Lepitusmenetlus
Töösuhtes tekkivate vaidluste korral on alati mõistlik otsida kompromisse. Kõige lihtsamaks meetodiks on tööandjaga kokku saada ning selgitada oma seisukohti. Sellisele kohtumisele võib toeks kaasa võtta töötajate usaldusisiku või ametiühingu esindajaid, kes ühelt poolt toetavad moraalselt ning teiselt poolt omavad eelduslikult tavatöötajast paremaid teadmisi tööõiguse valdkonnas. Kõigi töösuhte osapoolte eesmärgiks on üleskerkinud vaidlused võimalikult kiiresti ja lihtsalt ära lahendada, mistõttu võib just silmast silma kohtumine tuua soovitud lahenduse.
Kollektiivlepinguga seotud vaidluste puhul on oluline eristada kollektiivlepingu sõlmimisest tekkinud vaidlusi ning kõiki teisi vaidlusi.
Olukorras, kus kõiki menetluslikke reegleid on järgitud, kuid töötajad ja tööandjad ei jõua kokkuleppele kollektiivlepingu tingimuste osas, on tegemist kollektiivse töötüliga.
Kui läbirääkimiste käigus kokkulepet ei saavutata, on pooltel õigus pöörduda riikliku lepitaja poole. Riiklik lepitaja on erapooletu asjatundja, kelle ülesandeks on aidata leida töötüli pooltel kompromiss.
Peale avalduse saamist kuulab riiklik lepitaja ära mõlema poole seisukohad, tutvub asjasse puutuvate dokumentidega ning soovitab pooltel veel üks kord leida kompromiss. Kui kompromissi ei saavutata, alustab lepitaja lepituskoosolekute korraldamist, mille käigus on pooltel võimalik oma seisukohti selgitada ning lepitajal pakkuda välja kompromissettepanekuid ning suunata poolte leppimisele.
Kui lepitaja jõuab järeldusele, et poolte leppimine ei ole võimalik, lõpetab lepitaja lepitusmenetluse. Seejärel tekib töötajatel streigiõigus ning tööandjal töösulu korraldamise õigus.
Koos streigi ja töösuluga tekib pooltel ka kohustus alustada uusi läbirääkimisi kokkuleppele jõudmiseks.
Kindlasti ei tasu riikliku lepitaja poole pöördumisega liigselt viivitada. Tihti aitab just tema kaasamine pooltel kiiremini kõiki rahuldavale kokkuleppele jõuda.
Õigusaktid:
