Taust

1. Naistevastane vägivald jäi kauaks läbi uurimata ning võiks öelda et isegi tabuteemaks. Kuigi inimõiguste uus esiletõus ning nende kaitsmise mehanismide loomine olid kahtlemata kuritarvitustevastase võitluse lähtepunktiks, hakati naistevastasele vägivallale erinevalt teistest soolise ebavõrdsuse aspektidest Euroopas tähelepanu pöörama alles 1970. ja 1980. aastatel. Probleemi olemasolu ja leviku järk-järguline teadvustamine langes kokku naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte juriidilise1 (de jure) tunnustamisega.

2. Feministlike rühmituste ning valitsusväliste organisatsioonide2 survel hakkas üldsuse teadlikkus probleemist kasvama: ohvrite praktilise abistamise ning teavituskampaaniate korraldamisega juhtisid nimetatud organisatsioonid võimude tähelepanu naistevastase vägivallaga võitlemisele vajadusele.

3. Valitsuste ning rahvusvaheliste organisatsioonide rakendatud meetmed rõhutasid probleemi üleüldist iseloomu. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liit ning viimasel ajal ka teised organisatsioonid näiteks nagu Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon on kõik välja töötanud laiapõhjalisi poliitikaid ja strateegiaid.

4. Ulatuslike konsultatsioonide tulemusena avaldasid kõikide kontinentide naisorganisatsioonide koalitsioonid survet Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste maailmakonverentsile (Viin, juuni 1993), et viimane tunnistaks soolise vägivalla ametlikult naiste inimõiguste fundamentaalseks rikkumiseks. Seda seisukohta tugevdati ÜRO 4. ülemaailmsel naiste konverentsil (Peking, 4.-15. september 1995) vastuvõetud tegevusplatvormis, milles valitsusi kutsuti üles rakendama kompleksseid meetmeid naistevastase vägivalla ärahoidmiseks ning kaotamiseks (vt tegevusplatvormi peatükk VI.D).

5. 1994. aastal nimetas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kohale eriettekandja naistevastase vägivalla, selle põhjuste ja tagajärgede küsimustes, kelle ülesandeks oli koguda ja analüüsida vägivalla-alast informatsiooni kogu maailmas. Mõningates maailma piirkondades rahvusvahelisi naistevastase vägivalla konventsioone juba viiakse ellu, see puudutab näiteks 1984. aasta Ameerika riikide naistevastase vägivalla ärahoidmise, tõkestamise ning kaotamise konventsiooni.

6. Naistevastane vägivald on alles hiljuti päevakorrale kerkinud teema ning enamikes Euroopa Nõukogu liikmesriikides pööratakse vägivalla uurimustele ning lahenduste otsingutele jätkuvalt tähelepanu.

7. Naistevastane vägivald on veel põhjalikult läbi uurimata teema. Pealegi erinevad Euroopa Nõukogu liikmesriigid nii vägivalla küsimuste üleskerkimise aja kui ka selle poolest, kuidas ühiskond neile reageerib. Mõningates riikides alles hakatakse vägivallaga tegelema, samas kui teistel on kahekümneaastane kogemus vägivallavastase võitluse meetodite väljatöötamisel. Riikide erinev taust dikteerib, millised konkreetsed vägivalla vormid on võetud õigusreformi, tugiteenuste ning meedia tähelepanu keskmesse.

8. Vägivallal on aga ka “varjatud külg”, kuna erinevates riikides läbiviidud uurimused näitavad, et kõikide vägivalla vormide puhul on politseile teatatud ning registreeritud juhtumite hulk tunduvalt väiksem nende tegelikust arvust.

9. Läbiviidud uurimuste ning kogutud andmete põhjal saab välja tuua vägivalla mitmeid üldiseid tunnusjooni. Esimene neist puudutab probleemi üleüldist iseloomu: naistevastast vägivalda esineb kõikides riikides ning kõikides ühiskonnakihtides. Ta puudutab igasuguses vanuses, mis tahes rahvusliku päritoluga ning usulise veendumusega inimesi sõltumata nende ametialasest taustast või perekondlikust seisundist või sellest, kas nad kuuluvad mingisse rahvusvähemusse.

10. Vägivallal on mitmeid erinevaid vorme: verbaalne, füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline, majanduslik või vaimne. Vägivalda võidakse toime panna nii perekonnas kui koduseinte vahel või laiemas kogukonnas. Teatud majanduslikud probleemid (mis põhjustavad töötust või vaesust), poliitilised kriisid ning relvastatud konfliktid (mis käivitavad suureulatuslikke migratsiooniprotsesse) raskendavad olukorda, kuivõrd ebakindlas olukorras olevatest naistest saavad tihti vägivalla peamised sihtmärgid.

11. Euroopa Nõukogu liikmesriikide õigusruumides on suuri erinevusi. Kaheks näiteks, millel on käsitletavale küsimusele eriline mõju, on: kas õigussüsteem on võistleva või inkvisitsioonilise iseloomuga, ning kas riigis on olemas inimõiguste kaitset tagav põhiseadus. Neist esimene mõjutab kohtupidamist rohkem kui õigusaktide vorm ja sisu. Põhiseaduse või rahvusvaheliste kohustuste - viimased võivad, kuid ei pruugi olla siseriiklike õigusaktide osaks - olemasolu aitab kindlaks määrata, kas naistevastane vägivald kujutab endast inimõiguste ja põhivabaduste rikkumist või ei.

12. Teiseks oluliseks erinevuseks on asjaolu, et mõned riigid on juurutanud spetsiifilisi õigusakte ja/või kohtumenetlusi, millega on selgelt märku antud, et naistevastase vägivalla talumisele on tehtud lõpp.

13. Kuigi praegu on veel vara rääkida õigusalastest suundumustest, näitavad viimase aja arengud liikmesriikide valmisolekut vägivallaga tegelemiseks, kusjuures mõningad riigid on tarvitusele võtnud uuenduslikke meetmeid nagu lähenemiskeeld, mis keelavad väärteo toimepanijal ohvri koju ja/või muudesse ruumidesse siseneda.

14. 1970. aastate lõpust alates on Euroopa Nõukogu ning eriti tema esimene naiste ja meeste võrdõiguslikkuse komitee astunud mitmeid samme naiste kaitsmiseks vägivalla eest.

15. Töötati välja soovitused, mis puudutasid ohvri õigust abile, ohvrile kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid ning ohvri austamist kõikides kriminaalmenetlustes. Rõhutati ka ennetustöö ning hariduse vajalikkust. Viidi läbi teisi uurimusi ning sõnastati ettepanekud7, mis viisid soolise võrdõiguslikkuse küsimustele pühendatud 3. Euroopa ministrite konverentsini (Rooma, 21.-22. oktoober 1993) teemal “Naistevastase vägivalla kaotamise strateegiad ühiskonnas: meedia ja muud vägivallaga võitlemise vahendid”. Konverentsil ministrite poolt vastu võetud deklaratsioon ja resolutsioonid sisaldasid esialgse tegevuskava, mida oli hiljem kavas laiendada.

