Muud infot

 

Viljatusravi

 
Viljatusraviga seonduvaid tegevusi reguleerib Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus. Seaduse reguleerimisalaks on naise kunstlik viljastamine mehe seemnerakuga ning kehaväliselt loodud embrüo siirdamine  ja kehaväliselt loodud embrüo kaitse.
 
Kunstlikult on lubatud viljastada üksnes täisealist kuni 50-aastast teovõimelist naist tema enda soovil. Kunstlik viljastamine on lubatud vastavatel meditsiinilistel näidustustel ning see on keelatud, kui rasedus või sünnitamine ohustab naise või lapse elu või tervist, samuti muudel meditsiinilistel vastunäidustustel. Patsiendi raseduse vastunäidustatuse üle otsustab arst tuginedes arstiteaduse reeglitele.
 
Ravikindlustuse seaduse alusel kindlustatud  kuni 40-aastasele naisele, kellel on meditsiiniline näidustus kehaväliseks viljastamiseks ja embrüo siirdamiseks, hüvitatakse:
  • Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kantud kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamise tervishoiuteenused;
  • 90 päeva jooksul enne kehavälist viljastamist ja embrüo siirdamist osutatud tervishoiuteenused, mis on osutatud seoses kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamisega;
  • osaliselt ambulatoorseks raviks vajalikele Eesti Haigekassa ravimite loetellu kantud retseptiravimitele tehtud kulutused.
Viljatusravi protseduuridele ja ravimitele tehtud kulutused hüvitatakse Eesti Haigekassa kaudu. 
Lisainformatsioon Eesti Haigekassa kodulehel.
 

Tervisekeskused

 

Järgneva kaheksa aasta jooksul ehitatakse või renoveeritakse üle Eesti 113,6 miljoni euro eest vähemalt 35 esmatasandi tervisekeskust, seejuures aastaks 2018 peab neist olema valmis saanud 15 tervisekeskust. Selleks suunab Sotsiaalministeerium Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondist tervisekeskuste ehitamisse ja renoveerimisse 85,2 miljonit eurot, mis koos 25% omafinantseeringuga moodustabki 113,6 miljoni euro suuruse investeeringu.

Tervisekeskuse meeskond tegutseb perearsti eestvedamisel – seal töötavad perearstid ja -õed, tervisekeskustes saavad olema füsioteraapia võimalused, mitmesuguste koduõenduse teenuste pakkumine ja ämmaemand(ad). Muud spetsialistid lisanduvad vastavalt konkreetse esmatasandi tervisekeskuse valikule.

Vaata täpsemalt siit.

Miks esmatasandi tervisekeskused luuakse?

  • Elanikkond vananeb, kroonilised ehk pidevat jälgimist vajavad haigused sagenevad ning nende raviga on mõistlik enamikel juhtudel tegeleda perearsti meeskonnal
  • Statsionaarse ravi vajadus väheneb ja ravi aeg statsionaaris muutub lühemaks, ambulatoorse ja päevaravi osakaal aga kasvab
  • Esmatasandi tervishoiu ehk perearstide roll muutub üha tähtsamaks

Eesmärgiks on läbi tervisekeskuste esmatasandi tervishoiu tugevdamine.

Tervisemurede lahendamine algab pereõest ja perearstist. Perearst on pere usaldusisikuna kõrge kvalifikatsiooni ja laialdaste teadmistega spetsialist, kes diagnoosib ja ravib enamikku haigusi ning vajaduse korral küsib eriarstilt nõu või saadab patsiendi eriarsti juurde. Perearsti meeskonna üks liige ja tugiisik on pereõde, kes tegutseb ravijuhendite alusel – ta nõustab kroonilisi haigeid, teeb analüüse, kirjutab välja tõendeid jpm. Tervisekeskused laiendavad perearstide ja –õdede võimalusi tervisemuresid lahendada.

  • Tervishoiuteenuste kättesaadavus paraneb, kui patsient oma tervisemurega satub kohe õigesse kohta ja õige meediku vaatevälja ning probleem saab isikliku lahenduse keskse süsteemi kaudu
  • Esmatasandi tervisekeskuste ruumide kaasajastamine loob eeldused kvaliteetsemate ning patsiendikesksemate tervishoiuteenuse osutamiseks
  • Laieneb esmatasandi tervishoiuteenuste valik ja vajaminev ravi muutub kättesaadavamaks
  • Ravi saab nii tervise- kui ka sotsiaalvaldkonna üleselt paremini koordineerida

Kellel on võimalik raha taotleda?

