Tavaliselt räägitakse soolisest ebavõrdsusest tööelus just naisi puudutavatel teemadel. Näiteks eelistavad osad tööandjad värvata või ka edutada pigem mehi, sest kardavad, et (noored) naised võivad peatselt lapsehoolduspuhkusele ja seetõttu töölt eemale jääda. Lapsehoolduspuhkusele jäämine omakorda halvendab naise võimalusi hilisemaks edukaks karjääriks. Samuti makstakse uuringute kohaselt naistele näiteks väiksemaid lisatasusid ja hüvitisi.

Kuigi lapsi ja peret peetakse senini pigem naiste pärusmaaks, kogevad sel teemal ebavõrdset kohtlemist tihti ka mehed. Nii näiteks võivad mehed kohata mõistmatust ja isegi negatiivset suhtumist tööandja ja kolleegide poolt lapsehoolduspuhkusele minemisel. Vähem tullakse vastu ka meestele, kes peavad haigestunud lapsega koju jääma või hilinevad tööle lapse kooli viimise pärast. Lisaks võivad meeste tööalaseid otsuseid piirata stereotüübid, mis eeldavad meestelt majanduslikku edukust – ühiskonnas levinud arusaamade kohaselt on meeste puhul kõrge palk tähtsam kui eneseteostus.

Kõige selgemalt väljendub ebavõrdsus tööturul aga järgnevates probleemides:

• Palgalõhe meeste ja naiste vahel. Sektorid, kus domineerivad mehed, on tihti kõrgema prestiiži ja kõrgema palgaga.
• Inimressursside ebaefektiivne jaotumine. Ühiskonnas levinud eelarvamuste tõttu värbavad tööandjad osadesse ametitesse töötajaid vaid ühe (või peamiselt ühe) sugupoole seast, mitte aga terve tööealise elanikkonna hulgast. Seetõttu jääb tegelikult kasutamata suur osa ühiskonna inimressursist.
• Ühiskonna haavatavus kriisidele. Segregeeritud tööturul mõjutab majandussektorite käekäik peamiselt ühte sugupoolt (Nt majanduslanguse algusaegadel kasvas töötus kiiresti just meeste seas, kuna kehvasti läks ehitussektoril).
• Inimese eneseteostuse piiramine. Inimesed ei saa teostada end valdkonnas, mis neid tegelikult huvitab, kui see on vastuolus stereotüüpse nägemusega naistele ja meestele sobivatest töödest.
• „Klaaslagi“ ja raisatud talent. Kuigi naiste keskmine haridustase on rahvastiku lõikes kõrgem, on neid juhtivatel kohtadel siiski vähe. „Klaaslaeks“ nimetataksegi nähtust, kus naisi nende oskustest ning isikuomadustest hoolimata kõrgematele ametikohtadele ei valita. 

Tööturul valitseva ebavõrdsuse üheks peamiseks põhjuseks peetakse tööturu segregatsiooni, millel on kaks peamist alaliiki: horisontaalne segregatsioon ja vertikaalne segregatsioon.

Horisontaalne segregatsioon tähistab olukorda, kus ühtedes tegevusvaldkondades domineerivad naised, samas kui teistes mehed. Näiteks on ehituse valdkonnas töötajatest 91% mehed, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes töötajatest 91% aga naised. Eestis on tööturu horisontaalne segregatsioon Euroopa Liidu liikmesriikidest suurim.

Vertikaalne segregatsioon tähendab, et kuigi nt naisi võib mingil elualal olla rohkem kui mehi, on nende positsioonid tihti piiratud madalamate astmete töökohtadega. Eestis on sellest heaks näiteks haridussektor - koolides on õpetajate ja õppejõudude tasemel naisi keskmiselt rohkem kui mehi, kuid direktorite ja rektorite tasemel on mehi silmatorkavalt enam.