16. Töö jätkus ning 1997. aastal valmis naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee (CDEG) egiidi all töötaval ekspertide töörühmal “Naistevastase vägivallaga võitlemise tegevuskava”.

17. Tegevuskavast lähtudes korraldati mitmeid üritusi. Peamiselt toimusid need konverentside ja seminaride vormis:

- seminar “Võrdõiguslikkuse edendamine: naiste ja meeste ühine probleem” (Strasbourg, 17.-18. juuni 1997);
- infofoorum “Lõpp koduvägivallale: tegevused ja meetmed” (Bukarest, 26.-28. november 1998);
- seminar “Mehed ja naistevastane vägivald” (Strasbourg, 7.-8. oktoober 1999) .

Välja on antud ka järgmised materjalid:

- “Naistevastane vägivald. Euroopa Nõukogu dokumentide kogumik (alates 1995. aastast)” (dokument EG(99)14);
- “Naistevastast vägivalda puudutav seadusandlus Euroopa Nõukogu liikmesriikides” (dokument EG(2001)3).

18. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee naiste ja meeste võrdsete võimaluste komitee korraldas samuti seminari teemal “Naistevastane vägivald: koduvägivallast orjapidamiseni” (Bari, Itaalia, 4.-6. november 1999). Assamblee ise võttis hiljuti vastu kaks dokumenti:

- Soovitus 1450 (2000) naistevastase vägivalla kohta Euroopas;
- Resolutsioon 1212 (2000) vägistamise kohta relvastatud konfliktides.

19. Nimetatud uurimused näitasid, et vägivald on kõigis Euroopa Nõukogu liikmesriikides tõsiseks probleemiks ning jätkuvaks takistuseks naiste õiguste edendamisel. Viimase aja edusammudest hoolimata pole ei siseriiklkud ega rahvusvahelised õigusaktid suutnud naistevastast vägivalda tõkestada ning viimane jätkab kõikjal oma võidukäiku.

20. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee mõistsid, et senist tegevust on vaja jätkata ning töötasid välja põhilised tegevussuunad vägivallaga võitlemise kõikehaarava süsteemi loomiseks. Sel eesmärgil moodustati naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee juurde ekspertide töörühm, kelle ülesandeks oli naiste ja tütarlaste kaitsmine vägivalla eest (EG-S-FV). Naiste ja tütarlaste vägivalla eest kaitsmise ekspertide töörühma (EG-S-FV) koosseisus oli 9 eksperti Euroopa Nõukogu eri liikmesriikidest. Ekspertide töörühm alustas tegevust 1998. aasta juunis ning viis selle lõpule 2000. aasta juunis. Nimetatud perioodil toimus kokku 5 töökoosolekut.

21. Ekspertide töörühma eesmärgiks oli välja töötada juriidiline alusdokument, mida kõikide liikmesriikide valitsused saaksid kasutada siseriiklike õigusaktide täiendamisel ja muutmisel ning seaduseelnõude ettevalmistamisel tagajärjekaks võitluseks naistevastase vägivallaga. Ülesande täideviimiseks tutvus töörühm Euroopa Nõukogu varasemate dokumentide ning materjalidega, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3 ning kohtupraktikaga, asjassepuutuvate rahvusvaheliste (eriti ÜRO) dokumentidega ning olemasolevate siseriiklike õigusaktidega. Ekspertide töörühm püüdis koguda võimalikult palju materjale, sealhulgas näiteid siseriiklikest õigusaktidest ning efektiivseiks osutunud süsteemidest, mida oli võimalusel ka hinnatud. See andis töörühmale võimaluse koostada iga valdkonna jaoks “optimaalsed mudelid” – “parimate õigusnormide ning praktika” loetelu, millest nad oma edasises töös lähtusid. Soovituses esitatakse liikmesriikidele loetelu meetmetest, mis aitavad kaasa praktilise abi osutamisele, ohvri õiguste kaitsmisele ning naistevastase vägivalla kõigi vormide ärahoidmisele.

22. Nimetatud meetmed kujutavad endast põhilisi tegevussuundi, mida riik võib kasutada konkreetseid olusid arvestades.

23. Soovituse autorid alustasid rakendusala vaatlemisest. Uuriti meestest vägivalla ohvreid, võttes aluseks mõnedes riikides tehtud uurimused naiste toimepandud vägivalla ohvriks langenud meestest. Teades, et niisugused juhtumid on veel statistilises vähemuses ning järgides täpselt oma tööülesandeid (vt. joonealust viidet nr 10), määratlesid soovituse autorid vägivalda kaasatud isikuid alljärgnevalt:

24. Naised: vastavalt ettenähtud ülesannete otsustasid autorid keskenduda naistevastasele vägivallale. Soovituses tegeldakse naiste suhtes elu kestel toimepandud vägivallaga (st ajavahemikus sünnist surmani, kusjuures silmas peetakse ka tütarlapsi). Valiku aluseks olevad asjaolud olid alljärgnevad:

- naistevastase vägivalla konkreetsed iseärasused, mis eristavad naistevastast vägivalda teistest vägivalla vormidest. Naistevastane vägivald väljendab ühe sugupoole ülemvõimu teise üle ning ühiskond ilmutab selle suhtes sageli suuremat sallivust. Tütarlaste suhtes toimepandav vägivald on traditsioonilisi käitumismudeleid taastootvate kultuuriliste ja religioossete tavade väljendus;

- naiste ja meeste võrõiguslikkuse juhtkomitee (CDEG) tööülesanded ning pädevus, kuhu kuuluvad tegelemine naiste õiguste ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusega.

25. Just seetõttu otsustasid soovituse väljatöötajad tegelda peamiselt naistevastase vägivallaga, kusjuures täielikult ei välistatud ka poistega tegelemist, iseäranis perekonnas ning koduseinte vahel toimepandud vägivalla juhtudel. Sel põhjusel viidatakse erinevates teksti osades vägivalla ohvriks langenud lastele suunatud meetmetele.

26. Tütarlapsed/lapsed: soovitus lähtub ÜRO lapse õiguste konventsioonis toodud definitsioonist: “lapse all mõistetakse iga alla 18 aastast inimolendit, kui lapse suhtes kohaldatava seaduse põhjal ei loeta teda varem täisealiseks”.