Raha saavad taotleda kohalikud omavalitsused, 19 haiglavõrgu arengukava haiglat, perearstid ning eriarstiabi osutajad, kes on teinud koostööd ja jaganud ruume perearstidega kokku 55 piirkondlikus ja 47 kohalikus tõmbekeskuses. Tervise- ja tööministri määrus, mis toetuse andmise tingimused esmatasandi tervisekeskuste kaasajastamiseks sätestab, on leitav siit.

Raha taotlemine on võimalus, mitte kohustus. Kui  perearst tegutseb väljaspool tõmbekeskust, siis ta võib seal mõistagi ka edaspidi edasi tegutseda.

Konkreetse tervisekeskuse rajamist toetatakse juhul, kui projektis osaleb Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Narvas üheskoos vähemalt 6 perearsti nimistut ja mujal Eestis vähemalt 3 perearsti nimistut. Sotsiaalministeeriumi ülesandeks on muuhulgas tagada regionaalne tasakaal, et rahastatud ei saaks näiteks ainult Tallinna ja Tartu projektid. Hiiumaal valitakse välja üks, alla saja tuhande elanikuga maakondades kaks ning üle saja tuhande elanikuga maakondades kolm projekti. Harjumaal (koos Tallinnaga) valitakse välja neli kõrgeima koondhindega projekti.

Kuidas on määratud, missugune koht on tõmbekeskus, missugune mitte?

Tõmbekeskuste loetelu lähtub Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse projekti aruandest „Esmatasandi tervishoiuteenuste geograafilise kättesaadavuse vajaduse hindamine ja esmatasandi tervishoiuteenuste optimaalse korralduse mudeli loomine (2013-2014)“. Ka on arvestatud Terviseameti hinnangut üldarstiabi teenuse kättesaadavuse ja korralduse kohta.

Kui suurt toetust on võimalik taotleda?

Toetuse piirsumma seatakse perearsti nimistute arvu järgi. Kolme perearsti nimistuga tervisekeskuse maksimaalne toetuse summa on 583 000 eurot. Absoluutselt maksimaalne toetuse summa on 2,79 miljonit eurot, mida saaks taotleda 24 või enama perearsti nimistuga tervisekeskus.

Millal otsused rahastatavate projektide kohta teatavaks tehakse?

Ettepaneku otsuseks, missuguseid projekte rahastatakse, teeb valikukomisjon, kuhu kuuluvad kolm Sotsiaalministeeriumi ja kaks Rahandusministeeriumi esindajat, üks Terviseameti, kaks tervishoiu kõrgkoolide ning üks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna esindaja. Sealt edasi esitatakse projektide valik valitsusele kinnitamiseks, mis saab eeldatavasti toimuma 2016. aasta mais.

 

 
 
Töötervishoius mõistetakse tervisekontrolli all töötaja, töötervishoiuspetsialisti ning teiste vajalike asjatundjate planeeritud kokkusaamist eesmärgiga selgitada välja, hinnata ja jälgida töötaja terviseseisundit ning funktsioonivõimet. Töötajate tervisekontrolli korraldust reguleerib mitu õigusakti, millest põhiline on töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Kuidas tervisekontrolli korraldada, reguleerib sotsiaalministri määrus nr 74 Töötajate tervisekontrolli kord
 
Tervisekontrolli eesmärgiks võib olla:
  • Hoida ära tööga seotud haigusi ja vaevusi: välistada selliste töötajate sattumine terviseohtlikele töödele, kellel on eriti suur haigestumisoht; teavitada töötajaid tööprotsessis esinevatest ohtudest ja nende tõrjest. 
  • Edendada töötaja tervist ja funktsionaalset võimekust: hinnata töötaja tervise lähteseisu eesmärgiga saada võrdlusalus jälgimiseks; hinnata töökõlblikkust mõjustavate haiguste olemasolu siis, kui tööst tulenevad erinõuded tervisele. 
  • Kujundada hästi toimiv töökollektiiv ning tervislik ja ohutu töökeskkond: kujundada vajaduse ja võimaluse korral töökeskkond ümber töötaja spetsiifiliste vajaduste järgi. 
Töötajate tervisekontrolli peamine eesmärk on töötaja sobivuse hindamine tehtavaks tööks ning tööst tingitud tervisehäirete võimalikult varajane avastamine, samuti terviseriskide vähendamine ja/või vältimine. 
 
