Sa oled siin

Selgitav memorandum

I. Sissejuhatus.


A. Ajalooline ja juriidiline taust


1. Esindatuse kontseptsioon on tänapäeva demokraatia tuumaks, mis tähendab, et inimeste üldhuvid väljenduvad demokraatlikult valitud esindajate kaudu. Nii on õigus olla esindatud ja õigus valida esindajat muutunud üldlevinud põhiõiguseks, mis peab olema põhiseadusega garanteeritud. Siiski võimaldati üldise valimisõiguse järk-järgulise kehtestamise käigus esialgu vaid meestel hääletada.

2. Õigus hääletada ja kandideerida kõigil valimistel oli naisõiguslaste põhinõudmiseks 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopas omandasid naised õiguse hääletada vaid mõnes riigis. Pärast esimest maailmasõda laienes see õigus mitmetele teistele Euroopa riikidele; ehkki mitmed riigid pidid ootama teise maailmasõja lõpuni ning isegi kuni 1970-80-ndateni.

3. Vaatamata formaalsete naiste ja meeste võrdsete poliitiliste õiguste olemasolule jäävad mehed poliitikas ja avalikus otsustusprotsessis domineerivaks2. Mehed seavad poliitilised prioriteedid ja ka poliitiline kultuur on jätkuvalt suures osas meestele orienteeritud. Mitmed takistavad asjaolud muudavad poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis osalemise naiste jaoks raskeks:

  • asjaolu, et enamiku naiste koht ühiskonnas ei ole soodne poliitilises ja avalikus tegevuses osalemiseks (ühiskonna erinevate osade - perekonna, kooli, meediakanalite poolt edastatavad mudelid ja väärtused);
  • kultuurilised ja ideoloogilised tegurid (naistele ja meestele omaste rollide kujutamine, mis soodustab soopõhise ideoloogia teket ning kujundab ühiskonna ootusi iga üksikisiku suhtes ning üksikisiku nõudmisi iseendale),
  • ühiskondliku elu korraldusega seotud tegurid (ühiskondlik tööjaotus, mis jätab vähe tegevusruumi naistele, tööturu korraldus, ebapiisav toetus perekondadele või nende võimetus kohaneda osalemiseks vajalike nõuetega).

4. Naiste pääs esindusorganitesse sõltub suuresti teguritest, mis on seotud poliitilise elu korralduse ja mõistega üldiselt. Poliitilise elu tempo ja tavad, samuti poliitiliste erakondade valikuprotsess ja -kriteeriumid võivad olla eriti ebasoodsad naistele ning soodustada nende kõrvalejätmist. Valimissüsteemide ja rahvusparlamentides esindatud naiste arvu vahel eksisteerib kindel seos.

5. Inimõiguste ülddeklaratsioon on nii ÜRO kui 20. sajandi teisel poolel ratifitseeritud põhiliste inimõiguste konventsioonide alustekstiks. Isegi, kui mainitud deklaratsioon ei käsitle poliitikas osalemist soolisest vaatenurgast, sätestab dokumendi preambula naiste ja meeste võrdsed õigused põhiliste inimõigustena ning taotleb nende tegelikku tunnustamist ja järgimist liikmesriikide elanike ja valitsuste poolt.

6. Deklaratsiooni artikkel 21 sätestab, et igal inimesel on õigus kas vahetult või vabalt valitud esindajate kaudu võtta osa oma maa valitsemisest (iseenesestmõistetavalt on originaallauses kasutatud asesõna “oma” meessoovormi). Peale selle on vastavalt artiklile 7 kõik inimesed seaduse ees võrdsed ning neil on õigus saada võrdset kaitset seaduselt ükskõik missuguse diskrimineerimise eest, mis on vastuolus käesoleva deklaratsiooniga. Vastavad inimõiguste printsiibid on sätestatud ka Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (ICCPR), mis jõustus 1976. aastal. ICCPR sätestab naiste ja meeste võrdse õiguse ja võimaluse hääletada ning olla valitud (artikkel 25, lõige b).

7. Ei deklaratsioon ega ICCPR pane riikidele vastutust kõigis ühiskonnasfäärides soolise võrdõiguslikkuse edendamise ning naiste ja meeste võrdse osalemise kindlustamise eest. Mainitud dokumendid kindlustavad õigused, seaduse kaitse ja kaitse diskrimineerimise eest vastavalt deklaratsioonis ja paktis sätestatule, olenemata soost. Kuigi riik peab tagama võrdsete võimaluste olemasolu, ei vastuta ta tulemuste eest. Soolise võrdõiguslikkuse määratlemine põhilise inimõigusena 20. sajandi keskel oli edumeelne ning lähtus maailma tulevikuvisioonidest. Kuid paljud ei pidanud seda piisavaks.

8. ÜRO Peaassamblee kuulutas perioodi 1975 – 1985 naiste õiguste kümnendiks. 1979. aastal avati allkirjastamiseks ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastu (CEDAW konventsioon). Sellega sätestati esimest korda rahvusvahelises konventsioonis valitsuste roll ja kohustus kasutada kõiki nõuetekohaseid meetmeid naiste võrdse osalemise tagamisel poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis. Paljud maailma riigid, sealhulgas mõned Euroopa riigid, on CEDAW konventsiooni kindlatesse artiklitesse piiravaid tingimusi lisanud. Sealjuures pole ükski Euroopa riik lisanud taolisi tingimusi artiklisse 7 võrdse esindatuse kohta poliitilises otsustusprotsessis või artiklisse 8 naiste ja meeste võrdse võimaluse kohta esindada valitsust rahvusvahelisel tasandil ning osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös.

9. Seetõttu võib oletada, et Euroopa riikidel on kohustus kindlustada naiste ja meeste võrdne osalemine poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis. Arvestades seda, et traditsiooniline võrdsete võimaluste olemasolu mõiste hõlmab nüüdseks ka võrdsete tulemuste nõuet, on riikidel nüüd kohustus tagada ka tulemuste võrdsus, mitte ainult naiste ja meeste võrdsete võimaluste olemasolu. Viimane tähendab, et Euroopa riigid on kohustatud tagama naiste ja meeste võrdse esindatuse otsustusprotsessis.

B. Demokraatia – uued nõudmised


10. Enam kui kakskümmend viis aastat on möödunud ÜRO naistekümnendi algusest. Nagu mujal maailmas, nii on ka Euroopas naiste elu kardinaalselt muutunud, ning suuri edusamme on tehtud naistele põhiõiguste tagamisel. Tänapäeval on naised üldiselt haritumad ning neil on avaramad võimalused tööturul kaasalöömiseks. Mõnedes riikides on astutud samme, et aidata naistel ja meestel töö- ja perekonnaelu ühendada. Kokkuvõtteks on tänu naiste olukorra muutumisele järjest raskem leida põhjendusi naiste jätkuvalt madalale osalemisele poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis.

11. Samal ajal peetakse demokraatlikku traditsiooni, mis põhineb riigivõimu jaotamisel seadusandlikuks võimuks, täidesaatvaks võimuks ja sõltumatuks kohtusüsteemiks, liiga piiratuks. Kui demokraatliku riigi mõiste all peetakse silmas üksnes seadustega reguleeritud ja inimõigusi väärtustavat süsteemi, kus valitseb rahvavõim, mida reguleerivad perioodilise salajase hääletuse näol korraldatavad vabad ja õiglased valimised, ei pruugi sellest tänapäeval enam piisata tegeliku demokraatia tagamiseks. Suuremad nõudmised eeldavad valitsusotsuste läbipaistvust, avalikkuse õigust pääseda juurde ametlikule informatsioonile, rõhuasetust heale valitsemisele ja õiglasele võimukasutusele ning toetust sõltumatutele ombudsmanidele hea valitsemise ja õiglase võimukasutuse tagamisel, sundides selliselt valitsusi oma otsuste ja tegude eest tõsisemalt vastutama. Need nõudmised eeldavad võimu võrdset jaotumist naiste ja meeste vahel. Valitsused on enda sidumist mainitud uute dimensioonide ja visioonidega kuulutanud mitmetel Euroopas peetud kõrgetasemelistel konverentsidel - 1997. aastal Strasbourgis peetud Euroopa Nõukogu valitsus- ja riigijuhtide teisel tippkohtumisel, 1997. aastal Istanbulis peetud Euroopa ministrite naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse neljandal konverentsil ja 2000. aastal Roomas peetud Euroopa ministrite inimõiguste konverentsil.

12. Statistikat naiste osalemise kohta tööturul ning poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis kasutatakse sageli riigi poolt saavutatud soolise võrdõiguslikkuse taseme näitajana. Sooliselt segregeeritud statistika poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis osalemise kohta demokraatlikus riigis kajastab naiste mõju ulatust ühiskonnas ning naiste ja meeste vahelise võimujaotuse konteksti ja ulatust. Üldteada on asjaolu, et naistel on vaja saada vähemalt üks kolmandik seadusandliku organi kohtadest selleks, et reaalselt mõjutada vastava organi poolt vastuvõetud otsuseid.

C. Soovituse lähtekohad: Euroopa Nõukogu töö


13. Tegeliku demokraatia ja inimõiguste edendamiseks liikmesriikides on üheks Euroopa Nõukogu prioriteediks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas kindlustada mõlema soo tasakaalustatum osalus poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis.

14. Mitmete aastate vältel on organisatsioon pööranud erilist tähelepanu võrdõiguslikkuse ja demokraatia teemale. Võrdsuse kontseptsiooni arutati esimest korda seminaril “Võrdse esindatuse demokraatlik printsiip – 40 aastat Euroopa Nõukogu tegevust” (Strasbourg, 6.-7. november 1989). Seminari jätkuna alustas grupp spetsialiste tööd pariteetsusdemokraatia aruande kallal, mis avaldati 1995. aasta alguses. Lisaks ülevaatele kontseptsioonist kaasneb selle aruandega strateegiline juhend, mis on suunatud naiste võimalusele saada ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks, seda nii toetajate kui kasusaajatena, omades samasuguseid õigusi ja kohustusi kui mehed. Antud strateegiline juhend hõlmab pariteetsusläve ja sihttasemete fikseerimist nii mitmetes riigiasutustes kui poliitilistes parteides.

15. Naiste osalemine poliitiliste otsuste langetamisel on leidnud tihti kajastamist Euroopa ministrite poolt, kes vastutavad naiste ja meeste võrdõiguslikkuse eest. Esimese ministrite konverentsi teemaks (Strasbourg, 4. märts 1986) oli: “Naiste osalemine poliitilises protsessis – poliitika ja strateegiad võrdõiguslikkuse saavutamiseks otsustusprotsessis”. Üks teisel ministrite konverentsil (Viin, 4-5. juuli 1989) vastuvõetud tekstidest käsitles teemat “Poliitilised strateegiad naiste ja meeste tegeliku võrdõiguslikkuse saavutamisel”. Neljandal konverentsil (Istanbul, 13-14. november 1997) võtsid ministrid vastu deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkusest kui demokraatia põhikriteeriumist koos multidistsiplinaarsete strateegiatega, mis on suunatud naiste ja meeste tasakaalustatud esindatusele kõigis eluvaldkondades, sealhulgas poliitikas.

16. Istanbuli deklaratsiooni vastuvõtmine andis Euroopa riikidele suure tõuke tunnustamaks, et sooliselt tasakaalustatud esindatus on ülioluline demokraatia, sotsiaalse võrdõiguslikkuse ja läbipaistva juhtimise saavutamisel. Käesoleva soovituse koostamine on loogiline jätk Istanbuli konverentsile. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on viimaste aastate jooksul korduvalt kutsunud Ministrite Komiteed üles seda ülesannet täitma. 2000. aastal Roomas peetud Euroopa ministrite inimõiguste konverentsil väljendati muret jätkuva naisi puudutava ebavõrdsuse pärast ja tunnustati Euroopa Nõukogu tööd nende küsimuste lahendamisel.

 

II. Kommentaarid soovitusele.


A. Preambula


17. Preambulas on loetletud põhilised poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis osalevate naiste ja meeste võrdseid õigusi käsitlevad rahvusvahelised konventsioonid ja soovitused koos rahvusvaheliste kohustuste ja deklaratsioonidega, mis on koostatud Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsuste poolt. Vaatamata de jure võrdõiguslikkusele ja asjaolule, et naised moodustavad enam kui poole Euroopa rahvastikust, on naised poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis siiski oluliselt alaesindatud. Euroopa riikide valitsused on mitmetel juhtudel tunnistanud ja deklareerinud, et võimu jagamine naiste ja meeste vahel on tegeliku demokraatia ja demokraatliku ühiskonna parema funktsioneerimise eelduseks. Ka preambulas viidatakse sellele asjaolule ning põhjusele, miks tasakaalustatud osalemine on kasulik ühiskonna arengule ja lõppkokkuvõttes ka demokraatiale.

18. Preambula sisaldab viiteid ka ühtse, demokraatliku Euroopa ülesehitusprotsessile, milles osalevad hetkel nii uued kui vanad Euroopa Nõukogu liikmesriigid. Et see protsess oleks inimõiguste kaitsel ja edendamisel tõeliselt demokraatlik, tuleb teha pingutusi kindlustamaks muuhulgas naiste ja meeste võrdne osalus poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, mis on inimõiguste ja demokraatia peamine edendaja, innustab iseenesestmõistetavalt liikmesriike töötama sellise tasakaalustatud osaluse saavutamise nimel, mida peetakse hetkel läbiviidavate demokraatlike reformide protsessi osaks paljudes riikides.

B. Soovituse sätted


Lõige I


19. Valitsustel on täita võtmeroll soolise tasakaalu edendamisel nii poliitilises kui avalikus otsustusprotsessis. Inimõiguste konventsioone ratifitseerides ja preambulas nimetatud mitmeid soovitusi vastu võttes on valitsused võtnud endale kohustuse töötada soolise võrdõiguslikkuse ja tegeliku demokraatia saavutamise nimel ühiskonnas. Konstateerides oma avalikku kohustust, taaskinnitavad ja rõhutavad valitsused oma antud valdkonnaga seotud ülesandeid. Taoline avaldus võib mõjutada ka ühiskonna teisi struktuure, näiteks poliitilisi parteisid ja valitsusasutusi, tuletades neile meelde nendepoolseid kohustusi. Siinkohal võib valitsusel olla oluline roll eeskuju seadmisel. 1997. aastal Istanbulis peetud Euroopa ministrite naiste ja meeste võrdõiguslikkuse neljandal konverentsil osalenud riikide ministrid väitsid, et eesmärgiks on sellise demokraatia kujundamine, kus naised ja mehed on võrdsed, ning et selleni tuleb jõuda muuhulgas poliitilist ja avalikku elu puudutavate spetsiifiliste ja multidistsiplinaarsete strateegiate kaudu. Selleks, et muuta avalikku arvamust informeeritumaks ja avatumaks, nõustusid ministrid “koostama poliitilise avalduse selgitamaks, et naiste ja meeste võrdne võimujaotus otsustusprotsessis tugevdab ja rikastab demokraatiat; samuti nõustuti pühenduma soolise tasakaalu saavutamisele.”

20. Käesoleva soovituse jõustumisel riiklikul tasandil on väga oluline, et iga valitsus võtaks avaliku kohustuse edendada naiste ja meeste võrdset võimujaotust otsustusprotsessis.