27. Tütarlapsed kogevad neidsamu vägivalla vorme, mida pannakse toime naiste suhtes. Tänapäeval tunduvad tütarlapsed olevat veelgi kaitsetumad, nad on pideva, sealhulgas ka seksuaalse iseloomuga surve all, mis nõuab neilt kiiresti suureks kasvamist. Teatud vägivalla vorme seostatakse just tütarlastega: nendeks on sund- ja väga varased abielud, intsest, suguelundite ümberlõikamine, teiste noorte inimeste poolt toimepandud vägivald (grupivägistamine). Mis puudutab intsesti, siis on autorid siia lülitanud perekonna suvalise liikme ning ohvri kodus aeg-ajalt elavate isikute poolt toimepandud teod: mõiste kehtib kõigi võimu kuritarvitavate täiskasvanute suhtes.
28. Igasugune tütarlaste suhtes toimepandud vägivald omab äärmiselt tõsiseid tagajärgi täiskasvanueas ning takistab naistel elamast täisväärtuslikku ning rahuldust pakkuvat elu. Selleks, et aidata tütarlastel lahti saada üleelatud kuritarvituse painest, tuleb neile pakkuda pikaajalist taastusabi. Vastavad kulutused tuleb kanda ühiskonnal.
29. Töötegemise käigus võtsid autorid omaks seisukoha, et vägivald puudutab ka poisse, kes samuti nagu tüdrukud peavad toime tulema koduvägivalla ning väljaspool pereringi toimepandud vägivalla (koolivägivalla, pedofiilia, seksuaalse ärakasutamise jne) tagajärgedega.
30. Ohvrid: kuigi pole olemas sellist asja nagu ohvri tüüpportree, on uurimused näidanud, et igasuguseid vägivalla vorme kogevad just naised ja seda sõltumata oma sotsiaalsest taustast. Igasugune kogetud vägivald avaldab mõju ohvri füüsilisele ja/või vaimsele heaolule, mitmed vägivallateod painavad ohvrit lakkamatult ning teinekord elu lõpuni välja. Kogemuslikul tasandil asetleidnud viktimisatsioonis on sageli ühendatud vägivalla ning väärkohtlemise eri vormid ning kuigi selles protsessis pole midagi ettemääratut, kannatavad lapsepõlves füüsilist vägivalda kogenud naised suurema tõenäosusega vägivalla all ka hilisemas elus.
31. Väärteo toimepanijad: valdav osa naiste ja laste suhtes toimepandud vägivallaaktidest on lähtunud meestelt. Samas kui naisedki ründavad mehi ning kohtlevad neid vägivaldselt – millega tuleb samuti tegelda - jälgisid autorid hoolikalt, et nimetatud vähemusjuhtumid ei juhiks tähelepanu kõrvale kesksest küsimusest: meeste vägivald naiste vastu on iseloomulik enamikele ühiskondadele. Rahvusvahelised uurimused on samuti näidanud, et naistel on suurem tõenäosus langeda selliste meeste vägivalla ohvriks, keda nad tunnevad, eriti puudutab see sugulasi ja partnereid. On ka juhtumeid, kus vägivallatsejaks on tuttav või võõras.
32. Naistevastast vägivalda esineb erinevates suhetes ning kohtades. Naisi kuritarvitavad perekonna liikmed, praegused ja endised seksuaalpartnerid, sugulased ja sõbrad (seejuures ka kaastöötajad ning kliendid), võimupositsioonil olijad (sealhulgas naistest hierarhiaredelil kõrgemalseisvad ülemused ja juhid, arstid, terapeudid, hooldustöötajad, vaimulikud/usuliidrid, õpetajad, politseinikud, sõjaväelased, ametiasutuste personal) ja võõrad inimesed. Vägivallateo toimepanijaks on tavaliselt üks inimene, ehkki harvad pole ka mitme vägivallatsejaga juhtumid.
33. Riik: autorid jõudsid seisukohale, et vägivallavastases võitluses on võtmeroll täita riigil ning et valitsused peavad kujundama vägivalda hukkamõistva suhtumise ühiskonnas, rakendades selleks vastavaid abinõusid ning rajades ohvrite kaitse ning vägivalla ennetamise süsteemi. Nimetatud eesmärgil ning Euroopa näidetele toetudes loetletakse soovituses meetmeid ning pakutakse välja ideid, mille vastuvõtmist ning rakendamist liikmesriikide valitsused võiksid kaaluda.

34. Soovituse preambulas kirjeldatakse kokkuvõtvalt sündmusi, mis viisid naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla hukkamõistmiseni, mis leiab kajastamist mitmetes rahvusvahelistes dokumentides, millele viidati.

Punktid 1-5

35. Preambula nimetatud sätetes, punktides 1-5, esitatakse soovituse aluseks olevad põhiprintsiibid. See osa annab edasi dokumendi põhiolemuse, rõhutades et Ministrite Komitee peab naistevastast vägivalda kõige tõsisemaks inimõiguste elluviimist takistavaks teguriks. Seda printsiipi tunnustab praegu kogu rahvusvaheline üldsus.

36. Nähtuse üleüldise iseloomu ning vägivalla eri vormide kohta vt eespool toodud kommentaare (pealkirja all “Sissejuhatus” l).

Punkt 6

37. Lisaks põhiprintsiipidele rõhutatakse preambulas, et naistevastane vägivald on kogu ühiskonna probleem. Vägivald puudutab perekonda ning kujutab eriti oma äärmuslikes vormides, nagu seda on inimkaubandus, ohtu demokraatiale tervikuna.

38. See seisukoht rajaneb osaliselt naistevastase vägivalla kõrgele hinnale, millest vaid üksikud riigid on hakanud aru saama. Vägivalla hind jääb põhiosas naiste endi kanda, kuid märkimisväärseid kulutusi tuleb teha ka riigil. Viimased sisaldavad kriminaal- ja tsiviilasjade läbivaatamist ning menetlemist, arstiabile läinud kulusid (füüsilise ja vaimse tervise taastamise mõttes), kaotsiläinud tööpäevi, ajutise või alalise elamispinna andmist ning koduvägivalla pealtnägemisest lõhestatud laste õpiraskusi. Vägivalla hinna arvutamise meetodeid hakatakse välja töötama. 21 Sel moel saadud arvud on aga vaid ligikaudseks orientiiriks.

39. Soovituse autorid toonitasid, et võimatu on välja arvutada seda, kui palju läheb ühiskonnale maksma see, et naised pole vabad, võrdsed ega tunne end turvalisena; samuti pole võimalik hinnata kõiki tagajärgi, mida toob kaasa elamine soolise vägivalla hirmu ja paine all.

Punktid 9 - 18

40. Kirjeldanud lühidalt konteksti, milles naiste- ja tütarlastevastane vägivald Euroopas aset leiab, viidatakse preambula nendes sätetes antud valdkonna peamistele rahvusvahelistele dokumentidele.

41. Esmalt tasub meenutada, et Euroopa Nõukogu 2. tippkohtumisel (Strasbourg, 1997) vastuvõetud lõppdeklaratsioonis kinnitasid Euroopa Nõukogu liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid oma kindlat kavatsust võidelda naiste ja tütarlaste suhtes toimepandava vägivalla ning seksuaalse väärkohtlemise kõigi vormidega.