Tervisekontroll on vajalik, et hoida ära olukordi, kus selgub, et isik ei ole meditsiiniliste vastunäidustuste tõttu sobiv antud töökohal töötama või elukutset õppima või näiteks mootorsõidukit juhtima. Erinevate määrustega ettenähtud tervisenõuded isikute terviseseisundile on vajalikud, arvestades elukutsega (näiteks lendur) kaasnevat suurt vastutust teiste isikute elu ja tervise eest. Õppima asujatele tehtav põhjalik tervisekontroll on elukutse omandamise eelduseks. Tervisekontroll vähendab riski, et õppima asunu võib hiljem koolist välja langeda õpingute ajal tekkinud tervisehäirete tõttu. 
Mootorsõidukijuhtide tervisekontrolli eesmärk on  tagada, et mootorsõidukijuht on füüsiliselt ja psüühiliselt võimeline mootorsõidukit kindlalt juhtima ning tal ei ole haigusi või tervisehäireid, mis takistavad mootorsõidukit ohutult juhtimast.
 
 

Hiljemalt 25. oktoobril 2013 võtavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid üle piiriülese tervishoiu direktiivi, mis võimaldab patsiendil saada vajaminevat tervishoiuteenust ükskõik millises Euroopa Liidu liikmesriigis. Patsiendil tuleb aga meeles pidada, et Eesti Haigekassa hüvitab tervishoiuteenuse eest ainult siis, kui teenuse saamise õigus haigekassa kulul oleks patsiendil olnud ka Eestis. Ühtlasi hüvitab haigekassa teenuse eest oma hinnakirja, mitte välismaise hinnakirja alusel. Kui välismaal saadud tervishoiuteenus maksab rohkem, kui haigekassa hinnakirjas olev summa, siis tuleb patsiendil vahe ise kinni maksta. Direktiivi ülevõitmisega kaasnevad ka muudatused tervihoiuteenuste osutajatele.

 
 
Vaimne tervis on inimese üldise terviseseisundi lahutamatu osa. Vaimset tervist mõjutavad elukvaliteet, toimetulek, kultuurikeskkond, ühiskondlikud protsessid ja hoiakud. 
 
Eesti ühiskond on viimase kümne aasta vältel muutunud varasemaga võrreldes tunduvalt keerukamaks. Suurenenud on vahed inimeste sissetulekutes ning vaesusriskis elavate inimeste arv. 
Erinevate uuringute andmetel on Eesti elanike vaimne tervis halvemas seisus kui teiste Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide elanikel. 
 
Jaanuaris 2005 kohtusid tervishoiuministrid, teadlased ja eksperdid 52-st WHO Euroopa regiooni liikmesriigist, et teha ülevaade vaimse tervise olukorrast ja kinnitada tegevuskava järgnevateks aastateks (WHO Mental Health Declaration and Action Plan for Europe), mida kõik Euroopa liikmesriigid saaksid arvesse võtta vaimse tervise strateegiate väljatöötamisel ja tegevuskavade elluviimisel.
 

Euroopa vaimse tervise deklaratsioonis ja tegevuskavas tuuakse välja nii WHO kui liikmesriikide kohustused ja vastutus 12 prioriteetses valdkonnas:

  • Vaimse tervise propageerimine
  • Vaimse tervise kaasamine rahvatervisesse 
  • Diskrimineerimise ja tõrjutuse vähendamine 
  • Teenuste kohandamine 
  • Suitsiidi preventsioon
  • Ligipääs esmatasandi arstiabile
  • Efektiivne ravi
  • Sektorite vaheline koostöö
  • Kompetentne tööjõud
  • Informatsiooni süsteemsus
  • Õiglane rahastamine
  • Uuringute toimumine
 
 
 
Inimese elukeskkonna korraldus määrab oluliselt inimese psühhosotsiaalse heaolu ja tema tervisliku seisundi. Tervise säilitamiseks ja parandamiseks on vaja korraldada töö- ja elukeskkond selliselt, et vähendada või kõrvaldada keskkonnast tulenevate füüsikaliste (müra, kiirgus jne), keemiliste (keskkonnareostus jne) ja bioloogiliste (nakkushaiguste levik jne) ning samuti sotsiaalsete ja psühhosotsiaalsete (stress, tõrjutus, sõltuvushäired jms) ohutegurite kahjulikku toimet.
 

Toodete ja teenuste ohutus

Üldine põhimõte – kõik tooted ja teenused peavad sihipärasel kasutamisel olema ohutud nii tarbija tervisele kui ka ümbritsevale keskkonnale ning varale. 
 

