Sooline võrdõiguslikkus

Mis on sooline võrdõiguslikkus?

Sooline võrdõiguslikkus tähendab, et meestele ja naistele on tagatud võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus kõigis ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. Eesmärk pole muuta mehed ja naised samasuguseks, vaid tunnustada kõigi erinevusi, pakkuda võrdselt ühiskondlikke hüvesid ja kohustusi.

Sooline võrdõiguslikkus puudutab nii naisi kui mehi ja on demokraatia ning ühiskonna arengu eelduseks.

Sooline võrdõiguslikkus laiemas mõttes tähendab olukorda ühiskonnas, kus kõik inimesed on vabad arendama oma isiklikke võimeid ja tegema valikuid, mida ei piira traditsioonilised soorollid ning -stereotüübid ega naiste ning meeste vaheline hierarhiline võimusuhe.

Sooline võrdõiguslikkus kitsamas mõttes tähistab poliitikavaldkonda, mis tegeleb ühiskonna kahe kõige suurema sotsiaalse grupi – naiste ja meeste sotsiaalsete suhete, sh võimusuhete tasakaalustamisega. Soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks rakendatakse nii otseselt soolist võrdõiguslikkust edendavaid poliitikameetmeid kui toetatakse soolõime kaudu soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetega arvestamist teistes poliitikavaldkondades.
Loe lähemalt soolõime kohta.

 

Soolise võrdõiguslikkuse seadus

 

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eesmärk on:

  • tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning;
  • edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve hariduses, tööelus, kaupade ja teenuste kättesaadavuses ning teistes ühiskonnaelu valdkondades.
     

Seadusest tulenevalt on ellu kutsutud Vabariigi Valitsust nõustav Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist jälgib soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik

 

Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu

 

Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu on Vabariigi Valitsusele soolise võrdõiguslikkuse küsimustes nõu andev organ, mis moodustati 2013. aastal soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel.

Nõukogu liikmeskond on mitmekesine - otsustajate ring hõlmab soolise võrdõiguslikkuse institutsioone, siht- ja sidusgruppide esindusorganisatsioone ning poliitiliste otsustajate esindajaid. Nõukogu esimees on Tallinna Tehnikaülikooli innovatsioonipoliitika ja tehnoloogia valitsemise õppetooli juhataja professor Rainer Kattel.

Nõukogu põhimäärusega saab tutvuda SIIN.

Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu töö tehnilise korraldusega tegeleb Sotsiaalministeerium. 

Nõukogu ülesandeks on:

  • kinnitada soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad;
  • nõustada Vabariigi Valitsust soolise võrdõiguslikkuse edendamise strateegia küsimustes; 
  • esitada Vabariigi Valitsusele oma seisukoht ministeeriumide esitatud riiklike programmide vastavuse kohta soolise võrdõiguslikkuse seaduse §-le 9 ning
  • teha ettepanekuid soolise võrdõiguslikkuse edendamisega seotud küsimustes.
 

Sooline palgalõhe

 

Töötasu on enamiku inimeste jaoks peamine sissetulekuallikas, mis mõjutab peale igapäevase toimetuleku ka hüvitiste ja pensioni suurust ning elukvaliteeti kogu inimese elukaare vältel. Naiste majanduslik sõltumatus on aluseks naiste ja laste vaesusriski vähenemisele, samuti naiste kogetud vägivalla vähenemisele paari- ja lähisuhetes (partnerist majanduslik sõltumine pikendab aga vägivaldsesse suhtesse jäämist).

Meeste ja naiste keskmise brutotunnipalga erinevus ehk sooline palgalõhe on Eestis pidevalt püsinud üle 20%.  2014. aastal ulatus sooline palgalõhe 28,1%-ni (Eurostat), olles Euroopa Liidu kõrgeim. Palgalõhe erineb nii tegevus- kui ametialade lõikes. Suurim palgalõhe oli 2014. aastal finants- ja kindlustustegevuses (39,57%), väikseim põllu- ja metsamajanduses ning kalapüügis (14,61%). Ametialadest oli suurim sooline palgalõhe oskus- ja käsitööliste hulgas (31,46%), väikseim põllumajanduse, jahinduse ja kalanduse oskustööliste seas (5,41%) (Statistikaamet).

2010. aasta Praxise ja Centari analüüsist „Sooline palgalõhe Eestis“ selgus, et kuigi osa palgalõhest on selgitatav erinevustega meeste ja naiste mõõdetavates tunnustes (nagu ametid, tegevusalad, haridus, tööaeg jne), moodustab selgitamata palgaerinevus ligikaudu 85% üldisest soolisest palgalõhest. See viitab diskrimineerimisele ning ühiskondlikele arusaamadele naiste ja meeste erinevatest rollidest ja väärtustamisest. Eesti puhul ei ole võimalik välja tuua ühte domineerivat põhjust, miks Eestis sooline palgalõhe nii suur on, vaid tegeleda tuleb nii selgitatud kui ka selgitamata palgalõhe vähendamisega.

Soolist palgalõhet saab vähendada pere-, haridus- ja tööpoliitika kaudu. Näiteks plaanib riik muuta vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi senisest lihtsamaks ja pandilikumaks, anda Tööinspektsioonile ülesande teostada soolise palgalõhe üle järelevalvet jne. Üks pidevatest tegevustest on ka elanikkonna teadlikkuse tõstmine, näiteks iga-aastase Võrdse Palga Päeva tähistamisega.

Soolise palgalõhe vähendamisesse panustab ka Heaolu arengukava 2016-2023.

 

 

 

 

 

 

Viimati uuendatud: 10. aprill 2017