42. Autorid viitasid oma töös korduvalt põhimõtetele, mis sisalduvad Euroopa inimõiguste konventsioonis (1950) ning konventsiooni organite kohtupraktikas, Euroopa sotsiaalhartas (1961) ning parandatud ja täiendatud sotsiaalhartas (1996), Euroopa sotsiaalharta lisaprotokollis kollektiivkaebuste süsteemi kohta (1995) ning Lapse õiguste Euroopa konventsioonis (1996), millele Euroopa Nõukogu töö on üles ehitatud. Samuti võeti arvesse põhimõtted, mis sisalduvad ÜRO dokumentide tekstides, eriti ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioonis (1993) ning 4. ülemaailmsel naiste konverentsil (Peking, 1995) vastuvõetud tegevusplatvormis ning konverentsijärgses tegevuses (vt ÜRO Peaassamble erakorralisel istungjärgul vastuvõetud abinõud tegevusplatvormi edasiseks elluviimiseks) 22.

43. Preambulas tuuakse ära ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee ning Parlamentaarse Assamblee poolt vastuvõetud soovituste nimekiri, mida arvestati teksti koostamisel.

44. Soovitus on suunatud liikmesriikidele ning ta kutsub neid tungivalt üles lülitama soovituses sisalduvaid põhimõtteid asjakohastesse siseriiklikesse õigusaktidesse, neid vajadusel parandades. Teksti olemuslikku sisu järgides peavad järgmised sätted olema valitsustele nende tegevuse lähteprintsiipideks vägivallaga võitlemisel.

45. Tekst tugineb nii ÜRO Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni aritklile 3 kui Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitele 2, 3, 5, 6 ja 14. Ja tõepoolest, õigused, mille austamist riigid peavad tagama, kujutavad endast Euroopa inimõiguste konventsiooni kohustuslikku osa – ning kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on sellest juriidiliselt siduvast tekstist kinni hoidnud. See alapunkt tuletab meelde printsiipi, mis põhineb juriidilistele dokumentidele.

Alapunkt 2

46. Autorid soovisid rõhutada majanduslike ja sotsiaalsete õiguste tähtsust vägivallaga võitlemisel ning eriti raskusi, millega puutuvad kokku mehest majanduslikult sõltuvad naised lõpu tegemisel vägivaldsele situatsioonile, eriti vägivallatsejaga kooselu lõpetamisel. Vägivalla uurimused näitavad üldjuhul, et naiste majanduslike ja sotsiaalsete õiguste parem kaitsmine aitab oluliselt kaasa vägivalla tõkestamisele. 23 “Majanduslike ning sotsiaalsete õiguste” all tuleb mõista peamistes vägivalla-alastes rahvusvahelistes juriidilistes dokumentides nagu Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis (1966), Euroopa sotsiaalhartas (1961) ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartas (1996) loetletud õigusi.

Alapunktid 3 ja 4

47. Riigi poolt astutavatesse sammudesse kaasatakse erinevaid elanikkonna gruppe ja võimuorganeid. Nii näiteks tegeleb kriminaalõiguse reformi, ohvrite ärakuulamise ning hüvitamisega ning väärteo toimepanijate karistamisega justiitsministeerium; politsei, sotsiaal- ja meditsiinitöötajate teadlikkuse tõstmise ja koolitamisega kolm teist ministeeriumit; rahvusvahelise tegevuse eest vastutab välisministeerium, samas kui võrdsete võimaluste, tööhõive ning haridusalaste meetmete eest vastutavad veel teised ministeeriumid. Ministeeriumid peavad tegema koostööd tööandjate organisatsioonide, ametiühingute ning valitsusväliste organisatsioonidega. See eeldab võimuorganite, riigiasutuste ning valitsusväliste organisatsioonide töö väga head koordineeritust, kusjuures viimased mängivad suurt rolli just ohvriga otsesideme loomises. Mõte seisneb kõigi asjassepuutuvate asutuste koostöö ja kooskõlastatud tegevuse toetamises. Valitsusvälistele organisatsioonidele antav toetus peaks tagama olukorra, kus nad saaksid pidevalt vägivallaga tegelda, see aga eeldab valitsusväliste organisatsioonide regulaarset rahastamist.

48. See lühike punkt käsitleb keerukat ning siiani veel lõpuni läbitöötamata küsimust – riigi ülesandeid vägivallaga võitlemisel.

49. Autorite eesmärgiks oli vaadelda riigi või tema ametnike (st õiguskaitse- või julgeolekuorganite töötajate või sõjaväelaste) poolt naiste ja laste suhtes toimepandud vägivalla äärmiselt tõsiseid juhtumeid, mis kujutavad endast inimõiguste eriti ränka rikkumist, mida käsitletakse süstemaatilise kasutamise korral piinamise või isegi inimsusevastase kuriteona (vt allpool “Konfliktides või konfliktijärgsetes situatsioonides asetleidvat vägivalda puudutavad lisameetmed”). Euroopa Inimõiguste Kohus oli Aydin Türgi vastu24 juhtumis seisukohal, et riigiametnikupoolne naissoost kinnipeetava vägistamine ning väärkohtlemine võrduvad piinamisega, millega rikuti inimõiguste konventsiooni artiklit 3.

50. Samasugust loogikat võib kasutada vägivalla suhtes, mida pannakse või võidakse toime panna asutustes, eriti vanglates.

51. Siit edasi jääb problemaatiliseks valdkonnaks ka küsimus riigi vastutusest eraisiku poolt kordasaadetud tegude eest.

52. Tendents panna riik vastumata teatud eraisikute poolt toimepandud tegude eest põhineb vägivalla ohvriks langenud naistele seadussätetega ettenähtud ebavõrdsele de facto kaitsele. Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklis 2(e) sätestatakse, et osalisriikidel tuleb “rakendada kõiki vajalikke abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine mis tahes isiku, organisatsiooni või ettevõtte poolt.” Artikkel 16 osundab sõnaselgelt perekonnas asetleidvale diskrimineerimisele ning ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee (CEDAW) üldine soovitus nr 19 lülitab oma reguleerimisalasse perevägivalla. Soovituses nr 19 on rõhutatud, et ”ka riigid võivad vastutada eraisikute kordasaadetud tegude eest, kui nad pole suutnud piisavalt aktiivselt sekkuda, et hoida ära õiguste rikkumisi, uurida ja karistada vägivallategusid, ning hüvitisi makstes.”