Lõiked II ja III


21. Õigus hääletada ja osaleda riigi juhtimises ja poliitikas on põhilised inimõigused ning demokraatia aluskriteeriumid. Sama kehtib ka teistega ühinemise õiguse kohta. Need on üksikisiku õigused sarnaselt teistele inimõigustele. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja Euroopa inimõiguste konventsioon, nagu ka ÜRO inimõiguste deklaratsioongi tagavad need õigused. Konventsiooni- ja deklaratsiooniosalised riigid mitte ainult ei austa neid õigusi, vaid ka tagavad need igale elanikule ilma põhjendamatute piiranguteta, samuti kohustuvad nad kindlustama naiste ja meeste võrdse õiguse neid õigusi kasutada.

22. Viimased näited Euroopas nn. “perekondlikust hääletamisest” on seetõttu nende õiguste tõsised rikkumised. “Perekondlik hääletamine” tähendab seda, et pere meesliige läheb koos ühe või mitme naissoost sugulasega valimiskabiini, et perede grupid hääletavad koos või et pere meesliige hääletab ühe või mitme naissugulase nimel.4 Vankumatud kultuurilised veendumused ja väärtushinnangud takistavad näiteks mõnede vähemusgruppide naisi kasutamast oma kodaniku- ja poliitilisi õigusi, sealhulgas hääletamisõigust. Samuti võib oletada, et need samad kultuurilised veendumused ja väärtushinnangud takistavad ka naiste kaasalöömist oma riigi poliitikas. Seetõttu on ülioluline, et valitsused tegeleksid selle probleemiga ning kaitseksid ja edendaksid naiste õigusi osaleda poliitilises tegevuses, mis hõlmab hääletamist, kandideerimist ning ühinemisvabadust. Ühiskonna erinevatele sihtgruppidele suunatud informatsioon ja teadlikkuse tõstmine on antud probleemi käsitlemisel vajalikud tegurid koos järgnevates lõigetes toodud meetmetega. Pekingi tegevusplatvorm käsitleb naiste inimõiguste rikkumist samamoodi.

Lõige IV


23. Siseriiklike õigusaktide ja tavade ülevaatamine on soovituse rakendamise eelduseks.5 Kuid see ei tähenda, et valitsused peaksid piirduma seaduste vastuvõtmisega või poliitiliste avaldustega. Naiste ja meeste võrdne osalemine poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis hõlmab nii kooskõlastatud strateegiate määratlemist ja vastuvõtmist kui ka globaalset ja läbipaistvat sekkumist, mis ei kaasa ainult valitsust, aga ka väga paljusid teisi struktuure. Osapooled, kes tunnevad muret tagajärgede pärast seoses naiste alaesindatusega otsustusprotsessis – võrdõiguslikkusega tegelevad struktuurid, valitsusvälised organisatsioonid, teadlased, poliitilistel ametikohtadel töötajad kohalikul, regionaalsel, riiklikul ja riigiülesel tasandil – peavad tegema koostööd ja arendama kooskõlastatud tegevust.

Lõige V


24. Mitmed projektid ja ajutised Euroopa Nõukogu liikmesriikides juurutatud erimeetmed edendamaks soolist tasakaalu vastutavatel ametikohtadel on osutunud väga väärtuslikuks. Mõningaid neid projekte on käsitletud Euroopa Nõukogu aruandes naiste ja meeste võrdõiguslikkust soodustavate meetmete kohta, 6 ning professor Alison Woodwardi poolt koostatud aruandes.7 Lõige V on üldine soovitus valitsustele edendamaks ja toetamaks erimeetmeid antud valdkonnas. Otsustusprotsessi tasakaalustamise juhendi peatükk 3 toob näiteid meetmetest ja julgustab valitsusi neid vastu võtma koos muude vajalike meetmetega, mida peetakse väärtuslikeks. Antud soovituse peatükk B kirjeldab samuti mitmeid taolisi meetmeid.

Lõige VI


25. Ajaliselt piiritletud eesmärkide olulisust rõhutatakse nii riigitöös kui ka vastavate poliitiliste ametikohtade puhul. Kogemused on näidanud, et määratletud eesmärgid ja ajaliselt piiritletud eesmärgid mängivad olulist rolli tulemuste garanteerimisel ning vastuvõetud poliitika hindamise tagamisel. Peale selle on see kindel märk valitsuse soovist saavutada sooline tasakaal otsustusprotsessis.

26. Suur hulk riigi poolt määratud organeid tegutsevad valitsuste mõjusfääris, sealhulgas nõuandvad kogud, riigiasutuste juhatused, komisjonid ja komiteed ametisse nimetatud või delegeeritud liikmetega. Naised on nendes organites olnud pikka aega alaesindatud ning neil on olnud vähe vahendeid selleks, et otsustusprotsessi tegelikult mõjutada. Mõned riigid on seadnud sihtmärgid, et saavutada sooliselt tasakaalustatud esindatust riigi poolt määratud organites. Sõltuvalt tegelikust naiste ja meeste ametikohtade protsentuaalsest jaotusest ning valitsuse poolt fikseeritud sihtmärkidest olukorra tasakaalustamiseks, võib järk-järguline sihini jõudmine võtta teatud aja. Näiteks Ühendkuningriigis püüab valitsus suurendada naiste osalemist riigiasutuste juhatustes. 30,000-st riigi poolt määratud ametikohast on hetkel 34% kohtadest naiste käes, loodetavasti on 2005. aasta lõpuks naiste käes 45-50% ametikohtadest (vt. allpool olevat informatsiooni lisas I).

27. Mõned valitsused üritavad aktiivselt suurendada riigiametites töötavate naiste arvu, kasutades selleks sihttasemete süsteemi (vt. näidet II lisas).

Lõige VII


28. Kuigi valitsused omavad üliolulist rolli soolise tasakaalu edendamisel nii poliitilises kui avalikus otsustusprotsessis, on kaasatud ka muud tegijad. Vastavalt soovituses kirjeldatule on antud valdkonna põhitegijateks rahvusparlamendid, kohalikud ja regionaalsed asutused, poliitilised parteid, riigiteenistus, riigi- ja riigi osalusega organisatsioonid, ettevõtted, ametiühingud, tööandjate ja valitsusvälised organisatsioonid - kõigil neil on antud küsimuses eriline vastutus. Seetõttu tuleb käesolevat soovitust tutvustada kõikidele asjakohastele ühiskondlikele organitele (vaata siinkohal soovituse lisa peatükki C, eriti näitajate osa). Soovituses on välja toodud mõned kõige olulisemaid organid, kuid vastutust ei kanna ainult nemad.

Lõige VIII


29. Soovituse ellurakendamisel on ülioluline järelevalve, mille juures mängivad olulist rolli valitsused. Järelevalve kohustab valitsusi regulaarselt esitama soopõhist statistikat naiste ja meeste osalemise kohta vastutavatel ametikohtadel ja hindama edusamme riiklikul tasandil vastavalt selle soovituse ettepanekutele. Soovituse peatükk C sisaldab ettepanekuid konkreetsete näitajate kohta edusammude mõõtmiseks.

30. Riigid, mis on ratifitseerinud ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW) või ühinenud sellega, on juriidiliselt kohustatud rakendama vastavaid sätteid. Nad on samuti vähemalt iga nelja aasta tagant kohustatud edastama riiklikke aruandeid meetmete kohta, mida lepingu kohustuste täitmiseks on rakendatud. Viimased hõlmavad meetmeid, mis kindlustavad naistele võrdse juurdepääsu poliitilisele ja avalikule elule ning võrdsed võimalused seal tegutsemiseks – sealhulgas õiguse hääletada ja valimistel kandideerida.

31. Neljandal naiste ja meeste võrdõiguslikkust käsitleval Euroopa ministrite konverentsil (Istanbul 1997), leppisid ministrid kokku mitmetes multidistsiplinaarsetes strateegiates, mis on suunatud soolise tasakaalu tagamisele poliitilises ja avalikus elus. Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee (CDEG) töö hõlmab ka liikmesriikides uuringute läbiviimist ja andmete kogumist sooküsimuste vallas. Näiteks uuendab komitee regulaarselt dokumenti, mis sisaldab statistikat valitsuses tööl olevate naiste arvu ja naiste osakaalu kohta valitud ametikohtadel riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil ning naiste osalust poliitikas soosivate meetmete kohta.8 CDEG esitab aruanded otse Ministrite Komiteele ning võib seetõttu mängida olulist rolli informatsiooni ja statistika levitamisel, sealhulgas internetis.

 

III. Soovituse lisa.


Sissejuhatus


32. Naiste ja meeste tasakaalustatud osalemist poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis käsitletakse käesoleva soovituse tähenduses kui minimaalselt 40%-st mõlema soo esindatust ükskõik millises poliitilise või avaliku elu üle otsuseid tegevas asutuses. 40%-ne alammäär on kooskõlas Euroopa Parlamendi otsusega 18. jaanuarist 2001 naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta otsustusprotsessis.9

33. Poliitilise ja avaliku elu seotus ja vastastikune sõltuvus on ilmselge. Erinevate ühiskonnagruppide ja üksikisikute elusid mõjutavaid otsuseid langetatakse just nendes sfäärides. Antud otsustel on otsene ja pikaajaline mõju kogukondadele, gruppidele ja üksikisikutele. Kuna poliitiliste ja avalike otsuste tegemise areenid üheskoos moodustavad juhtimise infrastruktuuri, on oluline, et naiste vaated, mured ja huvid oleksid nendes sfäärides täielikult esindatud. Veelgi põhimõttelisemale tasandile laskudes on naiste osavõtt poliitilisest ja avalikust otsustusprotsessist saanud tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas standardiks.10 Viimastel aastatel on mõnedes Euroopa Nõukogu liikmesriikides täheldatud tagasihoidlikke edusamme naiste suurenenud osalemises poliitikas. Kahjuks ei saa enamike Euroopa riikide puhul sama väita avaliku otsustusprotsessi kohta. Samas on just avaliku sektori tähtsus ja võim riiklikul tasandil kasvanud sel põhjusel, et rahvusvaheliste ja riigiüleste organisatsioonide ja parlamentide tähtsus kohalike riigivõimudega võrreldes on tõusnud. Just seetõttu tuleb naiste osalemist avalikus otsustusprotsessis ja naiste osalemist poliitilises elus käsitleda kindlasti samaaegselt.

34. Käesoleva soovituse raames loetakse poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis tegevateks neid (üksikisikuid või kollektiiviliikmeid), kes on valitud või määratud poliitilisele või riiklikule ametikohale. Poliitilised otsustajad töötavad valitsuses, tegutsevad valitsuse koosseisus nõuandjatena ning on valitud esindajad kõigil võimutasanditel. Poliitiliste otsustajate hulka kuuluvad ka kõrgemad otsustajad poliitiliste erakondade koosseisus. Avaliku otsustusprotsessi osaks on riigipoliitika prioriteetide seadmine ja mõjutamine. Avalikke otsuseid langetavad valitsused, kõrgemad riigiteenistused, kõrgemad kohtuorganid, kõrgemad diplomaadid, riigiametis tegutsevad juhid, valitsuse poolt nimetatud komiteede liikmed ja valitsuse poolt määratud üksikisikud, kes tegelevad kindlate riigipoliitika küsimustega. Avalike otsuste langetajad on ka kõrgemal ametikohal olevad isikud, kes töötavad avalikke teenuseid osutavates ettevõtetes ja ühingutes, ning ametiühingus ja tööandjate organisatsioonides liidripositsiooni hoidvad isikud.

A. Seadusandlikud ja administratiivmeetmed


Käesolevas peatükis on valitsustele toodud kaalumiseks mitmeid ettepanekuid, mis on vastavuses soovituse eesmärgiga. Kuigi nimekiri pole kaugeltki täiuslik, hõlmab see taolisi valdkondi nagu keelekasutus, poliitiliste parteide rahastamine, valitud esindajate töötingimused, riigiametid, võrdõiguslikkusega tegelevad struktuurid ja haridus. Riiklik uurimistöö on samuti oluline, kuna see määratleb probleemi riiklikul tasandil ning annab valitsustele juhiseid seadusandlike ja administratiivmeetmete rakendamise kohta.

Lõige 1


35. Lõige 1 on üldine seadusandlust käsitlev säte, mis hõlmab võrdõiguslikkust toetavaid meetmeid. Seadusandlus, mis võimaldab rakendada positiivseid meetmeid ühiskonna erinevates valdkondades, on ülioluline, kuna sel on otsene mõju võrdse osalemise edendamisel poliitilises ja avalikus elus. Taolised õigusaktid peaksid sisaldama nii sätteid soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise rakendamiseks ja/või arendamiseks poliitilisel tasandil kui ka positiivseid meetmeid tegeliku naiste ja meeste sisulise võrdõiguslikkuse tagamiseks.

36. Mitmete Euroopa riikide põhiseadustes on sooline võrdõiguslikkus sätestatud põhiõigusena. See on väga piiratud ulatuses viinud naiste ja meeste võrdse vastutuseni otsustusprotsessis. Kahes Euroopa riigis - Belgias ja Prantsusmaal - on poliitilised parteid kohustatud seadusjärgselt järgima võrdõiguslikkuse printsiipi poliitilistel valimistel kandideerijate puhul (vt. Lisa III).

37. Prantsusmaa näide on eriti huvitav, mis puudutab põhiseaduslikku reformi. 1999. aastal elluviidud põhiseaduslik reform võimaldab parlamendil vastu võtta positiivseid meetmeid sätestavaid seadusi, mis ei kuulu Põhiseadusliku Nõukogu poolt tsenseerimisele, erinevalt 1982. aastast. 11

38. Antud näite põhjal peaksid valitsused kaaluma seadusandlikke ja/või põhiseaduslikke muudatusi, et suurendada naiste ja meeste võrdset esindatust valitud organites.

Lõige 2


39. Keel, omades olulist tähenduslikku rolli, ei tohi teenida maskuliinse mudeli ülemvõimu. Keel peab olema sooliselt neutraalne (näiteks “isik”) või viitama mõlemale soole (“naissoost tema/meessoost tema”). Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee võttis juba 1990. aastal vastu liikmesriikidele suunatud soovituse nr. R (90) 4 seksistliku keelekasutuse kõrvaldamise kohta. Võrreldes ühest küljest Euroopa inimõiguste konventsiooni (ECHR) ja teisest küljest Euroopa Liidu põhiõiguste hartat võib täheldada selget trendi seksistlike väljendite kõrvaldamise suunas. Näiteks on Euroopa inimõiguste konventsioonis süstemaatiliselt kasutatav soost asesõna “tema”( his) hartas asendunud sõnadega “meessoost või naissoost tema” (his or her).

40. Prantsusmaal avaldas peaminister ringkirja (kuupäevaga 8. märts 1998), mis kutsub ministreid üles kasutama naissoost ametinimetusi ametite, funktsioonide ja ametijärkude nimetuste puhul. 1993. aastal otsustas Šveitsi valitsus, et administratsioon peaks kasutama sooliselt neutraalset keelt; saksa keele puhul koostas kantsleri ametkond juhendi “Leitfaden zur sprächlichen Gleichbehandlung im Deutschen” (Berne, 1996). 2001. aastal saavutati Austrias ministrite nõusolek keele sootundliku kasutuse osas. Saksamaal eksisteerib vastavalt naiste ja meeste võrdõiguslikkust puudutavale föderaalseadusele (mis jõustus 5. detsembril 2001) kohustus pöörata tähelepanu sootundlikule keelekasutusele seadusandluses ja ametlikus kirjavahetuses.