Toode

Toodete ohutust ja nõuetele vastavust reguleeritakse toote nõuetele vastavuse seadusega, mis alates 01.10.2010 kehtib varasema toote ja teenuse ohutuse seaduse asemel. 
Toote ohutuse peab tagama toote tootja, kelleks on toote valmistaja, aga ka
  • valmistaja esindaja, kui valmistaja ei asu ühenduses
  • toote importija, kui valmistajal ei ole ühenduses esindajat.
Ka levitajad peavad kandma hoolt selle eest, et tagada tooteohutuse nõuete täitmine, eelkõige jättes tarnimata tooted, mille kohta nad nende valduses oleva teabe põhjal teavad või oleksid pidanud oletama, et need ei vasta nõuetele. 
 
Levitaja ei tohi teha turul kättesaadavaks toodet:
  • mis tema valduses oleva teabe ja erialaste teadmiste kohaselt ei ole ohutu;
  • mis tema valduses oleva teabe ja erialaste teadmiste kohaselt ei vasta nõuetele või
  • mille mittevastavust nõuetele oleks pidanud eeldama.
Ohutuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse:
  • toote omadused, kaasa arvatud koostis, pakend, kokkupanekujuhendid ning asjakohastel juhtudel paigaldus- ja hooldusjuhendid;
  • mõju teisele tootele, kui võib põhjendatult eeldada nende koos kasutamist;
  • toote esitlusviis, märgistus, hoiatused, kasutamise ja hävitamise juhendid ning muu teave;
  • võimalik oht toote kasutamise korral tarbijate riskirühmadele, eriti lastele ja vanuritele. 
Toode on ohutu, kui see ettenähtud kasutustingimustes, arvestades kasutusiga ning kasutuselevõtu-, paigaldus- ja hooldusnõuete järgimist, tagab inimese ohutuse ja tervise kaitse ega ohusta ümbritsevat keskkonda.
 
Teisisõnu, ükski tarnitav toode, mis on mõeldud tarbijatele või mida tarbijad võivad kasutada, ei tohi põhjustada terviseriske või kui, siis üksnes toote kasutamisele tavapärastes või põhjendatult eeldatavates tingimustes lubatavat minimaalset riski.
 
NB! Oluline on, et toodet kasutatakse üksnes sellisel eesmärgil ja viisil, mida on tootja ette näinud. Toode võib osutuda ohtlikuks, kui seda kasutatakse mitteettenähtud ehk valel eesmärgil või viisil. Küll peab aga toode olema ohutu või minimaalselt ohtlik põhjendatult eeldatavates tingimustes.
 

Teenus

Nagu toode nii peab olema ohutu ka tarbijale osutatav teenus. Teenusele esitatavad nõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36–68), mis on üle võetud Eesti õigusruumi Euroopa Liidu teenuste direktiivi rakendamise seadusega, mis jõustus 28.12.2009. Nimetatud seadus kehtib kuni 31.12.2013. Alates 01.07.2014 hakkab kehtima majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, mis samuti viitab teenuste direktiivile. 
 
Direktiivi kohaselt on „teenus“ mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest. Teenuseosutaja vastutab oma tegevuse ohutuse ja kvaliteedi eest ning peab täitma nõudeid, mis on esitatud konkreetse teenuse osutajale (haridus, kvalifikatsioon, vajadusel asjakohane litsents jms) ja teenusele (kui on kehtestatud õigusaktiga asjakohased nõuded). 
 

Keskkonnatervis

Rahvastiku tervist mõjutab oluliselt väljaspool inimorganismi asuv keskkond füüsikaliste, bioloogiliste, keemiliste, sotsiaalsete ja psühhosotsiaalsete teguritega, kusjuures mõju tervisele ilmneb sageli alles aastate pärast. Hinnanguliselt on kuni kolmandik rahvastiku tervisekaotusest otseselt seotud elu-, töö- ja   õpikeskkonnast tulenevate teguritega. Eelkõige mõjutavad keskkonnategurid lapsi, kusjuures alla 5-aastaste arvele langeb koguni 40% keskkonna negatiivsest tervisemõjust. Lisaks lastele on keskkonnamõjudele kõige vastuvõtlikumad veel rasedad ja vanurid.
 