53. Euroopa Nõukogu poolt korraldatud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse küsimusele pühendatud 3. ministrite konverentsi (Rooma, 21.-22. oktoober 1993) osalejad võtsid vastu deklaratsiooni, milles nad märkisid, et “riikide vastutus tekib seoses riigiorganite teenistujate toimepandud vägivallaaktidega ning samuti võib see tekkida seoses eraisiku kordasaadetud vägivallaaktiga, kui riik ei suuda piisavalt efektiivselt tegutseda, et hoida ära õiguste rikkumisi, uurida ja karistada vägivallategusid, rakendada sanktsioone ning ohvreid toetada”. Seitse aastat hiljem korrati sedasama seisukohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee (New York, 5.-9. juuni 2000) poolt vastu võetud lõppdokumendis, mis käsitles edasisi samme ja algatusi Pekingi tegevusplatvormi elluviimiseks.

54. Soovituses juhitakse tähelepanu naistevastase vägivalla struktuursetele põhjustele. Soovituse koostajad leidsid, et naistevastast vägivalda tuleb käsitleda sotsiaalses kontekstis, mitte aga omavahel seostamata üksiksündmuste jadana. Vägivald on ühe ühiskonna poolt konstrueeritud maskuliinsuse vormi (agressiivse maskuliinsuse) saadus – traditsioonide, tavade ja uskumuste kogum – mis lubab vägivallatsejatel (peamiselt meestel) võtta endale õigus kasutada vägivalda ülemvõimu ning kontrolli teostamiseks. Öelduga ei taheta väita nagu ei kannaks mehed oma tegude eest individuaalselt vastutust. Kõigil ühiskonna liikmetel on kohustus taunida naistevastast vägivalda ning omistada ülimat tähtsust vägivalla ohvrite turvalisuse tagamisele. Kõik inimesed on kohustatud naistevastase vägivalla hukka mõistma ning toetama seisukohta, mille kohaselt ükski naine pole vägivaldset käitumist ära teeninud ning et vägivalla kasutamine on kuritegu.

55. Soovituse koostajad omistasid erilist tähendust kahele küsimusele: tegevuskavade väljatöötamisele, mis sisaldavad üleriiklikul, regionaalsel ning kohalikul tasandil rakendatavaid meetmeid ning kõigi asjassepuutuvate institutsioonide ning ametkondade kaasamist nimetatud tegevuskavade elluviimisse. Niisuguste tegevuskavade väljatöötamisel on võimalik kasutada Euroopa programme (nt nagu DAPHNE programm) teostavate riikide ja valitsusväliste organisatsioonide kogemuste vahetuses saadud informatsiooni ja teadmisi.

56. Autorite sooviks oli kutsuda valitsusi üles toetama vägivallavastast võitlust käsitlevaid uurimusi kui probleemist parema arusaamise, vägivalla ärahoidmise efektiivsemate meetmete rakendamise ning vägivallaga tegelemise võtmetegurit. Uurimuste eesmärgiks on vundamendi rajamine konkreetsete tegevuste väljatöötamiseks. Selle saavutamiseks on vaja luua tugevad ning koordineeritud sidemed uurimuste läbiviijate ning teiste valdkondade esindajate vahel: autorid jõudsid järeldusele, et naistevastane vägivald on vaid osaliselt läbiuuritud teema ning nende sooviks oli rõhutada, et uurijate ning otsustajate vaheline koostöö omab suur tähtsust efektiivsete sammude astumisel.

57. Suurte erinevuste tõttu Euroopa Nõukogu liikmesriikide seadusandluses ei pruugi mõningad soovituses loetletud meetmed kehtida kõikide riikide osas. Iga riik peab ise valima meetmed, mis on vajalikud vägivalla all kannatavate naistele ja tütarlastele suunatud poliitikate täiendamiseks või muutmiseks.

Punkt 1

58. Naistevastast vägivalda on raske defineerida, kuna vägivalla mõistel on mitmeid eri tõlgendusi. Vägivalda puudutavad rahvusvahelised ning siseriiklikud dokumendid defineerivad naistevastast vägivalda üldistes kategooriates. Rahvusvaheline vägivallapoliitika näib asetavat üha suuremat rõhku koduvägivallale ning selle mõjule perekonna kõikidele liikmetele, sealhulgas lastele. Lülitades koduvägivalla küll oma käsitlusvaldkonda, oli autorite sooviks jääda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni propageeritava üldisema ning kõikekõlmavama lähenemise juurde, mis katab kõiki vägivalla vorme26.

59. Valitud definitsioon hõlmab kõiki soolise vägivalla vorme, sõltumata sellest, kus, kelle poolt või missugustes tingimustes see toime pannakse. Lisa punkt 1 alapunktide a), b), c) ja d) all toodud vägivallaaktide loetelu pole lõplik27. Käesoleva seletuskirja lisa II sisaldab väljavõtteid Naistevastase vägivallaga võitlemise tegevuskavast, mille autorid soovituse väljatöötamisel aluseks võtsid.

Punkt 2

60. Riikide ülesandeks on tagada, et punktis 18 loetletud põhiõigusi ei rikutaks. Pidades silmas põhjusi, millele mõnikord viidatakse õigustamaks teatud tavasid nagu naiste ümberlõikamist, au nimel toimepandud tapmisi, varaseid abielusid või “rituaalidega seotud vägivalda28”, püüdsid autorid teha kõik, et välistada põhiõiguste kaitse mis tahes rikkumised, seda pole lubatud teha ühelgi tavade, religiooni, traditsioonidega jne seotud põhjusel. Siin võib viidata 4. ülemaailmsel naiste konverentsil vastuvõetud tegevusplatvormi strateegilisele eesmärgile D.1, lõige 124.a.

Punktid 3 – 5

61. Autorite sooviks oli soovituse sätetes (vt eriti soovituse punktides I, IV, V, VI ja VII) sisalduvad põhiprintsiibid üle korrata ning neid selgitada. Soovituse lisa punktid 3 - 5 selgitavad üksikasjalikult iga riigi vägivallavastase poliitika osasid (punkt 3), vägivallavastase võitluse abinõude koordineerimiseks vajalikke meetmeid (punkt 4) ning põhilisi valdkondi, kus tuleks teha uurimusi (punkt 5).

Punktid 6 - 13

62. Teavitustöö ning ühiskonna liikmete teadlikkuse tõstmine kujutavad endast ennetustöö kaht põhilist meetodit. Info kogumine (soovitavalt andmebaaside loomise kaudu) on olulise tähtsusega avalikkuse teadlikkuse tõstmise poliitika efektiivsel elluviimisel. Euroopa tasandil on tähtis kehtestada võrreldavate andmete kogumise kriteeriumid, et suurendada avalikkuse teadlikkust mitte ainult ühes või teises riigis, vaid Euroopas tervikuna. Teavituskampaaniad peaksid seadma eesmärgiks avalikkuse ning seejuures eriti ohvrite teavitamise ja harimise29.