Lõige 3


41. Terminit “pariteetsuslävi” defineeritakse Euroopa Nõukogu võrdõiguslikkuse ja demokraatia valdkonna spetsialistide grupi lõpparuandes järgmiselt: “õigusnormid/põhikirjasätted, kus pariteetsusnõue on fikseeritud pariteetsusläve kehtestamise kaudu, näit. vähemalt 40%-ne mõlema soo esindatus riigi nõuandvates organites (nõukogud, komisjonid, töögrupid, jne.) valitud kogudes ja vajadusel kohtutes (ja muudes kohtuorganites) kui ka poliitiliste parteide ja ametiühingute struktuurides ning meediasektori vastutavates organites.”

42. Valimisseadustikus tuleb läbi viia reform, mis peaks hõlmama valimisi kohalikul, regionaalsel, riiklikul ja riigiülesel tasandil. Taoline reform viib õigusaktide muutmiseni eesmärgiga saavutada naiste ja meeste tasakaalustatud osalus, kindlustades nii ka tegeliku demokraatia. Kandidaatide nimekirja puhul ei tohiks eesmärgiks olla vaid 40% kohtade broneerimine mõlemale soole, vaid vähemalt 40% mõlemast soost kandidaatide valimine. “Tõmbluku süsteemi” all on mõeldud, et naised ja mehed on kandidaatide nimekirja paigutatud vaheldumisi. Riikides, kus valimissüsteem võimaldab kandidaatide mahakriipsutamist, tuleb leida muid lahendusi. CEDAW konventsioon võimaldab rakendada erimeetmeid, sealhulgas seadusandlikke meetmeid eesmärgiga kiirendada de facto võrdõiguslikkuse saavutamist. Viimane kehtib naiste ja meeste tasakaalustatud osaluse kohta poliitilises otsustusprotsessis vastavalt konventsiooni artiklile 7, samuti teiste konventsiooni valdkondade puhul.

Lõige 4


43. Käesolev lõige käsitleb poliitiliste parteide riiklikku rahastamist ning seda, kuidas panna poliitilisi parteisid sel moel organisatsioonisisest soolist võrdõiguslikkust edendama. Mõnedes riikides on vajalik seadusandliku sätte rakendamine, samas kui teistes piisab ka administratiivsättest. Finantsressursse saab sihtotstarbelistest riigieelarves ettenähtud vahenditest, mis on mõeldud soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks, või ainult sel eesmärgil loodud erifondist. Euroopa Nõukogu liikmesriigiti on poliitiliste parteide riigipoolse rahastamise ulatus erinev. Mõnedes riikides poliitilistele parteidele rahalisi vahendeid ei eraldata (näiteks Saksamaal, Rootsis ja Šveitsis). Kuid isegi ilma taolise tavata riikides peaks valitsustel olema võimalus anda just selleks otstarbeks mõeldud finantsabi kas poliitilisele parteile või parteisisesele naiste sektsioonile.

44. Taolise finantsabi kasutamine poliitiliste parteide poolt on loomulikult riigiti erinev. Siin võib näiteks tuua koolitus- ja juhtimisprogrammid ning teadlikkuse tõstmise programmid (vt. ka lõigetes 20, 21 ja 22 toodud erimeetmeid). Selge on see, et enamikel, kui mitte kõigil, poliitilistel parteidel puuduvad finantsvahendid taolise tegevuse jaoks. Seetõttu on soolise võrdõiguslikkuse edendamisele suunatud sihtotstarbeliste vahendite eraldamine vajalik meede, mida valitsused peaksid kohaldama.

45. Poliitiliste parteide riigipoolse finantseerimise näiteks võib tuua Prantsusmaa. 6. juuni 2000. aasta seadus naiste ja meeste võrdsest juurdepääsust valitavatale ameti- ja teenistuskohtadele sisaldab sätet finantstrahvide osas nendele parteidele, mis ei esita 50% mõlemast soost kandidaate.

46. Parlamendivalimiste puhul, kus hääletamismeetod (kahevoorulised üksikmandaadiga valimised) ei taga võrdsust igas valimisringkonnas, vähendatakse seadusjärgselt riiklikke parteile eraldatavaid vahendeid, kui erinevus mõlemast soost kandidaatide arvu vahel ületab 2% kandidaatide koguarvust. Selle tulemusena ei trahvita parteid, kui esitatud naiskandidaatide protsent on 49 ja meeskandidaatide protsent 51.

47. Rahastamise vähendamine ei tohi ületada 50% rahaliste vahendite esimese murdosa suurusest. Näiteks, kui partei esitab vaid 45% naiskandidaate, on erinevus 10% (45/55) ja riigipoolset rahastamist vähendatakse 5% võrra. Selline finantsmehhanism hoiab ära lävist tingitud tagajärjed. Samuti garanteerib see vähemalt 50% laekumise esimesest murdosast. Trahvitud parteide finantseerimise vähenemine ei too kasu teistele parteidele, kuna eesmärgiks ei ole nende parteide tasustamine, kes on tegutsenud vastavuses võrdsusprintsiibiga, vaid nende karistamine, kes pole seda suutnud.

Lõige 5


48. Lõike 5 eesmärgiks on rõhutada, et uuringute ja statistika tulemustest ilmneb, et proportsionaalsete valimissüsteemide puhul on naistel olnud tihti kergem saavutada suuremat esindatust poliitilistes asutustes. Viimase kolme aastakümne jooksul on naiste esindatus proportsionaalse valimissüsteemi puhul oluliselt suurenenud, kusjuures suurt tõusu ei ole täheldatud häälteenamusega valimissüsteemide puhul. Peamiselt põhjustab seda asjaolu, et vaid ühe kandidaadi puhul nii nagu “esimene pääseb ametisse” valikusüsteemi puhul, on kandidaadi valikul võtmeteguriks eelnev ametisolek. Kuna tänapäeval on enamik ametikohti juba eelnevalt meeskandidaatide käes, on raske nende kandidatuuri tagasi lükata ning anda kohad naistele. Viimane ei ole nii problemaatiline seal, kus eksisteerivad parteinimekirjad, kuna partei võib igas piirkonnas saada mitu mandaati. Niisiis näivad valimissüsteemid partei kandidaatide valikut mõningal määral dikteerivat.

49. Valimiste geograafilised piirid võivad mängida rolli selles, kumb valimissüsteem - kas proportsionaalne või ühe kandidaadiga valimissüsteem - naiste ja meeste võrdse esindatuse seisukohast soodsamaks osutub. Kui proportsionaalne hääletussüsteem on “kohalik” – geograafiliselt kindlalt piiritletud, võib see naistele niisama ebasoodus olla kui ühe kandidaadiga süsteem. Taoline olukord tekkis Prantsusmaal 1986. aasta parlamendivalimistel, kus proportsionaalset süsteemi rakendati iga departemangu tasemel. Kuigi naiskandidaate oli rohkem (24,7% võrreldes 11,9%-ga 1981. aasta valimistel, kui rakendati üksikkandidaadi süsteemi), oli tegelikult valitud naiste osakaal ikkagi väga madal (5,9% võrreldes 5,3%-ga 1981. aastal). Süsteemi rajamine departemangu tasandile andis selge eelise kandidaatidele, kellel on kindel kohalik toetus, ning sellest järelduvalt aktiivsetele kandidaatidele, kel juba oli rohkem kui üks ametikoht (ühendades näiteks parlamendiliikme ja meeri või parlamendiliikme ja regionaalse nõuniku funktsioonid). Nendes oludes on partejuhtidel kõrvalejäänud naisi raskem valitavatele ametikohtadele suunata kui juhul, kui proportsionaalset valimissüsteemi üleriigiliselt rakendada (nii nagu Euroopa valimiste puhul). Kõik muudatused või parandused peavad seetõttu lähtuma vastavateemalisest riiklikust uurimustööst.12

Lõige 6


50. Mõnedes Euroopa riikides kaldub poliitiline osalemine olema “elukutseliseks muutunud”. See tähendab, et mõnedel poliitikutel tundub olevat monopol, blokeerides selliselt juurdepääsu poliitilistele kohtadele eelkõige naiste jaoks. Nendel poliitikutel on tavaliselt kaks või kolm poliitilist kohta samaaegselt. Taoline “elukutseline” poliitik võib olla samal ajal linnapea, parlamendiliige ja võimalusel ka valitsuse liige.

51. Asjaolu, et üks isik peab samaaegselt mitut ametikohta, takistab uuenduste rakendamist poliitikas ning on tihti takistuseks naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse saavutamisel poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis. Peale selle tundub see üha enam demokraatia arenguga mitte kokku sobivat, kuna võib eeldada, et ühe isiku võimed on liiga piiratud suurte ühiskonnagruppide esindamiseks. Tänapäeva demokraatia eeldab võimalikult suure ühiskonnagrupi kaasamist ja osalemist poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis. Samaaegselt peetavate ametikohtade arvu piiramine avab automaatselt uued võimalused otsustusprotsessis osalemiseks, seda eriti naiste jaoks.

52. Valitsustel palutakse seetõttu kaaluda sobivate seadusandlike meetmete rakendamist antud valdkonnas, võimalusel pärast tegeliku olukorra väljaselgitamist ühiskonnas. 1997. aastal Istanbulis korraldatud neljandal ministrite konverentsil osalenud ministrid asusid antud küsimuses ühisele seisukohale ning kutsusid poliitilisi parteisid üles taoliste meetmete vastuvõtmist kaaluma. Valitsused peaksid taoliste seadusandlike piirangute vajadusel vastuvõtmist tõsiselt kaaluma.

Lõige 7


53. See on üldine punkt, mis rõhutab valitud esindajate töötingimuste parandamise tähtsust kohalikul, regionaalsel ja riigiülesel tasemel. Kuigi riigiülesel tasandil valitud esindajad ei oma otsest mõju riigi siseasjadele, võivad nad pakkuda kohalikul, regionaalsel ja riiklikul tasandil rakendatavaid meetmeid. Kuigi poliitiline tegevus on väga aeganõudev, on tasu selle eest väike. Paljudel juhtudel on poliitiline tegevus, eriti kohalikul tasemel, pigem vabatahtlik kui tasustatav töö. Samas on üldteada, et tegutsemine kohalikus poliitikaelus on tihti esimeseks sammuks riigipoliitikasse siirdumisel. Kohalikul tasandil teostatavat tööd tuleb tasustada sobiva finantssüsteemi abil ning mitterahaliste toetuste suurendamise kaudu kohalikele poliitikutele.

54. Valitsused peavad seetõttu kaaluma vastavate õigusaktide vastuvõtmist, et muuta poliitilise elu töötingimused võimalikult sarnaseks tööturul pakutavate tingimustega, jättes loomulikult alles poliitilise eluga kaasaskäiva ajalise piirangu. Need muudatused peaksid hõlmama näiteks finantshüvitist, õigust pensionile ning vanemapuhkusele, peresõbralikku kohtumiste planeerimist ja riigiteenistuse korraldamist näiteks lastehoidmisvõimaluste pakkumise näol. Taolised meetmed muudavad poliitikas tegutsemise tegelikult võimalikuks nii naistele kui meestele.

Lõige 8


55. Perekonnainimesed suhtuvad poliitikasse astumisse tihti kõhklevalt just võimalike muudatuste tõttu nende töötingimustes. Nad peavad kolima, lahkuma olemasolevalt töölt ilma samale tööle naasmise garantiita, samuti võivad nad kaotada õigused pensionile kolme või nelja aasta jooksul. Pealegi pole parlamentääridel tingimata õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele ning peretoetuste saamiseks. Kuna naistel on tavaliselt madalam ühiskondlik positsioon ning rohkem perekohustusi, teeb konkreetsete seaduste, valitud esindajate piiritletud staatuse ja logistiliste teenuste ja võimaluste (näiteks lastehoidmisvõimaluste) puudumine poliitilise rolli aktsepteerimise neile raskemaks kui meestele.

56. Teisest küljest on valitud esindajate staatuse ja töötingimuste kohandamine tänapäeva oludega kasulik ka meespoliitikutele. Taolised meetmed ei pruugi hõlmata ainult rasedus- ja sünnituspuhkust, aga ka isapuhkust, mida jagavad võrdselt isad ja emad ning mida organiseeritakse mõningase paindlikkusega, arvestades nii naiste kui meeste soove.

57. Lõike esimene osa keskendub rakendatavate seadusandlike meetmete olulisusele ning valitsuste rollile vajalike seaduste vastuvõtmise tagamisel. Teine osa käsitleb töötingimusi Euroopa Parlamendis, rahvusparlamentides ja kohalikes ja regionaalsetes riigiasutustes. Tasakaalustatud osalemise saavutamiseks on väga oluline pöörata tähelepanu kohtumiste ajastamisele ja töömeetodite ümberkorraldamisele, et soodustada poliitilise ja eraelu ühitamist nii naiste kui meeste jaoks.

58. Laiaulatuslikke meetmeid, mida tuleks rakendada antud valdkonnas, on kajastatud mitmetel Euroopa Nõukogu konverentsidel. Antud teemat on käsitletud Euroopa Nõukogu soovituses Nr. R (96) 5 töö- ja pereelu ühitamise kohta, eriti viiendas printsiibis, ning neljanda Euroopa ministrite naiste ja meeste võrdõiguslikkuse konverentsi (Istanbul, 1997) ja 2001. aasta juunis Sloveenias korraldatud 27. pereküsimustega tegelevate Euroopa ministrite konverentsi lõppavaldustes.

Lõige 9


59. Järgnevalt on väljatoodud peamised argumendid, mis toetavad sooliselt tasakaalustatud esindatust riiklikes komiteedes. Kui valitsused töötavad poliitikat kujundavate/seadusandlike reformide kallal kindlas valdkonnas, kaasatakse töösse tihti mitmete organisatsioonide, asutuste ja ettevõtete esindajaid. Eesmärgiks on garanteerida vajalike teadmiste ja kogemuste olemasolu, samuti ka ühiskondlik konsensus konkreetses küsimuses. Seda küsimust käsitletakse ulatuslikult Euroopa Nõukogu aruandes naiste ja meeste võrdõiguslikkust toetavate meetmete kohta.13

60. Praktika on näidanud, et riiklikele ametikohtadele määramise protseduur on tihti naisi diskrimineeriv. Kandidaate esitavad organid pakuvad sageli välja vaid ühe esindaja, tavaliselt mehe, mis tähendab, et komitee loomise puhul ei ole valitsusel muud valikut kui määrata ametisse seesama isik.

61. Mainitud nähtusega tegelemiseks ja määratud organites, juhatustes ja nõukogudes soolise tasakaalu tagamiseks on mitmed riigid vastu võtnud asjakohased õigusaktid. Norra oli üks esimesi riike, mis nii tegi. Taani ja Soome on samuti vastavateemalisi õigusakte vastu võtnud (vt. lisa IV).

62. ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW 1979) sätestab antud valdkonnas rakendatavad erimeetmed (vt. artikleid 4 ja 7). Istanbuli deklaratsioon rõhutab soolise tasakaalu rolli riiklikes komiteedes ja soovitab valitsustel vastu võtta ja ellu viia nõuetekohased seadusandlikud ja/või administratiivmeetmed soolise tasakaalu tagamiseks kõikide riiklike komiteede kõikidel kohtadel, mis on määratud ministri või valitsuse enda poolt.

