Euroopa soolise segregatsiooni edetabelis on Eestil 1. koht – see tähendab, et tööturu jagunemine nn. meeste ja naiste töödeks on Eestis kõige suurem.
Ehituse valdkonnas töötajatest 91% on mehed, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes töötajatest 91% on aga naised.
2009. aastal oli 62% töötutest mehed ja 38% naised.
Naiste seas oli 2009. a. töötuse määr 11% ja meeste seas 17,6%.
2007. aastal oli ettevõtete juhtidest ja direktoritest vaid 24% naised.
Iga bakalaureusekraadiga mehe kohta on 2,3 bakalaureusekraadiga naist, iga magistrikraadiga mehe kohta on 2,2 magistrikraadiga naist.
Üldhariduskooli katkestajatest 60,7% on poisid ning 39,3% tüdrukud (2008/2009).
Kõrgkooli lõpetajatest 69,3% on naised ning 30,7% mehed.
Eesti praeguse valitsuse 13-st ministrist ainult 1 on naine.
Riigikogus on taasiseseisvumisajal olnud naisi alati alla neljandiku. Võrreldes 1992. aastaga oli nende arv 2007. aastaks kasvanud siiski 12-lt 24-le.
Eestis on 33 linna, neist ainult viies on linnapeaks naised.
Kuigi keskastme- ja tippspetsialistide seas on naisi ligi ¾, domineerivad juhtivtöötajate, kõrgemate ametnike ja seadusandjate seas endiselt mehed.
Kogu taasiseseisvusaja jooksul on naiste keskmine brutotunnipalk olnud meeste omast ligi veerandi võrra väiksem.
2008. aasta statistika kohaselt käis kuni 6-aastaste lastega naistest tööl 55,1%, meestest aga 93,7% väikelasteta naistest käis tööl aga 82,2% ja meestest 82,3%.