63. Lisaks propageerib soovitus rahvuslike algatuste väljatöötamist kõigi vägivallaga tegelevate ametkondade esindajatele. Ametkondade käsitlus on siin laiem hõlmates kohtunikke, prokuröre, kohtute juures töötavaid sotsiaaltöötajaid, politseinikke, kriminaalhooldusametnikke, vanglavalvureid, sotsiaaltöötajaid, psühholooge, psühhiaatreid, arste ning eriti pediaatreid, meditsiiniõdesid, ämmaemandaid, avarii- ja erakorraliste olukordade teenistuste töötajaid, õpetajaid, noorsootöötajaid, nõustajaid, tõlke, kriisiteenistuste töötajaid, sealhulgas neid, kes tegelevad turvakodudega ja eraldavad riigi valduses olevaid eluruume, sotsiaalkindlustustöötajaid, põgenikega tegelevaid ametnikke, immigrantidega tegelevaid ametnikke, vaimulikke, puuetega inimestega tegelejaid, valitsusametnikke ning poliitikakujundajaid.

64. Nimetatud koolituskursused peaksid sisaldama ühtset tuumikõpet, milles käsitletakse naistevastase vägivalla definitsiooni, liike ning levikut, vägivalla tagajärgi ohvritele, vägivallatsejate vastutusest keeldumise ning kõrvalehoidumise mooduseid ning vägivalla rahas väljenduvat ja sotsiaalset hinda. Samuti peaks koolitus sisaldama erinevate naiste gruppide vajadusi ning nende kogemusi. Koolituse spetsiifilistes osades tuleks käsitleda neid konkreetseid rolle, mida üks või teine grupp võiks null-tolerantsi kujundamisel etendada.

65. Niisugused õppekavad peaksid muutuma kutsekvalifikatsiooni ning kutseõppe lahutamatuks osaks, samuti tuleks kättesaadavaks teha uusi uurimusi ning poliitikaid tutvustav täiendkoolitus. Naistevastase vägivalla alane teadlikkus ning selle seos võrdõiguslikkuse küsimustega peaks olema üks personali töö tulemuslikkuse hindamise kriteeriume.

Punktid 14-16

66. Ka on haridusel oluline roll naiste- ja lastevastase vägivallaga võitlemisel, kas lühiajalises plaanis teadlikkuse tõstmise kaudu või pikemas perspektiivis struktuurse iseloomuga ebavõrdsust toestavate ning neid kinnistada aitavate oletuste ning hoiakute vaidlustamisel. Selge on see, et mis tahes kontekstis ning kõikidel tasanditel tegutsevatel haridustöötajatel on kohustus täiel määral sellises jõupingutuses osaleda, samas kui valitsused peavad vastutama sellise koolituse läbiviimise üldise raamistiku kujundamise ning vajalike tingimuste loomise eest.

Punktid 17-20

67. Meedia on kaasaegse ühiskonna mõjuvõimas jõud. Meedia edastab informatsiooni erinevate kanalite kaudu (ajakirjandus, televisioon ja raadio, reklaam, kino, internet, telefon, raamatud ja konverentsid) ning tema mõju naiste- ja tütarlastevastase vägivalla küsimustele võib olla vägagi komplitseeritud - negatiivne, kui stereotüüpide propageerimise kaudu õhutatakse vägivalda; positiivne, kui informeeritakse avalikkust ning tõstetakse ühiskonna teadlikkust. Samaaegselt ajakirjandusvabaduse austamisega võiksid valitsused astuda samme selleks, et meediale selgeks teha, missugust positiivset või negatiivset mõju ta vägivallavastases võitluses omab ning koostöö algatamiseks.

68. Selles osas rõhutab soovitus, et meedia eneseregulatsioon võiks kaasa aidata naistevastase vägivalla probleemide paremale mõistmisele meediaspetsialistide poolt.

Punktid 21 ja 22

69. Kriminoloogide teostatud uurimused on näidanud, et kohalik, regionaalne ning linnaplaneerimine saavad kaasa aidata turvalisuse suurendamisele linnades või vähemalt ohutunde vähendamisele. Soovituses viidatakse mitmetele meetmetele, mis kuuludes küll kohaliku ja regionaalse planeerimise ja/või linnaplaneerimise alla, kujutavad endast aga elanike ning eriti naiste turvatunde suurendamise tegurit. Nimetatud meetmed sisaldavad kõrge riskiastmega (halvasti valgustatud ning vähekontrollitavate) piirkondade arvu vähendamist või likvideerimist; kontorite hajutamist, mitte koondades neid pärast kella 17 inimtühjaks jäävatesse rajoonidesse; ühiskondliku transpordi (bussi-, metroo-, rongi-) peatuste paigutamist turvalistesse kohtadesse; turvapatrullide töö tõhustamist; kohalike politseijaoskondade rajamist; kohalike kriisipunktide ja –keskuste asutamist elanike abistamiseks kriisiolukordades; linnas elamise propageerimist vältimaks olukordi, kus linnakodanikud elavad äärelinna magalarajoonides ning kesklinn tühjeneb inimestest pärast tööpäeva lõppu; linnade muutmist inimsõbralikumaks30.

Punktid 23 - 33

70. Soovituse sätted rajanevad otseselt Euroopa parimale kogemusele. Neis kirjeldatakse reglementi, mida vägivalla (eriti seksuaalse kuritarvituse) ohvritega kontaktis olevad ametnikud peaksid järgima. Reglement sisaldab konkreetseid ettekirjutusi, mille peamiseks eesmärgiks on tagada, et ohvritele saaks osaks vajalik hoolitsus ning tähelepanu ning et tõendeid kogutakse kohtumenetluse võimalikku algatamist silmas pidades selliselt, et oleks välditud ohvri korduv traumeerimine (mida tuntakse sekundaarse viktimisatsiooni all).

71. Autorid juhtisid erilist tähelepanu Islandil Reikjavikis asuva Vägistamistraumade Ohvrite Keskuse (Rape Trauma Centre) töökorraldusele. Veel üheks tähelepanuväärseks näiteks on Belgias kasutatav abivahendite pakett seksuaalrünnaku ohvriga tegelejaile (Sexual Assault Kit)31. Autorid tahsid rõhutada, et ohvrid peaksid soovituses loetletud meetmetest kasu saama ilma igasuguse diskrimineerimiseta (punkt 44). Koostati suunitlusliku iseloomuga loetelu diskrimineerimise motiividest. Motiivide hulgas on ohvrite vanus, sugu, seksuaalne sättumus, haridustase, religioon, füüsilised ja vaimsed võimed, kultuuriline taust ning rahvuslik päritolu. Konkreetsest juhtumist sõltuvalt võivad olla keelatud ka teised diskrimineerimise vormid.

72. Autorid arutasid soovituse seda osa põhjalikult. Õigusruumide kokkusobitamatuse tõttu asetasid nad esikohale ohvri ning ehitasid oma lähenemise üles Euroopas vastuvõetud uusimatele ning uuenduslikumatele õigusaktidele.