Lõiked 10, 11 ja 12


63. Käesolevad lõiked keskenduvad riigi rollile tööandjana ja rahva poliitilise esindajana. Valitsustel on kaksikroll ja kohustused soolise võrdõiguslikkuse edendamisel. Nad on rahvusvahelises ühiskonnas osalevate iseseisvate riikidena allkirjastanud ja ratifitseerinud mitmeid rahvusvahelisi konventsioone, mis muuhulgas käsitlevad soolist võrdõiguslikkust. Nad on võtnud selles ulatuses vastu mitmeid soovitusi, programme ja tegevusplaane. CEDAW-konventsiooni ja Pekingi tegevusplatvormi tuleb siinkohal eraldi ära märkida. Riikidel on juriidiline kohustus kindlustada nende rahvusvaheliste vahendite rakendamine nii riigi- kui erasektoris. Riik on tihti ka maa suurim tööandja ning oluline tööandja naistele. Riigi kui tööandja poolt vastuvõetavad otsused on eeskujuks teistele tööandjatele. Selles suhtes peaksid valitsused olema eeskujuks teistele tööandjatele.

64. Nendes lõigetes kutsutakse riike üles naisi propageerima eesmärgiga tagada naiste ja meeste tasakaalustatum osalemine vastutavatel ametikohtadel. Ettepanekud keskenduvad meetmetele, mis hoiavad ära võimaliku diskrimineerimise vastutavate ametikohtade valikukriteeriumites, muudavad värbamise ning karjääri edendamise riigis läbipaistvamaks ja seetõttu demokraatlikumaks, reguleerides ka ametnike määramist poliitilistele ja avalikele vastutavatele ametikohtadele. Euroopa Ühenduse Kohus on korduvalt rõhutanud, et tööandjate poolt järgitavate protsesside läbipaistvus on väga oluline osa soolise võrdõiguslikkuse edendamisel.14

65. Pakutud meetmed põhinevad 1995. aasta Pekingi tegevusplatvormil, samuti 2000. aasta ÜRO Peaassamblee eriistungi järeldustel ja 1997. aastal peetud neljandal Euroopa ministrite konverentsil vastuvõetud Istanbuli deklaratsioonil. Vastavad meetmed hõlmavad nii poliitilist kui avalikku otsustusprotsessi ja rõhutavad riikide kaksikrolli tööandjate ja poliitilisi kohustusi omavate valitsustena.

Lõige 13


66. Mehed domineerivad rahvusvaheliste organisatsioonide ja foorumite riiklike delegatsioonide koosseisus ning nii mõnelgi juhul jäävadki taolised delegatsioonid ainult meeste pärusmaaks. Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil vastu võetud otsused aga omavad suuremat mõjujõudu kui varem ning kalduvad inimesi, nii naisi kui mehi, otsesemalt mõjutama. Seetõttu on oluline, et naised ja mehed oleksid taolistes delegatsioonides võrdselt esindatud.

67. Mõned rahvusvahelised õigusaktid, eeskirjad ja määrused juba sisaldavad antud ulatusega sätteid, kuid neid pole korralikult ellu rakendatud.

68. ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW 1979) artikkel 8 sätestab, et “osalisriigid rakendavad kõiki vastavaid meetmeid kindlustamaks naistele võimaluse esindada oma valitsust rahvusvahelisel tasandil ning osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös, tehes seda meestega võrdsetel tingimustel ning ilma igasuguse diskrimineerimiseta”.

69. Lisaks sätestab CEDAW-konventsiooni artikkel 4 valitsuste poolt rakendatavad ajutised erimeetmed eesmärgiga kiirendada naiste ja meeste de facto võrdõiguslikkuse saavutamist.

70. Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi (CLRAE) harta sätestab: “Iga liikmesriigi delegatsiooni liikmelisus CLRAE-s on selline, mis kindlustab: […] d. naiste ja meeste võrdse esindatuse liikmesriigi kohalike ja regionaalsete asutuste põhiseaduslikes organites.” Vaatamata sellele koosnes CLRAE 2002. aastal 54 naisest ja 250 mehest, s.t. naiste osakaal oli 17,8%, kusjuures naiste keskmine esindatus liikmesriikide kohalikes ja regionaalsetes nõukogudes oli kõrgem.

Lõige 14


71. Naised on rahvusvaheliste foorumite rahvuslikes delegatsioonides tavaliselt alaesindatud. Soolise tasakaalu puudumine vahendus- ja läbirääkimiskomiteedes, eriti rahuprotsessis või konfliktide lahendamisel, on iseäranis silmatorkav. Vaatamata CEDAW konventsiooni artiklile 8 ei ole naised läbirääkimislaua taga peaaegu kunagi esindatud. Samas kannatavad nad seoses relvakonfliktiga meestega võrdselt, kui mitte rohkem. Peale selle on naised osalenud aktiivselt rahva rahuliikumistes konfliktipiirkondades ning nad löövad aktiivselt kaasa ühiskonna konfliktijärgses ülesehituses. On aeg, et naised leiaksid oma koha läbirääkimislaua taga ning et nende vaateid arvestataks rahuprotsessi prioriteetide seadmisel, konfliktide lahendamisel ja ühiskonna ülesehitusel. Valitsused peavad seetõttu kaaluma soolise tasakaalu suurendamist esindajate määramisel rahvusvahelistesse vahendus- ja läbirääkimiskomiteedesse.

72. 2001 aasta septembris korraldas Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee (CDEG) seminari naiste osalemisest konfliktide vältimisel ja konfliktide lahendamisel. Seminari eesmärgiks oli algatada diskussioon mitmetes naisküsimustes, mis puudutavad naiste tegevust võitluses rahu eest ning konfliktijärgsete piirkondade ülesehitusel. Seminari eesmärgiks oli viienda Euroopa ministrite naiste ja meeste võrdõiguslikkuse konverentsi ettevalmistamine (Skopje, 22-23. jaanuar 2003), mille teemaks on “Demokratiseerimine, konflikti vältimine ja rahu loomine: naiste väljavaated ja rollid.” Seminarist osavõtjad esitasid soovitusi, rõhutades muuhulgas sooliselt tasakaalustatud otsustusprotsessi tähtsust ühiskonna kõigil tasanditel, sealhulgas kofliktide vältimis- ja lahendusmehhanismide juures, kus langetatakse otsuseid rahu ja sõja kohta, ning diplomaatilises teenistuses.15

Lõige 15


73. Antud soovitus lähtub asjaolust, et naistel on tööturul viletsam positsioon kui meestel. Samal ajal moodustavad nad enamuse teatud ametikohtadel töötajatest, näiteks õpetamise ja põetamisega seotud valdkondades. Tööandjad peavad seetõttu kaaluma, millised meetmed on vajalikud, et need naised saaksid oma kodanikuõigusi täielikult kasutada ning ei kaotaks tööga seotud õigusi, kui nad soovivad osaleda poliitilises ja/või avalikus otsustusprotsessis. Lõige käsitleb nii poliitilist kui avalikku otsustusprotsessi, kuigi käib rohkem esimesena mainitu kohta. Käesoleva soovituse määratluse kohaselt hõlmab avalik otsustusprotsess riiklikke komiteesid ja nõukogusid. Komitee- või nõukoguliikme koha vastuvõtmine eeldab tihti töötajale mõningase töölt puudumise võimaldamist.

74. Mõningates liikmesriikides on sätestatud reeglid töövõtjate õiguste kohta võtta palgata puhkust rahvusvaheliste organisatsioonide heaks töötamise ajal. Reeglid hõlmavad tööandja ja töövõtja vahelisi protseduure ning fikseerivad ajaperioodi, mille kestel töötaja säilitab oma endise töö. Teine mõnedes liikmesriikides olemasolev reegel hõlmab ametiühingusse valitud töötajate õigusi viibida sanktsioonideta teatud aja tööst eemal. Jällegi hõlmavad reeglid protseduuri ning fikseerivad ajalimiidi. Sarnased sätted, mis võimaldaksid töötajal oma valimiskohustuse täitmiseks töölt ilma sanktsioonideta puududa, ei too kasu mitte ainult naistele vaid ka meestele. Taolised reeglid võivad ka soodustada naiste ja meeste üldist osalemist poliitilises elus.

Lõige 16


75. Enamus Euroopa Nõukogu liikmesriike on loonud mingisuguse riikliku struktuuri soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. 2001. aasta maikuus avaldatud Euroopa Nõukogu käsiraamatus riikliku struktuuri kohta, 16 defineeritakse riiklikku struktuuri kui “institutsionaalset valitsuse ja mõnel juhul parlamentaarset struktuuri, mis on loodud naiste arengu soodustamiseks ning naiste inimõiguste täielikuks rakendamiseks. Peamiseks funktsiooniks on seaduse, mittediskrimineerimise printsiibi ja naiste ja meeste võrdõiguslikkuse elluviimise jälgimine ja kindlustamine.”

76. Efektiivse riikliku soolise võrdõiguslikkuse struktuuri olulisust valitsuse kõrgeimal võimalikul tasemel rõhutatakse nii Pekingi tegevusplatvormis kui 2000. aasta juuni Peaassamblee eriistungi kooskõlastatud järeldustes, kus antakse ülevaade Pekingile järgnenud edusammudest. Riiklik struktuur mängib olulist rolli nii üldsuse teavitamisel naiste ja meeste võrdse osalemise tähtsusest poliitilises ja avalikus otsustusprotsessis kui põhitakistustest, millega naised silmitsi seisavad. Riiklikul struktuuril on tihti parim teadmistepagas ja informatsioon edukate teostatud projektide kohta ning selle raames suheldakse aktiivselt ja otse valitsusväliste naisorganisatsioonidega. Statistika kogumine ja levitamine vastutavatel ametikohtadel töötavate naiste ja meeste kohta, ühiskonna mõjutamine ja mitmete soovituses pakutud meetmete rakendamine on samuti näited projektidest, mida valitsused saavad pakkuda riiklikule struktuurile. Kuid riiklikel struktuuridel puuduvad tihti vajalikud finantsvahendid oma mandaadi täielikuks rakendamiseks. Seetõttu on oluline, et valitsused toetaksid ja tugevdaksid oma riikliku struktuuri rolli nii personali kui finantsressursside osas, et nii saavutada naiste ja meeste tasakaalustatum osalemine otsustusprotsessis.

Lõige 17


77. Mõnedes Euroopa Nõukogu liikmesriikides on loodud parlamentaarsed erikomiteed või delegatsioonid naiste õiguste ja võrdsete võimaluste eest võitlemiseks. Need komiteed või delegatsioonid tähistavad olulist struktuuri soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisel riiklikuks seadusandluseks ja poliitika kujundamisel parlamendis (vt. näiteid lisas V).

78. Lõige ei käsitle ainult rahvusparlamente. Mainitud parlamentaarsed komiteed või delegatsioonid on olulised ka kohalikul, regionaalsel ja riigiülesel tasandil (vt. V lisa). Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee koosseisus eksisteerib naiste ja meeste võrdsete võimaluste komitee. Parlamentaarne Assamblee teeb oma soovituses 1413 (1999) rahvuslikele delegatsioonidele ettepaneku õhutada parlamente looma selliseid komiteesid või delegatsioone rahvusparlamendi sees. Lõige 17 kutsub valitsusi üles kaaluma taoliste ettepanekute toetamist rahvusvahelisel tasandil ning toetab kohalikke ja regionaalseid riigiasutusi taoliste komiteede loomisel.

B. Toetusmeetmed


Mitmeid selles peatükis väljapakutud meetmeid saavad valitsused ise rakendada, teiste ellu viimiseks tuleks aga jagada toetust naisorganisatsioonidele või muudele naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust edendavatele ühendustele.

Lõige 18


79. Selles lõikes soovitatakse valitsustel kõikide nõuetekohaste vahendite abil toetada naisorganisatsioone ja teisi ühendusi, mis püüdlevad soolise võrdõiguslikkuse poole programmide abil, mis peaksid poliitilist ja avalikku elu puudutavate otsuste langetamise juures soolist tasakaalu edendama. Naisorganisatsioonid ja teised soolist võrdõiguslikkust edendavad ühendused on ühiskonnas selles vallas aastakümneid olulist rolli mänginud ning oma väärtust tõestanud. Nende kogemused ja sageli erakondlikke huve ületavad sidemed rohujuure tasandil on kasulikud mainitud valdkonna projektide väljatöötamisel ja teostamisel. Tihti takistab taoliste organisatsioonide terviklikku toimimist vajalike inim- ja finantsressursside puudumine. Sellest tulenevalt peaksid riikide valitsused kaaluma nende abistamist rahaliste vahenditega ning nende ettevõtmiste julgustamist. Seda aspekti rõhutati ka 1997. aastal Istanbulis peetud Euroopa ministrite naiste ja meeste võrdõiguslikkuse neljandal konverentsil.

80. Naiste ja meeste tasakaalustatud esindatus poliitilises elus on Euroopa Liidus päevakorral olnud alates kolmanda võrdsete võimaluste tegevusprogrammi (1991-1995) vastuvõtmisest. Euroopa Liidu tegevusprogrammid on sisaldanud valitsusväliseid naisorganisatsioone selles vallas toetavaid meetmeid, mis on päris kasulikeks osutunud. Teiseks oluliseks näiteks on Norra valitsuse poolt rahastatud “Naised suudavad” projekt, mida viib mitmes riigis ellu Kagu-Euroopa stabiilsuspakti sootoimkond.

Lõige 19


81. See lõige käsitleb laialtlevinud väidet, et naised justkui ei soovi poliitilist ja avalikku elu puudutavate otsuste langetamise juures tegevad olla. Mainitud andmepank aitaks poliitilistel parteidel ja muudel organitel leida naisi, kes soovivad osaleda otsuste tegemisel nii poliitikas kui avalikus elus. Istanbuli deklaratsioon soosib samalaadsete meetmete rakendamist või valitsustepoolset toetamist.

82. Juba olemasolevad andmepangad on osutunud väärtuslikuks abivahendiks naiste positsiooni turgutamisel poliitilises ja avalikus elus. Tihti põhjendatakse meeste edutamist või valitsuskomisjonidesse või nõukogudesse nimetamist sellega, et neile ametikohtadele sobiva hariduse või kogemustega naisi lihtsalt ei suudeta leida. Edutatud/nimetatud meesterahvas oli ainus, kes omas piisavat haridust/kogemustepagasit. Sellises olukorras on lahenduseks just andmepangad, kuhu on kogutud andmed naiste kohta, kes võiksid kandideerida valitavatele või nimetatavatele ametikohtadele. Taolised andmepangad suurendavad naiskandidaatide üldhulka ning loovad aktiivse suhtluse valitsuste ja asjaomastes valdkondades tegevaid naisotsustajaid ühendavate võrgustike vahel. Andmepankade efektiivsuse tagamiseks tuleb neid pidevalt kaasajastada ning valitsus peab neid aktiivselt kasutama töötajate riigiametisse määramisel. Andmepankade näol on tegemist ilmeka näitega projektist, mille teostamise võiks valitsus usaldada mõnele valitsusvälisele naisorganisatsioonile või siseriikliku mehhanismi kätesse. Üks taoline projekt viidi hiljuti läbi Norras (vt. VI lisa).

