetele.

Kosmeetikatoodete osas on Eestis pädevaks asutuseks Terviseamet. Küsimustega, mis puudutavad kosmeetikatoodete koostist, kättesaadavaks tegemise tingimusi, tootjate, importijate ja levitajate kohustusi jms, palume pöörduda Terviseameti kemikaaliohutuse osakonna kemikaali ja tooteohutuse büroo spetsialistide poole.

Lisainfo

Teenused

Nagu toode nii peab olema ohutu ka tarbijale osutatav teenus. Teenusele esitatavad nõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36–68), mis on üle võetud Eesti õigusruumi majandustegevuse seadustiku üldosa seadusega.

Direktiivi kohaselt on teenus mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest. Teenuse osutaja vastutab oma tegevuse ohutuse ja kvaliteedi eest ning peab täitma nõudeid, mis on esitatud konkreetse teenuse osutajale (haridus, kvalifikatsioon, vajadusel asjakohane litsents jms) ja teenusele (kui on kehtestatud õigusaktiga asjakohased nõuded).

 

Tervisekaitsenõuded laste- ja sotsiaalhoolekandeasutustele

Erinevatele laste- ja hoolekandeasutustele ning nendes teenuse osutamisele on sotsiaalminister kehtestanud tervisekaitsenõuded. Tervisekaitsenõuete eesmärgiks on aidata kaasa tervislikuma õppe-, kasvatus- ja elamiskeskkonna loomisele. Kogu ümbritseva keskkonna riskivabaks muutmine ei ole riigiasutuse võimuses, kuid järelevalve ja riikliku sunni kohaldamise kaudu on võimalik luua eeldused laste- ja hoolekandeasutustes tervisliku keskkonna kujundamiseks.

Ilu- ja isikuteenus

Ilu- ja isikuteenus on sotsiaalministri 20.12.2000 määruse nr 86 „Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele“ mõistes juuksuri-, maniküüri-, pediküüri-, kosmeetika-, solaariumi- ja saunateenus. Teenust osutatakse ettevõttes, mis peab vastama nimetatud määruses kehtestatud nõuetele.

Lisainfo

Suplusvesi

Nõuded supelrandadele, supluskohtadele ja suplusveele on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määrusega nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale”. Määrus kehtestab nõuded suplusvee kvaliteedile, seirele, klassifitseerimisele ja hindamisele, profiilide koostamisele ning elanike teavitamisele.

  • Suplusveeks nimetatakse supluskohana tähistatud veekogu vett, mis on suplejatele üheselt arusaadaval viisil tähistatud ja eraldatud, näiteks praktikas levinud veepinnal nähtavate poidega.
  • Supluskoht on veekogu või selle osa, mida kasutatakse suplemiseks ja sellega piirnevat maismaa osa, mis on tähistatud üldsusele arusaadavalt

Vee vastavust nõuetele määratakse kahe mikrobioloogilise näitaja ja visuaalse kontrolli alusel. Suplusvee kvaliteeti kontrollitakse terve suplushooaja vältel maist augusti lõpuni kõigis avalikes kui ka mõnedes mitteametlikes supluskohtades. Selle aja jooksul võetakse vähemalt 4 suplusvee proovi.

Suplusvee klassifitseerimine

Hiljemalt suplushooaja lõpuks peavad kõik ametlikud supluskohad olema klassifitseeritud nelja kvaliteediklassi: „väga hea“, „hea“, „piisav“ ja „halb“. Supluskoha vee klassifitseerimiseks koostatakse seire andmete kogu, mis koosneb minimaalselt 16 suplusvee proovist (määratud soole enterokokid ja E.coli bakterid), mis on võetud viimase nelja järjestikuse aasta jooksul. Proovide väärtustest arvutatakse vastavalt määruses toodud valemile protsentiilid, mille alusel määratakse suplusveele vastav klass. Suplusvee klassifitseerimine toimub igal sügisel, peale suplushooaja lõppu.

Suplusvee ohutusega seotud asutused

  • Sotsiaalministeerium: vastutab suplusvee kvaliteedinõuete kehtestamise eest
  • Terviseamet: on suplusvee ohutuse valdkonnas pädev asutus, kes teostab riiklikku järelevalvet suplusvee terviseohutuse üle ja kohaldavad riiklikku sundi

Valdkonda reguleerivad õigusaktid


Lisainfo

Ujulad

Nõuded ujulatele, basseiniveele ja veekeskustele on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. aasta määrusega nr 80 „Tervisekaitsenõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele”. Määrus kehtestab nõuded basseinivee kvaliteedile, vee ja basseini puhastamisele ja desinfitseerimisele ning ruumide korrashoiule.

Basseinivesi peab olema epidemioloogiliselt (nakkushaiguste levimise suhtes) ohutu ning keemiliselt kahjutu. Mikroorganismide hävitamiseks, orgaaniliste ainete jääkide kõrvaldamiseks ja vetikate vohamise takistamiseks vajab basseinivesi desinfitseerimist.

Ujulate valdkonnaga seotud asutused

  • Sotsiaalministeerium: vastutab valdkonna nõuete kehtestamise eest
  • Terviseamet: teostab riiklikku järelevalvet ujulate vee, ruumide, nende ohutuse ja teenuse osutamise üle ning kohaldavad riiklikku sundi
Viimati uuendatud: 7. november 2017