Punktid 34 ja 35

73. “Kuritarvituste teatud liikidega tutvudes on võimalik kindlaks määrata teguviisid, mida seadused käsitlevad antud ajaperioodil sotsiaalsete normidega vastuolus olevatena ning mõõta ettekirjutatavast karistusest lähtudes tähtsust, mida ühiskond omistab kaitstatavatele väärtustele.”33 Soovituse koostajad järgisid nimetatud pönoloogilist orientatsiooni ning pidasid enda seisukohast oluliseks rõhutada, et vägivalda puudutavad sätted tuleb legitimeerida üksikisikutele tekitatud kehaliste vigastuste või seksuaalsete väärtegude kaudu. Põhieesmärgiks on üksikindiviidide füüsilise ja seksuaalse puutumatuse kaitsmine ning mitte pelgalt moraali püstihoidmine; see printsiip tuleb võtta kriminaalõiguse meetmete aluseks.

74. Tegelikult vaidlustasid soovituse koostajad seksuaalkuritegude sellise käsitluse, mis peab neid ühiskonnas väljakujunenud korra ning kõlblusnormide rikkumiseks. Kuigi nimetatud õigusrikkumisi võib ühiskonna kõlblusprintsiipidega vastuolus olevaiks pidada, tuleb selgelt näidata, et vägivalla ning eriti seksuaalse vägivalla peamine tagajärg on tõsiste vigastuste tekitamine ohvrile, kelle kaitsmine on seaduse põhikohus.

75. Antud põhimõttele toetudes tutvusid soovituse koostajad mitmete mõistetega, mille tähendus on aja jooksul ning erinevates rahvuslikes kontekstides märgatavalt muutunud. Soovituse tekst pole piirava iseloomuga ning annab igale riigile voli ise oma riigi õigusraamistikus kuritegu defineerida: soovitus esitab põhisuundumused ning printsiibid, mida iga liiikmesriik peab oma rahvuslikule kontekstile kohandama.

76. Lisaks liikmesriikide siseriiklike õigussüsteemide eripäradele tahtsid autorid tähelepanu juhtida mitmetele küsimustele, mida selgitatakse allpool.

77. Samas kui vägistamise ning seksuaalse vägivalla mõiste on täiesti riigi enda defineerida, tuleb siiski märkida, et soovitus propageerib otsesõnu ühe abikaasa või partneri poolt teise suhtes toimepandud vägistamise kriminaliseerimist.

78. Enamike riikide õigusaktid näevad ette teo karistatamist üksnes juhul, kui see on sooritatud passiivseks pooleks olnud partneri nõusolekuta. Seda peab tavaliselt otsustama kohus. Soovituse koostajad tahtsid sellest hoolimata rõhutada, et füüsilise vastupanu mitteavaldamine ei pruugi ilmtingimata tähendada nõusolekut; hirm või ähvardus võivad maha suruda mis tahes vastupanu avaldamise soovi, ilma et tõsiseltvõetavast vastupanust küsimustki tekiks. Jõu kasutamise ulatust ei saa mõõta ainult ohvri poolt avaldatud vastupanu suurusega.

79. Soovituse koostajad on viidanud juhtumitele, kus nõusolek on võimatu ning kus nõusoleku puudumise presumptsiooni võiks kaalumisele võtta, näiteks alljärgnevatel juhtudel:

- juhtumid, kus tegu pannakse ohvri suhtes toime vägivalda, ähvardusi, sundi või pettust kasutades;

- juhtumid, kus tegu sai võimalikuks ohvri kaitsetuse, invaliidsuse, füüsilise või vaimse puude (presumptsioon kehtib ainult nende tegude suhtes, mida sai sooritada ainuüksi ohvri invaliidsuse või füüsilise või vaimse puude tõttu; seejuures on vaja tõestada, et invaliidsus oli just nimelt see asjaolu, mis lubas ohvri seksuaalse puutumatuse kallale kippuda) tõttu. Ohvri invaliidsus või puue pidid olema teguriks, tänu millele kuritarvitaja oma eesmärgile jõudis. Sellega ei taheta mingil moel väita, nagu ei suudaks füüsilise või vaimse puudega inimesed luua armastusel ja kiindumusel põhinevaid suhteid; pigem tahetakse neid kaitsta igasuguste kuritarvituste eest, mis võivad sellistele inimestele nende eriolukorrast tulenevalt osaks saada;

- juhtumid, kus kuritarvitaja ja ohvri vahel valitsevad alluvuse-, usalduse või sõltuvussuhted; siin tegemist väga keerulise ja tundliku olukorraga; on registreeritud -
alaealisi tuleb kaitsta pereliikmete kallaletungide eest laias mõttes, sõltumata sellest kas asjassepuutuvad alaealised on abielus või mitte. Alaealise ning isa või ema vahelised alluvus-, usaldus- ja kiindumussuhted on tavaliselt sellised, kus alaealine on isast või emast sõltuv ning sellisel puhul ei saa nõusolekut kunagi tõesena võtta;

- juhtumid, kus (täiskasvanud või alaealiseks) kuritarvitajaks on isik, kes on alaealise ohvri ülenev sugulane, lapsendaja, vend või õde sõltumata sellest, kas ta elab ohvriga koos või mitte;

- juhtumid, kus kuritarvitajaks on suvaline täiskasvanu, kes elab alaliselt või ajuti ohvriga koos või kes omab ohvri üle võimu;

- lapsendajat käsitletakse kui ülenevat veresugulast;

- ülenevaks sugulaseks või lapsendajaks on vanemad, vanavanemad või vanavanemad kas veresuguluse liinis või lapsendamise kaudu;

- arvestades suurt hulka perekonna vorme, mis ei vasta traditsioonilistele ettekujutustele perekonnast kui sellisest, hõlmavad ülaltoodud definitsioonid ka kasuvanemaid, poolvendi ja –õdesid, kasuisasid, kasuemasid ning suvalist teist isikut, kes elab koos üleneva sugulasega või suvalist teist isikut, kes elab alaliselt või ajuti alaealisega koos või kellele alaealine allutatud on. “Alalise kooselamise” mõiste on olemuselt praktiline, kus tuleb arvestada peamist elupaika, kohta, kus elatakse igapäevaelu. See ei pruugi olla alaealise või pereliikme alaline elukoht. “Ajutine kooselamine” 34 on samuti praktilise olemusega, puudutades peamiselt juhtumeid, kus alaealised viibivad lühiajaliselt koos ühe vanemaga. Kooselamine ning alluvussuhted kokku tekitavad alaealise jaoks võimusuhte.

80. See tõstatab küsimusi riigi rollist alaealiste kaitsmisel, vanemlikust võimust, era- ja pereelu austamisest ning alaealiste huvidest ning heaolust. Vanus, millest alates seadus tunnistab seksuaalvahekorraks antud nõusolekut, ei lange alati kokku vanusega, millest alates võib isikut kriminaalvastutusele võtta; siit tulenevalt seostavad soovituse koostajad alaealise ja täiskasvanu mõisteid vanusega, millest alates võib isikut kriminaalvastutusele võtta ning annavad riikidele vabad käed vanuse kehtestamiseks, millest nooremate isikute puhul on tegu nõusoleku puudumise vääramatu presumtsiooniga. Kehtestatud vanusest nooremate isikute nõusolek on kehtetu.