Lõige 20


83. Tihti teevad valitud naisesindajad koostööd parteipiire ületavates võrgustikes, näiteks rahvusparlamentides. See aspekt mängib rolli näiteks eelarve koostamisel, kui tuleb arvestada ka soopõhise vaatenurgaga. Valitud teenistuskohtadel olevate naiste (ministrid, parlamendi liikmed, kohalikud ja regionaalsed nõustajad) võrgustiku loomine Euroopa tasandil peaks samuti võimalik olema, arvestades asjaolu, et aina enam otsuseid tehakse just sellel tasandil. Samal ajal peavad Euroopa naised tegelema ka selliste probleemidega nagu üha suurenev naistega kaubitsemine, püsiv naiste vastu suunatud vägivald, aga ka takistused poliitikas osalemisel. Naised sooviksid ehk taolisi küsimusi üheskoos arutada, sõltumata igaühe poliitilisest taustast. Seda vajadust on toonitatud mitmete Euroopa Nõukogu poolt korraldatud konverentside ja seminaride raames. Mõned Euroopa naisi ühendavad võrgustikud on juba olemas, näit. Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Nõukogu (CEMR) ja Rahvusvahelise Kohalike Omavalitsuste Liidu (IULA) sisesed võrgustikud. Mitteametlike võrgustike loomine on samuti tähtis. Maailma Naisjuhtide Nõukogu, Vital Voices partnerlusprogramm ning teisedki organisatsioonid on korraldanud poliitiliste otsuste tegemisel osalevatele naistele suunatud kohtumisi ja seminare. Valitsustepoolne toetus sellistele üritustele mängib väga olulist rolli.

Lõige 21


84. See lõige keskendub naistele, kes kaaluvad poliitilisse või avalikku ellu astumist. Lõike põhiidee seisneb selles, et seadusandjaid ja otsustajaid tuleks teavitada mehhanismidest, mis reguleerivad poliitilist ja avalikku elu puudutavate otsuste langetamist. Tihti asutakse poliitilisi otsuseid langetama, teadmata täpselt, kuidas see käib või milliseid oskusi on vaja. Eriti kehtib öeldu naiste kohta, võttes arvesse nende suhteliselt hiljutist sisenemist poliitilisse ja avalikku ellu. Seetõttu omavad väga suurt väärtust laialdasemad teadmised poliitilise elu olemusest, juhendamine, tööjälgimisprogrammid, usaldus ning naisi poliitiliseks eluks ettevalmistavad juhtimis- ja meediaalased treeningprogrammid, kuna just need annavad naistele ettekujutuse avalikest kohustustest, kaasa arvatud ajakirjandusega suhtlemisest, ning valmistavad neid selleks ette. Meedia hääle võimsuses ei kahtle keegi. Just seepärast peavad naissoost kandidaadid ja valitud esindajad oskama oma sõnumi edastamisel meediat ära kasutada. Samadest meetmetest võib olla ka kasu kõrgetele riigiteenistuse kohtadele pürgivate naiste ettevalmistamisel ja tugevdamisel.

85. Lõikes on äratoodud konkreetsed meetmed, mida võib kasutusele võtta kaasamaks rohkem naisi poliitilisse ja avalikku otsustusprotsessi. Karjääriedendusprogrammid peavad hõlmama karjäärialast planeerimist, järelevalvet, välja- ning ümberõpet, aidates naistel selliselt oma karjääri planeerida ja tugevdada oma positsiooni poliitilises või avalikus elus ning avardades naiste võimalusi otsuste tegemise juurde pääsemisel.

86. Karjääriedendusprogrammid võivad toimida konkreetsete positiivsete meetmetena naiste ja meeste vahelise tasakaalutuse likvideerimisel poliitiliste ja avalike otsustuste vallas. Tihti takistavad ühiskonnas levinud sotsiaalsed, kultuurilised ja traditsioonilised vaated naisi end täiel määral teostamast ning samal ajal jääb ühiskond ilma naiste täieliku osalemisega kaasnevast tulust.

Lõige 22


87. Kiiresti arenevad informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad on hakanud viimastel aastatel mängima aina olulisemat rolli sidemete sõlmimisel, suhtlemisel ning võrgustike loomisel. See suundumus kehtib kõikidel poliitilise elu tasanditel, eriti aga just kohalikul tasandil, kus juurdepääs informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele võib piiratum olla. Seetõttu on eluliselt tähtis, et poliitilistele ametikohtadele pürgivad naissoost kandidaadid ning valitud esindajad omaksid meestega vähemalt võrdseid võimalusi nende tehnoloogiate kasutama õppimisel ning neile ligipääsu omamisel.

Lõige 23


88. Euroopa noorte jaoks on soolise võrdõiguslikkuse probleemide kadumine tihti iseenesestmõistetav. Noored mehed võivad end tunda noorte haritud naiste poolt lausa ohustatuna ning arvata, et viimased võtavad ära kohad, mis kunagi neile oleks kuulunud. Seetõttu peavad nii noored naised kui ka noored mehed mõistma, et naiste ja meeste tasakaalustatud esindatus poliitilises elus toob kasu tervele ühiskonnale.

89. Nagu seisab ka Pekingi tegevusplatvormis, selleks, et naised saaksid olukorda muuta, vajavad nad võrdset juurdepääsu erialasele ettevalmistusele ning võrdset haridust. Mõnedes riikides pole juurdepääs haridusele siiani võrdne. Õppekavad ning –materjalid on jätkuvalt ühte sugu soosivad ning võtavad harva arvesse tüdrukute ja naiste erivajadusi. See aga taaskinnitab traditsioonilisi soorolle, mis ei anna naistele võimalust ühiskonnas täielikult ning võrdselt osaleda.

90. Kodanikuks olemist tuleb õppida. Et tagada stabiilset demokraatlikku süsteemi, peavad inimesed mõistma otsuste tegemisega kaasaskäivaid demokraatlikke põhimõtteid, neid toetama ning süsteemis osalema. Demokraatia, seda toetavad institutsioonid, poliitilise süsteemi reeglid ja iga inimese roll selles süsteemis, aga ka lähiajalugu – kõige selle kohta teadmiste omandamine on ühiskonna- ja kodanikuõpetuse aluseks. Kuigi taolise õppe läbimine on hädavajalik, ei piisa sellest kodanikuks saamiseks. Nii peab koolide poolt pakutav kodanikuõpetus arendama teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad sekkuda, reageerida muutustele ja arendada partnerlussuhteid – ainult selliselt saab demokraatlikus kontekstis täieõiguslik kodanik olla. Just ühiskonna- ja kodanikuõpetus on demokraatliku koolikultuuri loomise alused. Demokraatliku koolikultuurini jõudmiseks luuakse õppimisprogramme, mis võimaldavad noortel areneda ning jääda demokraatlikeks kodanikeks, ning nähakse noortes sotsiaalsete muutuste kandjaid mitte ainult tulevikus, vaid ka olevikus. Demokraatliku koolikultuurini jõudmiseks käivitatakse projekte, mis soodustavad algatusvõimet, stimuleerivad vajadust oskuste ja teadmiste järele ning seostavad õppimise tegeliku eluga, väärtustades noorte inimeste huve ning meie ühiskondi puudutavaid küsimusi.

91. Ühiskonna- ja kodanikuõpetus peaksid seetõttu olema osa koolikogemusest ning käsitlema eraldi ka sooküsimusi, et selliselt õhutada huvi aktiivse osalemise vastu, viia noori tüdrukuid ja poisse kurssi poliitiliste ja avalike otsuste tegemisega ning edendada demokraatlikku kodanikuks olemist soolise partnerluse seisukohast.

92. Taoline harimine eeldab suurte muudatuste sisseviimist koolitusprotsessis, õppekavades ja üldises koolikultuuris. Esiteks ei tohi jätta kõrvaltvaataja staatusesse võrdõiguslikkust ning teisi demokraatiale ainuomaseid küsimusi, milliseid kõiki kätkeb endas teavitamine rahust, kodanikukohustusest avalikus ning erasfääris, mitmekesisusest ja kultuuridevahelisest suhtlemisest. Need küsimused peavad figureerima haridussüsteeme reguleerivates õigusaktides oluliste eesmärkidena ning kuuluma selliselt õpetajate väljaõppe juurde. Neid ei tohi lahutada teistest koolis õpetatavatest ainetest ega õpetamistavadest.

93. Kool mitte ei seisa ülejäänud ühiskonnast eraldi, vaid järgib selle eeskuju. Ühiskonnas lokkab naiste diskrimineerimine ja allutamine ja koolid loomulikult taastoodavad selliseid mudeleid. Seega ei piisa ametliku diskrimineerimise puudumisest tagamaks, et koolisüsteem ka de facto võrdõiguslikkust soosiks. Noorte tüdrukute ja poiste võrdõiguslikkuseni jõutakse ainult terve harimisprotsessi vältel tõelist ühisõpet edendades, mis valmistab noori ette tulevikule vastu astumiseks ning täisväärtuslikeks kodanikeks saamiseks. Võrdõiguslikkuse kaasamine koolisüsteemi kõikidel tasanditel on hädavajalik selleks, et populariseerida noorte seas õiglust ja osalemist, mis on eelduseks demokraatlikuks kodanikus olemisele, naiste ja meeste vahelisele partnerlusele avalikus ja erasfääris ning demokraatias üldse. Eelmainitu ei ole veel kaugeltki saanud haridussüsteemide loomulikuks osaks.

94. Mõlema soo tehtavad haridus-, töö- ja elustiilialased valikud on tugevalt allutatud nais- ja meesstereotüüpidest tingitud kultuurilisele survele. Need stereotüübid ilmnevad perekondlike ülesannete ja kohustuste jagamisel naiste ja meeste vahel, tööturu rollijaotuses, naiste ja meeste üldises osalemises ühiskonnas ning eriti otsuste tegemisel. Niisiis peaks võrdõiguslikkusalane haridus olema demokraatliku kodanikuõpetuse keskne osa.

Lõiked 24 ja 25


95. Euroopa poliitilised parteid peavad tõdema, et noorte osalus on väike. Aina vähemaks jääb poliitilistesse parteidesse kuuluvaid noori, veel vähem noori osaleb aktiivselt parteide tegevuses. Taoline järkjärguline eemaldumine ohustab poliitikute juurdekasvu ning kahandab nende loovust.

96. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et noored ei muretse ühiskonna probleemide pärast. Noored inimesed üldiselt, aga eriti just noored naised, eelistavad poliitilistele organisatsioonidele ja parteidele ühendustesse ja valitsusvälistesse organisatsioonidesse kuulumist põhjusel, et seal saab noori inimesi puudutavate ja neile rohkem kordaminevate probleemide lahendamisega paindlikumalt tegelda. Noortel inimestel on ka muid väljundeid, millega näidatakse üles huvi poliitiliste ja avalike küsimuste vastu; nende hulka kuuluvad näiteks meeleavaldustel osalemine, petitsioonidele alla kirjutamine jne.

97. Kuna ametlik haridussüsteem ei suuda üksinda reageerida ühiskonnas toimuvatele kiiretele sotsiaalsetele, poliitilistele ja majanduslikele muutustele, tuleks siin appi võtta ka mitteformaalne õpe. Selles vallas omavad kõige paremaid oskusi noorteorganisatsioonid, mis on suutnud sellel alal palju ära teha.

98. Noorte- ja ühiskondlikes organisatsioonides osaledes on noortel võimalus avastada, analüüsida ja mõista väärtusi ja nendega kaasnevat ning aja möödudes jõuda oma isikliku väärtustepagasini, millest juhinduda. Taolised organisatsioonid korraldavad töölaagreid ja kokkutulekuid, värbavad vabatahtlikke, koguvad raha, teenindavad arveldusarveid, värbavad ja suunavad töötajaid, pakuvad nõustamist ja kaaslaste psühholoogilist tuge, korraldavad spordiüritusi ja kultuurifestivale, sekkuvad oma kogukonna ellu ja propageerivad asutustes ühiskondlikke muutusi. Taoline valitsusväliste organisatsioonide tegevus arendab noortes juhioskusi, annab neile olulisi praktilisi kogemusi demokraatia toimemehhanismide, otsuste tegemise ning vastutusvõimelise demokraatliku juhtimise alal.

99. Kuigi noored naised osalevad ühenduste töös, ei ole nad otsustusorganites piisavalt esindatud. Nii võivad noorte naiste arvamused ja vajadused ühenduste orientatsiooni kujundamisel kahe silma vahele jääda. Ka pole neil nii võimalik omandada otsuste tegemise kogemusi.

100. Niisiis tuleks propageerida ja õhutada noorte inimeste, eriti aga noorte naiste, kaasalöömist ühenduste töös. Noorteorganisatsioone tuleks suunata naiste ja meeste võrdse kaasamise poole oma otsustusorganites.

Lõige 26


101. Kui immigrantide ja rahvusvähemuste kogukonnad vaevad koos enamus-/võõrustajakogukonnaga oma positsiooni, huve ja probleeme, esindavad neid peaaegu alati mehed. Ning kui päevakorral on konkreetsed kõiki naisi puudutavad küsimused, kuuleb harva nendesse rühmadesse kuuluvate naiste häält. Tõenäoliselt kannatavad nad kahekordse diskrimineerimise all – asudes teistest naistest madalamal ja alludes oma kogukonna meestele.

102. Niisiis rõhutatakse selles lõigus vajadust kaasata immigrantide, rahvus- ja kultuurivähemuslikesse kogukondadesse kuuluvaid naisi otsuste tegemisse selleks, et tagada nende vajaduste, huvide ja olukorraga arvestamine samade kogukondade meeste ja teiste naiste kõrval. Nende kaasalöömine otsuste tegemisel, näiteks kohalikes ja riiklikes komisjonides, tuleks ka ühiskonnale tervikuna kasuks, kuna see tugevdaks sotsiaalset ühtekuuluvust ning soodustaks multikulturaalset ja religioonidevahelist dialoogi.

103. Mõiste “rahvusvähemus” tuleb määratleda igas riigis eraldi, kuna see pole defineeritud üheski rahvusvahelises inimõigustekonventsioonis. Immigrantide, rahvus- ja kultuurivähemuslikest kogukondadest pärit naiste olukorra parandamisel kasutatavad lähenemised ja meetodid sarnaneks tihti naiste üldise olukorra parandamisel rakendatavate meetmetega. Põhieesmärgiks on teatud kindlate naisgruppide kaasamine, mis eeldab konkreetselt nende vajadustele vastavate meetodite kasutamist.

104. Ettepanek hõlmab kõiki riiklikes õigusaktides sätestatud otsuste tegemise tasandeid.

Lõige 27


105. Mõnedes riikides on poliitilised parteid juurutanud strateegiaid, mis on mõjutanud ka teisi parteisid. Valitsused peaksid julgustama poliitilisi parteisid arendama strateegiaid või erimeetodeid, mis suurendaksid naiste võimalusi saada valitud. Valitsused võiksid poliitilisi parteisid neis asjus abistada ja nõustada. Soolist võrdõiguslikkust propageeriv siseriiklik mehhanism võiks selle lõike sisu rakendamisel aktiivset rolli mängida. Kuigi iga poliitiline partei arendab välja oma strateegia, tuleb neid ka teavitada erinevatest võimalikest stiimulitest – siia kuuluvad mõlemast soost kandidaatide ja valitud esindajate miinimummäära kehtestamine, väljaõppe- ja juhendusprogrammid naistele, naiste parteisisese esiletõstmisega teistele eeskuju näitamine. Valitsuste toetus võib olla ka rahalise abi kujul, näiteks poliitiliste parteide raames tegutsevatele naisorganisatsioonidele (vt. ka lõike 4 selgitus) (Vt. näidet VII lisas ja trükises “Going for gender balance”).

