Tervisedenduse all mõistetakse enamasti protsessi või tegevust, mille tulemusena inimese või inimeste koosluse võime oma tervist parandada kasvab. See võib sündida tänu teadlikkuse ja motivatsiooni kasvule, aga ka võimaluste ja tingimuste paranemisele. Nii on tervisedenduse tegevusväli väga lai, hõlmates näiteks nii teadmiste ja väärtushinnangute levitamist kui spordi- ja terviserajatiste ehitamist.

Kaasaegse tervisedenduse alguseks Eestis on aasta 1993, mil tolleaegse sotsiaalministri Marju Lauristini poolt loodi ministeeriumi juurde rahvatervise osakond. Sellele järgnevalt alustas tööd Eesti Tervisekasvatuse Keskus.  1995. aastal loodi tervisedenduse maakondlik võrgustik – kõikides maakondades alustasid tööd tervisedenduse spetsialistid ning paralleelselt algas ka nende süstemaatiline koolitus.
Üleriigilise tervisedenduse võrgustiku loomine, töölerakendamine, strateegiline lähenemine koolitusele ja tervisedenduse järjepidevusele Eestis pälvis 1996. aastal esikoha Ameerika Ühendriikides korraldatud konkursil, kus nimetatud projekt hinnati parimaks 101-st üle maailma laekunud projektist.

1997.aastal koondusid tervisedendajad ja tervise programmide- ja projektide juhid  Eesti Tervisedenduse Ühingu ridadesse.

Tervise Arengu Instituudi juhtimisel viiakse ellu täna mitmeid riiklikke programme, ent maakondade tasandil töötavad neist 3: südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise strateegia 2005-2020, narkomaania ennetamise riiklik strateegia 2004-2012 ja HIV/AIDSi ennetamise riiklik programm 2006-2015, Eesti Haigekassa toetab maakondade riigihankelisi vigastuste ennetamise projekte.

Tervisedendajad olid algusaastatel maavalitsustest ametis projektipõhiselt- iga-aastast projekti rahastas Eesti Haigekassa. 2001.aastal võeti enamus edenduse spetsialistidest maavalitsustesse koosseisulisteks töötajateks. Tegevuste elluviimiseks oli edendajatel võimalus esitada projekte Eesti Haigekassa konkursile. Kuni 2004.aastani oli rahastus vastavalt projektikirjutamise oskusele- mõni maakond sai raha väga palju, mõni jäi sootuks ilma.

90.lõpus moodustati mitmesse maakonda esimesed intersektoraalsed töörühmad vigastuste ennetamiseks- traumanõukogud (Viljandimaa, Raplamaa).

2001.aastal  jõudsid maakondade tasandile koos ressurssidega esimesed riiklikud programmid ja aasta hiljem HIV/AIDSi Ennetamise riiklik programm 2002-2006. 2001.aastal moodustati maakondades esimesed ametlikult intersektoraalsed töörühmad- uimastiennetusnõukogud. 2005.aastal võeti vastu südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise strateegia 2005-2020, maakondadele eraldati selle raames vastavalt pearahadele konkreetsed summad, maakondades moodustati tervisenõukogud, kes juhtisid programmi paikkonnas.

Alates 2005.aastast on saanud maakonnad vigastuste ennetamiseks esitada Eesti Haigekassale riigihanke korras projekte vastavalt maakonna suurusele, mis on taganud võrdsed võimalused ka selle valdkonna arengus.