Keskkonnatervise all mõistetakse inimeste tervist sõltuvalt keskkonnast ja keskkonna muutmist inimeste tervisele soodsamaks. Ei ole võimalik parandada inimese tervist ainult sotsiaalsete meetmetega, kui pole tagatud keskkonnas (nii elu- kui ka töökeskkonnas) toimivatest ohuteguritest tingitud tervisekahjustuste vältimine. Inimese tervist mõjutavad mitmesugused keskkonnategurid, eelkõige: füüsikalised (  ioniseeriv ja   mitteioniseeriv kiirgus,   müra,     vibratsioon), keemilised ja bioloogilised, mis võivad oma otsese toimega või elukeskkonna (joogivee, toidu, sise- ja välisõhu, pinnase jms) halvendamise kaudu ebasoodsalt mõjuda inimese tervisele.  

Kemikaaliohutus

Kemikaalidel on väga oluline osa meie igapäevaelus. Elu ilma kemikaalideta ei ole võimalik, ka looduslikud kemikaalid on ikkagi kemikaalid ja võivad oma olemuselt olla väga kahjulikud. Kemikaali ohtlikkuse tervisele ja keskkonnale määravad:
  • kemikaali olemuslikud omadused (oht)
  • kokkupuude (annus, kestvus, sagedus, viis)
Kemikaalid võivad mõjutada nii inimese tervist kui ka looduskeskkonda kogu oma eluea jooksul:
  • vahetult - toimub otsene kokkupuude kemikaaliga
  • kaudselt - nt esialgselt satub kemikaal keskkonda – õhku, vette, pinnasesse; edasi saastunud toidu, joogivee, sissehingatava õhu toimel organismi
On väga oluline, et kemikaale kasutatakse nii, et nende ohtlikest omadustest tulenev võimalik kahju kasutaja tervisele, keskkonnale ja varale oleks välistatud või minimaalne. Oma olemuslikelt omadustelt ohtlikku kemikaali võib kasutamisel lugeda ohutuks, kui suudetakse tõestada ja tagada, et kemikaal ei põhjusta tervise- ega keskkonnariski, kui seda kasutatakse ettenähtud viisil ja eesmärgil ja vajadusel rakendatakse asjakohaseid riskivähendamise meetmeid, mille tulemusena väheneb kokkupuude inimese või keskkonnaga.
 
Kemikaaliohutuse süsteemi ülesandeks on tagada inimese tervise ja vara ning keskkonna kaitse kemikaalidest tuleneva otsese või kaudse kahjuliku toime eest, kuid samas on vajalik seda teha tasakaalustatult nii, et säiliks majandustegevuse jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime.
 
Kemikaaliohutuse valdkond on väga lai – tootmisest   jäätmekäitluseni. Kemikaaliohutus on nn horisontaalne teema, mis läbib nii avaliku sektori institutsioone kui ka erasektorit, see peab olema integreeritud väga erinevatesse valdkondadesse (nt kemikaalide tööstuslik tootmine, nende allkasutamine – kemikaale sisaldavate toodete tootmine, transport, keskkonnakaitse jms). Kemikaaliohutus puudutab tegelikult personaalselt igaüht meist ka meie igapäevaelus. 
Euroopa Liidu (EL) kemikaalipoliitika kohaselt tuleb tagada kõrgetasemelise tervise ja keskkonna kaitse nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele (Amsterdami leping), võttes aluseks ettevaatusprintsiibi. 
Kemikaalide valdkond on üks nendest valdkondadest, mis on suhteliselt üksikasjalikult reguleeritud EL tasemel, seepärast lähtume oma tegevuses EL kemikaalipoliitikast, arvestades vajadusel Eesti iseärasusi.
EL uue kemikaalipoliitika rakendamiseks on välja töötatud nn   REACH-määrus, mille rakendamine on praegu üheks esmaülesandeks. 
 
Kemikaaliohutuse süsteemi efektiivseks toimimiseks on vaja väga head ja koordineeritud koostööd erinevate ministeeriumide ja ametkondade vahel, kes vastutavad oma valitsemisalas ka kemikaaliohutuse eest.
 
Sotsiaalministeeriumi tellimusel on OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus koostanud Eestis toodetavate, imporditavate ja kasutatavate ohtlike kemikaalide kohta koondandmestiku. Töö on teostatud Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel.
 

Eesti Mürgistusteabekeskus

6. oktoobrist 2008. a on avatud Mürgistusteabekeskuse telefoniliini lühinumber 16662 (välismaalt helistamiseks on number (+372) 62 69 390), kuhu helistades esmaspäevast 09.00 kuni laupäeva hommikuni 09.00 saab teavet eelkõige ägedaid mürgistusi puudutavates küsimustes. Infotelefonile helistamiseks kehtivad tavatariifid. Infoliinile vastajad suhtlevad peale eesti keele ka vene, soome ja inglise keeles.
 

 

Viimati uuendatud: 17. August 2015