Lõige 28


106. Naiste osalemine otsuste tegemisel tööandjate ja töötajate organisatsioonides on pikka aega väga madal olnud, isegi madalam kui poliitiliste otsuste puhul. Kuigi tänapäeva ühiskonnas moodustavad naised töötavast elanikkonnast ligi poole, ei kohta neid ei läbirääkimistelaua taga ega otsuste tegemise juures. Kuna sotsiaalpartnerid ei tundu alati pööravat piisavalt tähelepanu sooliselt võrdsele esindatusele, lasub valitsustel kohustus nende tähelepanu sellele suunata. Selleks võib pakkuda rahalist tuge ametiühingute ja/või tööandjate ühingute poolt algatatud naistele suunatud programmide teostamiseks. Need programmid tugevdaksid naiste positsioone ja suurendaks nende võimalusi otsuste tegemise juurde pääsemiseks, propageerides selliselt naiste ja meeste tasakaalustatumat esindatust organisatsioonis. Ülaltoodud lõigetes naiste ja meeste võrdse esindatuse kohta poliitilises ja avalikus elus väljapakutud meetmed võiksid ära kuluda tööandjate ja töötajate organisatsioonide naistele, aga ka teistele potentsiaalsetele naistest otsustajatele. Tihti liigutakse sellistelt kohtadelt edasi teistele teenistuskohtadele, kus langetatakse poliitilist ja avalikku elu puudutavaid otsuseid.

Lõige 29


107. Valitsustel on juriidiline kohustus seista soolise võrdõiguslikkuse eest nii valitsusstruktuuris kui terves ühiskonnas. Demokraatlikus riigis on valitsuse kehtestatavad meetmed ja eraettevõtetele ning ühendustele ettekirjutatavad kohustused piiratud. Täitmaks oma juriidilist kohustust ja poliitilist eesmärki soolise võrdõiguslikkuse vallas, võivad valitsused näiteks pakkuda rahalist tuge või rahalisi soodustusi soolise võrdõiguslikkusega tegelevatele eraettevõtetele. Paljudes riikides sõltub ettevõtete ja ühenduste juurdepääs teatud eelistele (rahalised meetmed, riiklikud toetused või lepingud valitsusega) sellest, kas nad järgivad teatud seadusjärgseid kohustusi. Üks taolistest kohustustest võiks vajadusel olla naiste ja meeste võrdne esindatus ettevõtte või ühenduse juhtorganites.

108. Mõnedes Euroopa Nõukogu liikmesriikides on nii riigi- kui eraettevõtted seadusega kohustatud oma üldise personalipoliitika raames soolise võrdõiguslikkuse programme juurutama. Valitsused peavad seisma hea selle eest, et võetaks tarvitusele tõhusaid meetmeid eesmärgiga tasakaalustada naiste ja meeste esindatus kõikidel ettevõtte või ühenduse otsuste tegemise tasanditel. Eriti oluline on see aspekt juhul, kui ettevõtted või ühendused pakuvad avalikke teenuseid või teostavad avalikku korda.

Lõige 30


109. See lõige käsitleb üldsuse teavitamist naiste ja meeste võrdse osalemise olulisusest otsuste tegemisel. Kuigi lõige tegeleb põhiliselt poliitiliste otsuste tegemisega, käivad siia alla ka avalikud otsused, pidades silmas valitsuskomisjone ja avalikke teenistuskohti, kuhu inimesed nimetatakse valitsuste poolt. Poliitiline elu on jätkuvalt vägagi meeste mängumaa ning avalikku elu puudutavaid otsuseid langetavad valdavas enamuses mehed. Võimekaid naisi ei kutsuta enamasti poliitilistele ametikohtadele kandideerima ega nimetata valitsuskomisjonidesse või valitsuse nimetatud teenistuskohtadele sel põhjusel, et valikutegijad ei usalda neid. Tihti ei pea need valikutegijad otsuste langetamist naisterahvale sobilikuks. Naiste diskrimineerimine olevat sageli põhjustatud sellest, et üldsus usaldab sellised positsioonid pigem meestele kui naistele.

110. Naiste alaesindatust põhjustavad mitmed tegurid – ajaloolised, kultuurilised, sotsiaal-majanduslikud faktorid, pilt, mis naistest meedias maalitud on, seksistlik keelekasutus, aga ka poliitilised tegurid, nagu näiteks mehelike väärtuste domineerimine poliitiliste parteide ja asutuste valikukriteeriumides ja valiku tegemisel. Traditsiooniline naiste ja meeste vaheline rollijaotus kujutab endast täiendavat takistust – need mudelid juurduvad igas indiviidis ning on osa ühiskonna toimemehhanismist.

111. Üldsuse suhtumine on ülioluline ning see võib naiste ja meeste võrdset esindatust mõlemas suunas mõjutada. See mõju on negatiivne siis, kui üldsus ei usalda poliitilise ja avaliku elu üle otsustamist naiste kätte, toetades sel kombel otseselt ja/või kaudselt valitsuste passiivsust või seda isegi õhutades. Mõju on positiivne, kui üldsus nõuab muutusi, tehes seda kaudselt arvamusküsitluste või hääletamiseelistuste kaudu ja otseselt naiste ja meeste võrdse võimu tähtsust väljendades.

112. Üldsusele suunatud teadlikkuse tõstmise kampaaniad, millega soovitakse muuta traditsioonilisi naisi diskrimineerivaid vaateid, on osutunud tulemuslikeks. Kampaaniad võivad keskenduda kahele küsimusele: võrdse esindatuse olulisusele ning selle seotusele tegeliku demokraatia mõistega või siis tegelikule demokraatiale endale ja selleni jõudmise eeltingimustele.17

Lõige 31


113. Enamikes ühiskondades valitsevad naiste ja meeste rollijaotused paigutavad mehi jätkuvalt avalikku ellu tegutsema ning naisi pere ja kodu eest hoolt kandma.

114. Naistele, kes soovivad poliitilises ja avalikus elus aktiivselt osaleda, võib laste omamine ja abielus olemine kahjulikuks osutuda. Naiste osalemist võivad negatiivses suunas mõjutada järgmised tegurid: mehed kulutavad üldiselt vähe aega perekonnaga ja koduste kohustusega seotud tegevustele; rollid jagunevad traditsiooniliselt soopõhiselt; puuduvad toimivad perekonda soosivad infrastruktuurid ning naiste madalad palgad ei taga neile piisavat kindlust.

115. Samas ei eelda osalemine poliitilises ja avalikus elus pelgalt toimivat logistikat, vaid vaja on ka perekonna psühholoogilist tuge, mis võimaldaks naisel oma aega hõlpsamalt korraldada, tundmata end süüdi selles, et ta ei pühenda perele piisavalt aega, või ei tee seda nii ulatuslikult, kui ühiskond sobilikuks peab.

116. Mitmetes liikmesriikides on jõutud järeldusele, et töö- ja eraelu ühitamine omab naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamise juures otsustavat tähtsust. Siiski pole naiste kasvav kaasamine tööturule alati kaasa toonud meeste vastavat osalust pereelus ja koduste kohustuste täitmisel. See aga raskendab veelgi nende naiste olukorda, kes soovivad kasutada oma õigust kaasa lüüa poliitilist ja avalikku elu puudutavate otsuste langetamisel.

117. Vastupidiselt ühiskonnas levinud ettekujutusele on avalik ja kodune sfäär üksteisest lahutamatud. Seega ei saa tähelepanuta jätta perekonna poliitilist olemust ja õigluse olulist rolli eraelus. Koduses sfääris toimuv on ülimalt poliitiline ning üldsus peaks sekkuma, kui ilmneb, et selles sfääris rikutakse inimõigusi, eriti õigust osalemisele. Naiste osalemist soodustaks võrdõiguslikkust ja osalemist käsitlev ühiskondlik debatt, mille tulemusena seataks kahtluse alla traditsiooniline naiste ja meeste vaheline rollijaotus, teavitataks mehi nende kohustustest pere- ja kodusfääris ning võimalustest, kuidas nemad ja terve ühiskond sellest kasu lõigata saaks.

Lõige 32


118. Selles lõigus käsitletakse kindlate gruppide teadlikkuse tõstmist naiste ja meeste võrdse esindatuse olulisusest selle otstarbeliste kampaaniate abil. Kampaaniad peaksid olema suunatud peamiselt poliitikutele ja sotsiaalpartneritele, aga ka potentsiaalsete otsustajate värbajatele ja neile, kes nimetavad ametisse poliitilisi ja avalikke otsustajaid. On eluliselt oluline tõsta teadlikkust nende seas, kes omavad võimu ja võimalust muutuste läbiviimiseks. Nagu ka lõige 30, käsitleb see lõige peamiselt poliitilisi otsustusi, aga ka avalikke otsustusi valitsuskomisjonide ja valitsuse nimetatavate ametikohtade ulatuses.

119. Siiski ei hõlma see lõige ainult neid eraldi väljatoodud gruppe. Vajaduse korral tuleks kaaluda ka teistele gruppidele suunatud riiklike teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamist. Ühe sellise grupi võiksid moodustada naised ise, eriti sellistes maades, kus “perekondliku hääletamise” taolised tavad on laialt levinud (vt. soovituse sätete II ja III lõige). Naistele tuleb selgeks teha, et nende hääled omavad tähtsust. Teise sihtgrupi võiksid moodustada noored, kel on tihti vähe usku poliitilistesse otsustajatesse.

Lõige 33


120. Selle lõikega tahetakse rõhutada asjaolu, et ministrid ja teised ühiskonnaliidrid peavad teadma, mida kujutab endast sooline võrdõiguslikkus, ja olema teadlikud sellest, et nii nagu naiste ja meeste elud erinevad teataval määral, võivad nende kogemused, vajadused ja prioriteedidki erineda. See argument tõestab ilmekalt, miks naiste ja meeste võrdne võim on nii oluline ja miks seda peetakse tegeliku demokraatia eeltingimuseks. Seetõttu on hädavajalik korraldada seminare, mis esitlevad naiste ja meeste elu puudutavat statistikat, käsitlevad soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist poliitika kujundamisse ja kõikidesse valitsuse otsustesse ning tutvustavad valitsuse ja valitsuse poliitika juriidilisi kohustusi selles vallas. Näiteid taolistest algatustest võib leida trükisest “Going for gender balance”.

Lõige 34


121. Selles lõikes soovitatakse valitsustel toetada rahaliselt või muul moel valitsusväliseid organisatsioone ja uuringuinstituute nende uurimustes naiste osalemisest otsuste langetamisel ja selle mõjust otsustamisprotsessile ja –keskkonnale. Taolised uuringud omavad suurt tähtsust, kuna need panevad aluse jälgitavale progressile ja seatavatele sihtmärkidele. Samuti saaks sel kombel mõõta naiste nähtavust ja varjusolekut.

122. Tihti küsitakse, kas naiste osalemine poliitilist ja avalikku elu puudutavate otsuste tegemisel “mängib mingit rolli”. Naiste ja meeste tasakaalustatud esindatus poliitilist ja avalikku elu puudutavate otsuste tegemisel on iseenesest õiglane ja ei vaja mingit õigustamist. Sellest hoolimata kinnitavad sellealased uuringud, et naiste suurenenud osalemine rikastab otsuste langetamist ja seda ümbritsevat õhkkonda teistsuguste ideede, huvide ja vaatenurkadega. Valitsustelt ei saa selliste uuringute läbiviimist nõuda, küll aga võiksid nad pakkuda aktiivset tuge sellega tegelevatele organisatsioonidele ja instituutidele.

Lõiked 35-38


123. Uuringud, mis käsitlevad naiste poliitilistele ja avalikele otsustustele juurdepääsu takistavaid tegureid, aitavad samas neid probleeme mõista ja loovad eeldusi üldiste meetmete kasutuselevõtmiseks. Valitsused peaksid edendama uuringuid nii poliitilist kui avalikku elu puudutavate otsuste tegemise kohta. Kuna need kaks valdkonda erinevad üksteisest suuresti, on ka naisi tagasihoidvad takistused erinevad.

124. Naiste ja meeste hääletamismudeleid puudutavad arvamusküsitlused võivad rõhutada hääletajate antud häälte mõjuvõimu – selliste uuringutega üritatakse kindlaks teha, kas valijate parteilistes eelistustes esineb soolisi erinevusi. Kui naised ja mehed eelistavad erinevaid parteisid, võib see parteidele (ja hääletajatele) huvi pakkuda selgitamaks, millest selline olukord tingitud on. Taoliste uuringutega saab pöörata tähelepanu parteide poliitilistele prioriteetidele ja sellele, mil määral neid naiste ja meeste huvide kandjaks peetakse. Kuna taolised uuringud nõuavad rahastamist, tuleb poliitiliste ja avalike otsustuste soopõhiseid uuringuid rahaliselt toetada, et suuta mõista naiste ja meeste probleeme, huve, osalemist ja esindatust otsuste tegemisel riigis.

125. Selleks, et saada naiste ja meeste osalemine otsuste tegemisel tasakaalu, tuleb mõista neid isiklikke, kontekstilisi ja süstemaatilisi asjaolusid, mis takistavad naisi poliitilisel ja avalikul areenil täiel rinnal kaasa löömast. Nende takistuste mõistmine võimaldab juurutada sellist poliitikat ja korda, mis hüvitab takistused ja propageerib naiste ja meeste võrdset osalemist võimu teostamisel. Taoliste uuringute tulemuste avaldamine hõlbustab valitsusvälistel organisatsioonidel, poliitilistel parteidel ja teistel asjaomastel gruppidel välja töötada sihtotstarbelisi ja spetsiifilisi strateegiaid, mille abil peaks üle saama naiste ja meeste ebavõrdsusest otsuste tegemisel.

126. Tihti on naised eriti aktiivsed ühiskondlikus ja vabatahtlikus sektoris. Paljude naiste jaoks avab ukse poliitilisse ellu just osalemine kohalikus ühiskondlikus tegevuses. Sageli toimib ühiskondlikus ja vabatahtlikus sektoris iseseisev majandamine. See sektor võib saada arvestatavat rahalist tuge nii riiklikest kui eraallikatest, sektoris leidub hulgaliselt töövõimalusi ning seal võib ka eksiteerida unikaalne ja killustatud valitsemisstruktuur. Hoolimata naiste pühendumusest oma kogukondadele, on nad suhteliselt nõrgalt esindatud ühiskondlike ja vabatahtlike organisatsioonide juhtpositsioonidel. Võttes arvesse ühiskondliku ja vabatahtliku sektori kasvavat tähtsust kolmanda partnerina majanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike otsuste tegemise juures, tuleb uurida naiste osalemist ja esindatust otsuste tegemisel selles sektoris, et siis tuvastada tegurid, mis takistavad nende osalemist juhtimisstruktuurides, ja astuda vajalikud sammud nende takistuste ületamiseks.

127. Hiljutised uuringud nais- ja meessoost seadusandjate juhtimisstiilide kohta osutavad selgetele naiste ja meeste vahelistele erinevustele läbirääkimisstiilis, poliitilistes prioriteetides ja parlamentaarses töös. Teised uuringud näitavad, et mehelikke norme ja meeste elustiili esiletõstvates seadusandlikes organites on naistel raske. Selleks, et naised julgeksid valitud kogudes osaleda, tuleb koguda teavet nais- ja meesesindajate nägemuste, käitumise, ambitsioonide, prioriteetide ja ootuste lahknevuste kohta, et omandada selliselt teadlikum ettekujutus sellest, kuidas seadusandlikud kogud töötavad, kuidas nende tööd tõhustada ning kuidas neid naiste ja meeste jaoks võrdselt ahvatlevaks muuta.

Lõiked 39-41


128. Meedia mängib ühiskonna demokratiseerimisel olulist rolli. Kuigi meedia sõltumatus omab otsustavat tähtsust, tuleks ajakirjanikke ja teisi meedias tegutsevaid spetsialiste teavitada kohustusest naisi ja mehi erapooletult ning mittestereotüüpselt kujutada.

129. Lõige 39 on võetud Pekingi tegevusplatvormist. Kuigi naisajakirjanike arv on viimase 10 aasta jooksul märgatavalt kasvanud, on nende staatus lõikes mainitud asutustes jätkuvalt suhteliselt marginaalne ning neil on meediapoliitika kujundamisel vähe sõnaõigust.

130. Pärast neljandat naiste maailmakonverentsi pole paljude riikide valitsused ja meedia oluliselt midagi ära teinud küsimuses, mis puudutab naiste kujutamist meedias. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis 2002. aasta aprillis vastu soovituse naiste kujutamise kohta meedias, millega kutsutakse valitsusi üles vastu võtma ja rakendama seksistliku ja stereotüüpse kujutamise vastast poliitikat ning asutama täiendavaid sellekohaseid järelvalveorganeid.18

131. Mõnedes riikides on läbiviidud kampaaniaid näitamaks ajakirjanikele ja toimetajatele, et pahatihti ei kajastata sooküsimusi erapooletult (vt. trükis “Going for Gender Balance”). Selleks, et propageerida naiste ja meeste tasakaalustatumat kujutamist meedias, tuleks ajakirjanikke soolise võrdõiguslikkuse küsimustes koolitada.

132. Lõikes 41 käsitletakse nais- ja meessoost kandidaatide ja valitud esindajate võrdset nähtavust meedias. Teemad, mida meedias valimiskampaaniate käigus käsitletakse, ning nais- ja meeskandidaatidele eraldatud aeg võivad valimistulemusi mõjutada. Šveitsis viidi läbi uuring 1999. aasta sügise üldvalimistele eelnenud ajal naiskandidaatidele pühendatud meediatähelepanu kohta (vt. trükis “Going for Gender Balance”). Valitsused peaksid toetama algatusi, mis analüüsivad valimiskorda soolisest vaatenurgast.

C. Järelevalve


Lõiked 42 and 43


133. Selle lõike ja järgnevate lõigete eesmärk on pöörata valitsuste tähelepanu asjaolule, et igasugune pikaajaline võrdõiguslikkuse edendamine põhineb tehtud edusammude hoolikal hindamisel ja järelevalvel. Nende teadmiste ja hinnangute põhjal saab valitsus seada uusi sihtmärke ja algatada uusi programme. Lõikes 42 juhitakse tähelepanu vajadusele sõltumatu organi järele, mis vastutaks naiste ja meeste võrdset esindatust poliitilises ja avalikus elus käsitleva valitsuse poliitika järgimise eest. See organ võiks riiklikus võrdõiguslikkuse struktuuris mängida vahendaja, vaatleja või eritalituse rolli. Näide taolisest järelvalveorganist on Prantsusmaal asuv Võrdse esindatuse seirekeskus.19 Samas tuleb tunnistada, et sellelaadsed seirekeskused või vahendusasutused on jõuetud ilma vajalike finantsressurssideta.

134. Edusammude jälgimine eeldab võrreldava soopõhise statistika olemasolu. Seetõttu palutakse valitsustel kaaluda vastavate näitajate paikapanemist ja kohaldamist, mis soodustaks edusammude kontrolli ja hindamist vallas, mis käsitleb naiste ja meeste võrdset esindatust poliitilist ja avalikku elu puudutavate otsuste tegemistel. Lõikes 44 on äratoodud näited võimalikest näitajatest. Nende kohaldamine võimaldaks näitajaid rahvusvahelises ulatuses võrrelda.

Lõige 44


135. Selles lõikes väljapakutud näitajad hõlmavad poliitiliste ja avalike otsuste tegemise areene. Nende näitajate põhjal saavad valitsused koguda lähteandmeid poliitiliste ja avalike otsustajate koosseisu kohta, jälgida aja jooksul toimuvaid muutusi, võimaldada mistahes riigi otsustajate üldpildi analüüsi ning võrrelda näitajaid teiste riikide omadega.

136. Valitud nais- ja meesesindajate arv ühe poliitilise partei kohta näitab partei edusamme naiste parlamentaarse esindatuse vallas. Valitud esindajate arvu riigiülestes või rahvusparlamentides saab suhteliselt kergesti arvutada. Föderaalse ja piirkondliku tasandi näitajat – kui seda saab arvutada – saab võrrelda riigiülese ja riikliku tasandi näitajaga.

137. Edukusnäitaja seostab valitud nais- ja meesesindajaid nais- ja meeskandidaatidega ning kajastab kandidaadi võimalusi valituks saada. Edukusnäitaja väljendab valitud esindajate protsendi ja kandidaatide protsendi vahelist suhet. Seda arvutatakse järgnevalt:

Naiste edukusnäitaja = (Valitud naisesindajate protsent : Naiskandidaatide protsent) X 100

Meeste edukusnäitaja = (Valitud meesesindajate protsent : Meeskandidaatide protsent) X 100

138. Kui valitud naisesindajate protsent ja naiskandidaatide protsent on sama (näit. 30% valitud esindajaid, 30% kandidaate), on edukusnäitaja 100. Sajast kõrgem edukusnäitaja tähendab seda, et valitud esindajate osakaal (võrreldes kandidaatidega) on keskmisest kõrgem; sajast madalam näitaja tähendab vastupidi seda, et osakaal on keskmisest madalam. Siinkohal tuleb rõhutada, et edukusnäitaja on suhteline väärtus ning võib seega anda vaid tinglikku teavet valijate tegeliku võimaluse kohta saada valitud.

Lõige 45


139. Lõikes 44 esitatud näitajad pakuvad välja kvantitatiivse struktuuri, mida rakendada aruannetes naiste ja meeste osalemise kohta poliitiliste ja avalike otsuste tegemisel. Nende iseseisvate lähtenäitajate abil saab aja jooksul süstematiseeritult andmeid koguda, mis võimaldab valitsusel ja parlamendil vaadelda, juurelda ja tegutseda vallas, mis puudutab naiste ja meeste võrdset osalemist otsuste tegemisel. See statistika on hädavajalik selle küsimuse informeeritud kommenteerimiseks ning selle abil saab alustada ka kvalitatiivseid uuringuid naiste ja meeste ebavõrdse osalemise kohta otsuste tegemisel. Nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid uuringuid saab kasutada tõendipõhiste strateegiate rakendamise juures naiste ja meeste vahelise tasakaalu taastamisel.

139. Selle protsessi olulise osana esitatakse kogude päevakorda aruandeid, mis käsitlevad naiste ja meeste positsioone otsuste tegemisel, tasakaalu loomisel rakendatud meetmeid ning tehtud edusamme. Seadusandjate huvi selliste aruannete vastu rõhutab küsimuse olulisust ning regulaarsed parlamentaarsed debatid sel teemal toovad välja konkreetsete meetmete tõhususe (või selle puudumise). Lisaks annab aruannete laialdane levitamine tervele ühiskonnale ülevaate otsuste tegemisel kaasalöövatest naistest ja meestest.

140. Lisaks sellele, et vastavaid aruandeid kasutatakse hindamise ja järelevalve eesmärgil, saaks nende abil algatada ühiskonnas ja ka parlamendis diskussiooni naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta ühiskonnas ja tehtud edusammude kohta. Nii saaks hoogu rakendatud meetmete hindamine, mis avaldaks survet ebapiisavaid edusamme teinud poliitilistele parteidele, valitsusasutustele ja teistele otsustajatele ja kiidaks ning julgustaks teisi. Paljudes Euroopa Nõukogu liikmesriikides on valitsustel juriidiline kohustus esitada regulaarseid aruandeid näiteks rahvusparlamendile ja sellistele rahvusvahelistele organitele nagu Euroopa Liit ja CEDAW’i komisjon. Need aruanded peaksid kajastama selles vallas tehtud edusamme ning sisaldama hinnangut rakendatud meetmetele. Seega ei kaasneks käesoleval soovitusel põhinevate regulaarsete aruannetega lisatööd. Laialt levitatavatel aruannetel on ka muu otstarve. Näiteks võiks seal esitatud teave olla aluseks aruannetele, mida Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee esitab Ministrite Komiteele.

Lõige 46


141. See ettepanek on tihedalt seotud lõikega 45 ning loomulikult kattuksid aruanded mitmel juhul. Peamine erinevus seisneb selles, et lõige 45 keskendub rahvusparlamentide teavitamisele tehtud edusammudest, samal ajal kui see lõige käsitleb üldsuse teavitamist.

Lõige 47


142. Lõikes 44 väljapakutud statistika kõrval annab selle lõike statistika kandidaatide ja valitud esindajate kohta kvalitatiivset teavet, vastates küsimusele, kas valitud nais- ja meesesindajad erinevad märgatavalt vanuse, elukutse või väljaõppe poolest. Selliste analüüsidega saab kindlaks teha, mil kombel poliitikas osalejaid värvatakse ning kuidas võivad vanus, elukutse ja väljaõpe valituks saamise võimalusi mõjutada. Ka saab taoliste analüüside abil vastuseid muudele küsimustele. Näiteks küsimusele, kas valitud naisesindajate erialaline või hariduslik taust erineb meeste omast või kas valitud naisesindajad on meestest vanemad (ning kas leidub erinevusi karjäärimudelites).

Lõige 48


143. Vastavalt lõigetele 39 kuni 41 kujutatakse naisi meedias jätkuvalt liiga tihti negatiivselt, stereotüüpselt ja seksistlikult. Kuigi kaasaegne maailm on muutunud, pole naiste kujutamine meedias oluliselt teisenenud.

144. Uuringutest ilmneb, et naised on avalik-õiguslikus televisioonis vähem nähtavad. Seega on neil ka vähem võimalusi tunnustuse saamiseks ning oma identiteedi määratlemiseks. Mehed astuvad tihti üles eksperdi, poliitiku või teadlase rollis, samal ajal kui naisi kujutatakse pigem ohvrite, emade, koduperenaiste või sõnatu taustana.

 

I LISA.Tähtajalised eesmärgid


Ühendkuningriigi valitsus on seisukohal, et riigiametites olevate naiste ja meeste suhe peaks olema võrdne. Eesmärgiks on seatud, et 2005. aastal oleks 45-50% enamuse valitsusasutuste poolt nimetatud riigiametitest naiste kätes. 14. veebruaril 2002. a. avaldatud ülevaate “Riigiasutused 2001” kohaselt oli 31. märtsi 2001. a. seisuga naiste käes 34% kõikidest kohtadest mitteametkondlike riigiasutuste nõukogudes, natsionaliseeritud tööstustes, riigiettevõtetes ning riiklikes tervishoiuasutustes.

Esindatuse taseme tõstmiseks avaldab valitsus igal aastal aruande “Ametikohtade avardamine riigiasutustes”, kus pannakse iga valitsusasutuse jaoks paika sihid, mille suunas tegutseda naiste arvu suurendamisel ametikohtadel ning tutvustatakse nende eesmärkide saavutamiseks vajaminevaid tegevusplaane.

II LISA. Sooline tasakaal riigiametites


Ühendkuningriigi valitsuse südameasjaks on naiste õiglane esindatus avalikus elus. Ühendkuningriigi valitsuse poolt teostatud uuringust “Naised riigiametites, muutuste teel” (DTLR, dets. 2001) selgus, et naisi takistavad riigiametitesse asumast peamiselt järgmised tegurid: teadlikkus võimalustest, ametikohtade ligitõmbavus ning nõutav enesekindlus ja ajaline panus.

Naisküsimuste ministrite poolt juhitav naiste ja võrdõiguslikkuse üksus korraldas ülemaalisi seminare, kus käsitleti mõningaid mainitud takistusi. Seminarid olid suunatud kohalikul tasemel kogemusi omandanud naistele (prokurörid, koolijuhid), keda julgustati kandideerima riiklikul tasandil. Seminaridel püüti naisi inspireerida näidisjuhtumite ja eeskujude abil, jagati kandideerimist ning olemasolevaid võimalusi puudutavat praktilist teavet. Eraldi on seminare korraldatud rahvusvähemustesse kuuluvatele naistele, ametiühinguliikmetest naistele ning naisettevõtjatele.

Lisaks seadis riiklik naiskomisjon üles seminaridel osalenutele suunatud e-võrgustiku, mis pakkus juhendajate tuge, vabu ametikohti puudutavat teavet ning praktilist abi taotluste täitmisel.

Naiste ja võrdõiguslikkuse üksus on asunud teostama seda tööd puudutavaid uuringuid, et seda töömudelit hinnata ja hea tavana propageerida ning ka selleks, et poliitika kujundamisel arvestataks naiste kogemusi ja vaateid riigiametite vallas.

III LISA. Võrdse osalemise edendamiseks sisseviidud põhiseaduslikud ja seadusandlikud muudatused


Belgia


Alates 2002. aasta veebruarist sätestab Belgia põhiseadus selgesõnaliselt naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte, seadustades selliselt positiivsete meetmete poliitika. Põhiseaduse artiklis 10 seisab nüüd, et “naiste ja meeste võrdõiguslikkus on tagatud”, ning artikkel 11b sätestab, et “artiklis 134 mainitud õigusakt, dekreet või eeskiri tagab naistele ja meestele nende õiguste ja vabaduste võrdse järgimise ning propageerib selgelt nende pääsu valitavatele ja avalikele ametikohtadele”. Lisaks seisab täiendavas sättes, et ühesoolised valitsused on põhiseadusevastased kõikidel otsusetegemise tasanditel.

Põhiseaduse paranduse tõttu võeti vastu mitu seadust, mis toetavad 24. mai 1994. a. seaduse sätet, millega propageeritakse naiste ja meeste võrdset esindatust valimiskandidaatide nimekirjades. Selle seaduse kohaselt, ei tohi ühest soost kandidaatide arv ületada kahte kolmandikku saadikukohtade koguarvust.

Uued seadused (vastu võetud 17. juunil ja 18. juulil 2002. a.) sätestavad soolise pariteetsuse nõude Euroopa, üldiste ja piirkondlike valimiste kandidaatide nimekirjadele, mille kohaselt esimesel kahel nimekirja kohal peavad olema mõlema soo esindajad. Proportsionaalses valimissüsteemis, kus kandidaadi koht nimekirjas mängib valimisel olulist rolli, on nais- ja meeskandidaatide vaheldumisi paiknemine väga oluline.

Prantsusmaa


8. juuli 1999. a. põhiseaduslik õigusakt sätestab naiste ja meeste võrdse juurdepääsu valimisorganitele ja valitavatele ametikohtadele. Põhiseaduse artikkel 3 kohustab seadust mainitud võrdset juurdepääsu propageerima ning artiklis 4 seisab, et poliitilised parteid “peavad aitama kaasa selle põhimõtte rakendamisele”.

Reform teostus 6. juunil 2000. a. vastuvõetud seadusega, mille kohaselt ei tohi valimistel, kus antud hääled lähevad otse kandidaadile, nais- ja meeskandidaatide arv igas nimekirjas erineda enam kui ühe võrra. Valimistel, kus saadud hääled jagunevad vastavalt kandidaatide asetusele nimekirjas (s.t. Euroopa valimised ja teatud kogus kohti Senatis), peavad naised ja mehed asetsema nimekirjas vaheldumisi, samal ajal kui kahevoorulistel valimistel (kohalikud ja piirkondlikud valimised ja Korsika Assamblee valimised), peab igas nimekirjas järjest asetsevas kuueses grupis olema võrdne arv naisi ja mehi. Parlamendi valimiste puhul (mis on kahevoorulised üksikmandaadiga enamusvalimised) ähvardavad parteisid rahalised trahvid, kui nende esitatud kandidaatidest 50% pole naised. Kui mõne partei esitatud kandidaatide seas on ühest soost kandidaate üle 2% rohkem, ootab parteid trahv. Sellisel juhul vähendatakse partei riiklikku rahastamist, mis põhineb parlamendi valimiste esimeses voorus omandatud häälte arvul (umbes 11 santiimi hääle kohta). Protsent, mille võrra rahastamist vähendatakse, moodustab poole nais- ja meeskandidaatide vahest, mis väljendub protsendina kandidaatide üldarvust.

Esimest korda rakendati seadust 11. ja 18. märtsil 2001. a. peetud kohalikel valimistel, kus ilmnes, et tegemist on tõhusa vahendina võrdõiguslikkuse edendamisel. Üle 3500 elanikuga linnades (ainsad, mille kohta seadus kehtib) jõudsid üle 38 000 naise linnade munitsipaalnõukogudesse, moodustades nii 47,5% valitud esindajatest. See oli oluline edusamm, kuna 1995. aasta sama näitaja (27,5%) suudeti peaaegu kahekordistada.

2002. aasta juunis peetud parlamendivalimised ei andnud aga sarnaseid tulemusi. 577 valitud parlamendiliikme seas oli ainult 71 naist (12.3%). Võrreldes 1997. aasta näitajaga (10,9%) oli tegemist väikse tõusuga. 38% kandidaatidest olid naised (1997. aastal 22%) ning nende seast said valitud ainult veerand.

Itaalia


1993. aastal võeti vastu kaks valimisseadust. 25. märtsil 1993. a. vastu võetud seaduse nr. 81 artikli 5 lõikes 2 ja artikli 7 lõikes 1 seisab, et kandidaatide nimekirjades ei tohi olla üle kahe kolmandiku ühe soo esindajaid. 4. augustil 1993. a. vastu võetud seadus nr. 27 sätestas uue Saadikutekotta valimise korra. Selle seaduse kohaselt järgitakse nüüdsest Saadikutekoja valimisel segasüsteemi: 75% kandidaate valitakse enim hääli saanud kandidaatide põhjal ja 25% kohtadest jagatakse nimekirjade süsteemi alusel. Artikli 4 lõikes 2 seisab viimase kategooria kohta, et nais- ja meeskandidaadid peavad asetsema nimekirjas vaheldumisi – seega on nimekirjades täpselt sama palju mõlema soo esindajaid. Itaalia Põhiseaduslik Tribunal tühistas aga mõlemad seadused põhjendusega, et sellist põhiinimõigust, nagu õigus enda kandidatuuri valimistel üles seada, ei saa allutada soopõhisele lähenemisele.

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik


2002. a mais vastuvõetud parlamendiliikmete valimise seaduse artiklis 37 seisab, et igas kandidaatide nimekirjas peab olema vähemalt 30% mõlema soo esindajaid. 2002. aasta septembris peetud valimistel oli naissoost valituid 17,5%, 1998. aastal oli see näitaja 7,5%.

Ühendkuningriik


2002. aasta veebruaris võttis Ühendkuningriigi valitsus vastu õigusakti, mis lubab poliitilistel parteidel tarvitusele võtta positiivseid meetmeid, mis aitaksid kaasa kohalikel, riiklikel ja Euroopa valimistel valituks saanud naiste ja meeste arvuliste vahede silumisele. Akt on pehmeloomuline ja võimaldab poliitilistel parteidel soovi korral positiivseid meetmeid kasutusele võtta.
Aktis sisaldub ka ajaliselt piiratud kehtivuse klausel, mis muudaks sätted 2015. aasta lõpust kehtetuks. Enne seda peaksid igas õigusaktile alluvas organis (alamkoda, Walesi rahvuskogu, Põhja-Iirimaa rahvuskogu, Euroopa Parlament ja kohalikud valitsused) toimuma vähemalt kolmed valimised. Klausel võimaldab ka akti sätete pikendamist teisese õigusaktiga, juhul kui 2015. aastal on selleks põhjust.

IV LISA. Sooliselt võrdne esindatus riiklikes komiteedes


Taani


Taanis võeti Komiteede seadus vastu 1985. aastal ja Nõukogude seadus 1990. aastal. Mõlemad sätestasid nõude püüelda sooliselt võrdsete koosseisude poole. Asjaomastelt võimudelt, organisatsioonidelt ja organitelt nõuti komiteede liikmete nimetamisel naiste ja meeste võrdse arvu esitamist. Seejärel viis kompetentne minister läbi tegeliku ametisse määramise. 2000. aastal vastu võetud uues Taani võrdõiguslikkuse seaduses seisab, et kõikides ministri poolt nimetatud riiklikes komiteedes ja nõukogudes, mis tegelevad mistahes seadusandlusega või määruste ettevalmistamisega või poliitika kujundamisega, peavad naised ja mehed võrdselt esindatud olema. Kõik riigiasutused või organisatsioonid, mis tõstatavad komitee või nõukogu liikme kandidatuuri, peavad esitama nii naise kui mehe. Juhul, kui ametisse määratakse rohkem kui üks isik, tuleb esitada võrdne arv naisi ja mehi.

Soome


Soome naiste ja meeste võrdõiguslikkuse seaduse (8.8.1986/609) paragrahvis 4 seisab:

“Võimud peavad naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust sihikindlalt ja süstemaatiliselt edendama, pöörates erilist tähelepanu nende asjaolude muutmisele, mis takistavad võrdõiguslikkuse saavutamist.
Naiste ja meeste minimaalne protsent valitsuskomiteedes, nõuandvates kogudes ja teistes samalaadsetes asutustes ja munitsipaalorganites, välja arvatud munitsipaalnõukogudes, peab olema 40, kui ei kerki esile erilisi põhjusi vastupidiseks.
Kui ametkonnal, asutusel või munitsipaal- või riiklikus enamusomanduses oleval ettevõttel on haldusnõukogu, juhatus või mistahes muu täidesaatev või haldusorgan, mis koosneb valitud või määratud esindajatest, peavad naised ja mehed olema selles organis õiglases vahekorras esindatud, kui ei kerki esile erilisi põhjusi vastupidiseks.”

Norra


Norra soolise võrdõiguslikkuse seaduse artiklis 21 seisab: “Kui riigiasutus määrab või valib 4 või enama liikmega komiteede, juhatuste, nõukogude jne. koosseise, peab ühest soost liikmeid olema vähemalt 40%. 2 või 3 liikmega komiteedes jne. peavad mõlemad sood olema esindatud. Neid sätteid kohaldatakse ka asendusliikmetele”.
“Esimese lõike suhtes võib lubada erandeid, kui eriliste asjaolude tõttu ilmneb, et nõuete täitmist pole mõistlik eeldada”.
“Käesoleva artikli nõudeid ei pea täitma komiteed jne., mis koosnevad seadusest tulenevalt ainult otsevalitud organite liikmetest.”
“Komiteedele jne., mis on valitud kohalike, munitsipaalsete või maakondlike demokraatlikult valitud võimude poolt, kehtivad seaduse sätted, mis puudutavad kohalikke ja maakondlikke võime.”

V LISA. Naiste õigusi ja võrdseid võimalusi propageerivad parlamentaarsed komiteed ja delegatsioonid


Prantsusmaa


Prantsusmaal on kokku kutsutud naiste õigusi ja kutsealast võrdõiguslikkust propageerivad parlamentaarsed delegatsioonid. Rahvusassamblee delegatsioon moodustati 12. juuli 1999. a seaduse põhjal ning Senati delegatsioon 15. juuli 1999. a. seaduse põhjal. Mõlemad delegatsioonid koosnevad 36 liikmest. 2002. aasta lõpu seisuga oli Rahvusassamblee delegatsioonis 25 naist ja 11 meest. Delegatsiooni liikmed määratakse selliselt, et parlamentaarsed grupid oleksid proportsionaalselt esindatud ja nii, et naised ja mehed ning alalised komiteed oleksid tasakaalustatult esindatud. Valitsuse ja parlamendi eelnõusid saab delegatsioonile edastada Rahvuskogu büroo, alalise komitee või erikomitee kaudu, misjärel delegatsioon koostab aruande koos soovitustega. Delegatsiooni esimesi ülesandeid oli avaldada arvamust seaduseelnõu kohta, mis taotles naistele ja meestele võrdset juurdepääsu valitavatele ametitele ja teenistuskohtadele.

Ühendkuningriik


Piirkondlik tasand

Walesi rahvuskogu juurde kuulub võrdsete võimaluste komitee, mis propageerib oma tegevusega naistele ja meestele võrdsete võimaluste tagamist, viies sealhulgas igal aastal läbi komiteeliikmete võrdõiguslikkuse kontrolli.
Šoti parlamendi juurde kuulub võrdsete võimaluste komitee. Komitee ülesandeks on kaaluda ja anda aru küsimustes, mis puudutavad võrdseid võimalusi ja võrdsete võimaluste arvestamist Šoti parlamendis. Komitee tegeles viimati soolise võrdõiguslikkuse väärtusülevaatega (26/03/02).

Kohalik tasand

Inglismaa kohalikud omavalitsused tegelevad parajasti “Võrdõiguslikkuse standardi” vastuvõtmisega. Tegemist on üldraamistikuga, mis võimaldab kohalikul omavalitsusel täita diskrimineerimisvastasest seadusest tulenevaid juriidilisi kohustusi, keelates ära teenuste pakkumise ja tööhõivega seotud diskrimineerimise (Bristol, veebruar 2002. a; vt. The Equality Standard – The Employers’ Organisation for Local Government Local Governments in England – eksemplari saamiseks saata e-kiri aadressil: dialog|ä|lg-employers.gov.uk).
Kohalike Omavalitsuste Ühing (LGA) on välja töötanud Soolise Võrdõiguslikkuse Strateegia (täpsem teave aadressil  www.lga.gov.uk). See dokument on aluseks LGA soolise võrdõiguslikkuse poliitika väljatöötamisele ja paikapanemisele. Mainitud poliitika peab võimaldama naiste ja meeste võrdsemat osalemist ühiskondlikus, kultuurilises, poliitilises ja majanduslikuks sfääris.
Bristoli linnanõukogu juures tegutseb säästva arengu ja ühiskondliku õigluse juht ning vastav komisjon. Juht tegeleb nais- ja võrdõiguslikkusküsimustega seotud poliitika väljatöötamisega terve nõukogu ulatuses ning on kokku kutsunud alalise naiste foorumi, mis annab nõu terve nõukogu poliitika kohta.

VI LISA. Naiste talendipank


Kvinnebasen asutati 1999. aastal ning seda juhib Likestillingssenteret (Norra Soolise Võrdõiguslikkuse Keskus). Taolise naiste talendipanga eesmärgiks on naiste pädevuse nähtavamaks muutmine. Kvinnebasseni peamised eesmärgid on:

  • Naiste värbamine juhtpositsioonidele
  • Naiste värbamine nõukogudesse

Lisaks saavad andmebaasi kasutada meediakanalid kommentaaride ning intervjuude hankimisel ning organisatsioonid, asutused ja teised, kes otsivad lektoreid või kõnelejaid. Kvinnebasseni abil soovitakse suurendada nii era- kui avalikus sektoris juhtpositsioonil olevate naiste arvu. Kvinnebassen on ulatuslikuma andmebaasi osa, kuhu kuuluvad ka  naisteadlaste ja  nõukogudesse kandideerivate naiste andmebaasid).

Praeguseks on umbes 3350 naist oma elulookirjeldused andmebaasi üles pannud. 76% registreerunutest omavad juhtimiskogemusi ning 57% on nõukogude töös osalenud. Üldiselt omavad Kvinnebaseniga liitunud naised kõrgemat haridust ning kogemusi mitmes vallas. Esindatud on vägagi eriealised, eri kogemuste ja haridusega naised.

Kvinnebasen on avatud andmebaas, s.t. et kõik võivad baasi siseneda ning liitunud kandidaatidega tutvuda. Värbajad võivad teostada otsingut näiteks põhipädevuse, hariduse tüübi, linna, nime ja muude sisestatud andmete põhjal.

Kõikidele liitunud kandidaatidele saadetakse igakuiselt välja Kvinnebaseni kuukiri. Samuti saab  Kvinnebaseni võrguleheküljel tutvuda pidevalt uuendatavate naisküsimusi käsitlevate artiklitega, “kuu kandidaadiga”, “kuu ettevõttega”, jne.

VII LISA. Poliitilised parteid ja võrdse osalemise edendamine


Ühendkuningriik


2002. aastal vastu võetud akt kandidaatide soolise diskrimineerimise kohta valimistel – millest on nüüd saanud seadus – on pehmeloomuline seadus, mis lubab Ühendkuningriigi poliitilistel parteidel kasutada kõikidel riiklikel (Euroopa, üldised, kohalikud, Šoti, Walesi ja GLA) valimistel naiste esialgset valikut.

Liberaaldemokraadid kasutasid 1999. aasta Euroopa valimistel “tõmbluku” süsteemi valimisnimekirjades ning parima nais- ja meeskandidaadi valimist GLA valimistel.

Tööpartei kasutas 1997. a üldvalimistel naiste esialgset valikut (mis vaidlustati ning kuulutati soolise diskrimineerimise akti alusel ebaseaduslikuks – see omakorda tõi kaasa muudatuse 2002. a seadusesse) ja naiste ja meeste vaheldumisi paiknemist valimisnimekirjades GLA, Walesi rahvuskogu ja Šoti parlamendi valimistel.

Kõik parteid koostavad vastused sellele aktile, ning 2002. aasta suvel pärast asjaomaseid nõupidamisi selgub, kuidas iga partei seda õigusakti rakendama hakkab (Tööpartei võtab naiste esialgse valiku tõenäoliselt teataval määral taaskasutusele, Liberaaldemokraadid hääletasid 2001. aastal naiste esialgset valikut käsitleval nõupidamisel selle vastu ning otsustasid selle asemel suunata rohkem raha teadlikkuse tõstmisele ja väljaõppele – seega pole selge, kuidas nad 2002. a. nõupidamisel reageerivad, Konservatiivne Partei on avaldanud poolehoidu õiglastele ja kõiki esindavatele kandidaatide nimekirjadele).

Viimati uuendatud: 30. juuli 2015