81. Vägivallateos kahtlustatavale süüdistuse esitamisel on vaja tarvitusele võtta kõik vajalikud abinõud, mis on kättesaadavad vastavalt Euroopa inimõiguste konventsioonile ning eriti artikli 6 lõikele 2, milles sätestatakse, et “igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud”.

Soovituse koostajad olid teadlikud, et tsiviilõiguse ja tööõiguse (nt töökohal asetleidva seksuaalse ahistamise puhul) on tõendamiskohustus võimalik panna ka tööandjale või õigusrikkujale. Kriminaalõigus aga ei luba tõendamiskohustuse sellist ümberpööramist või jagamist.

Punktid 36 - 37

82. Siin kasutasid soovituse koostajad Islandi näidet, kus riik rajas finantseerimissüsteemi, mille ülesandeks oli maksta ohvrile üleelatud kannatuste eest kompensatsiooni. Pärast algatab riik kohtuasja, et süüdlaselt kompensatsioon sisse nõuda. Samas kui soovituse koostajad niisuguse keeruka süsteemi suhtes poolehoidu ei ilmutanud, pakkusid nad siiski välja idee, et riigid kaalutleksid (ükskõik millise) finantseerimismehanismi loomist, mille eesmärgiks oleks ohvritele kompensatsiooni maksmine.

Punktid 38 - 49

83. Käesolevates punktides toodud protseduurireeglite põhieesmärgiks on ohvrite, eelkõige alaealiste kaitsmine. Neis võetakse arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsiooni, mis näeb lastele ette kohtuasja algatamise võimaluse, vajadusel ka esindaja kaudu.

84. Soovituse lisa punktis 38 viitatakse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 6, eriti alljärgnevatele õigustele:

- õigus õiglasele kohtlemisele, eriti objektiivsele ja erapooletule asja arutamisele;

- õigus eraelu ja väärikuse austamisele, õigus konfidentsiaalsusele ning teiste seas õigus asja kinnisele kohtulikule arutamisele;

- õigus ärakuulamisele parimates tingimustes, et kannatatud kahju saaks täpselt kindlaks määratud;

- õigus omada seaduslikku ligipääsu enda toimikutele ning õigust olla informeeritud kohtumenetlusest ning asjade käigust seoses kohtuotsusega, kohtuotsuse täideviimisega ning karistuse tähtaja lõppemisega;

- õigus õigusabile.

Punktid 50 - 53

85. Paljud väljapakutud sekkumisprogrammid kujutavad endast vaid pilootprojekte, mille eesmärgiks on ära hoida korduvaid õigusrikkumisi. Selleks tehakse vägivallatsejale selgeks tema tegude olemus ja tagajärjed, õpetatakse oma hälbivat käitumist kontrollima ning teatud kriitilisi situatsioone vältima. Lisaks õpetatakse vägivallatsejale sotsiaalse suhtlemise võtteid, mis lubavad tal end väljendada ilma vägivalda kasutamata.

86. Programme võivad ellu viia riigi poolt tunnustatud spetsiaalsed keskused, kus töötavad eriväljaõppe saanud töötajad vastavalt kas vägivalla ohvriks langenud naiste või vägivallatsevate meestega tegelevatest valitsusvälistest organisatsioonidest. Oluline on, nimetatud kahte tüüpi valitsusvälised organisatsioonid koordineeriksid vastastikuse arusaamise huvides oma tegevust. Vägivallatsejad peaksid keskustesse tulema vabal tahtel, keskuse nõudel ja pärast karistuse kandmist; vägivallategude kordumise vältimiseks tuleb tagada pidev järelvalve keskuse töötajate poolt.

Punkt 54

87. Andmebaaside loomine, mis sisaldavad geneetilisi andmeid seksuaalses vägivallas süüdimõistetute ning inimeste kohta, kelle isikut ei suudetud kindlaks teha (tuvastamata vägistajad), kuid kelle bioloogilise materjali proove saadi ohvrilt, lubab andmete kõrvutamisel ründaja tüübi kindlaks teha ning ta kinni võtta.

88. Kuigi käesoleval meetmel oli politsei jaoks nii tuvastatud kui tuvastamata kurjategijate jälitamisel vaieldamatuid eeliseid, tuleks seda rakendada kooskõlas siseriiklikke õigusaktide ning asjakohaste Euroopa Nõukogu õigusnormidega, nimelt Isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooniga, 37 Inimõiguste ning biomeditsiini konventsiooniga: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel38 ning Ministrite Komitee soovitusega liikmesriikidele nr R (92) 1 desoksüribonukleiinhappe (DNA) analüüsi kasutamise kohta kriminaalkohtu süsteemis.

Punktid 55 – 59

89. Liikmesriikides läbiviidud uurimused näitavad, et kõige rohkem pannakse igat liiki vägivalda naiste ja laste suhtes toime just perekonnas. Küsimuse tõsidust mõistes tahtsid soovitused väljatöötajad kaaluda spetsiifilisi meetmeid.

Punkt 55

90. Mitmetes tavapraktika käsitlustes ja/või õigussüsteemides peetakse perekonnas toimepandud, eriti aga koduvägivalda eraeluliseks asjaks, mis ei nõua õigusorganite sekkumist. Just seetõttu tahtsid soovituse väljatöötajad juhtida liikmesriikide tähelepanu vajadusele käsitleda perekonnas toimepandud vägivallaakte nende iseloomust sõltuvalt kui erineva raskusastmega kriminaalkuritegusid.

Punktid 56 – 58

91. Soovituse koostajad pidasid potentsiaalseks vägivallatsejaks igasugust ohvriga alaliselt või ajuti koos elavat täiskasvanut. Kooselamise fakt ise, ka sõltuvus- või alluvussuhteta, tekitab teatud läheduse, mis õigustab kaitse tugevdamist.

92. Sellises situatsioonis on oluliseks õiguskaitseorganite sekkumise võimalus. Politseijõududele tuleks inimese ohtu sattumise korral anda võimalus vägivallatseja viivitamatuks äraviimiseks eluruumidest, kus vägivald toime pandi, sõltumata viimastega seotud varalistest suhetest või kaaselanike mis tahes vastuväidetest. Soovituse sätetes täpsustatakse kuritarvitajale tehtavaid ettekirjutusi ohvri elu- ja/või muudest kohtadest eemale hoidmise kohta või lähenemiskeeldusid (samas kui traditsioonilised seadused pidasid loomulikuks, et kodunt lahkus ohver). Niisugust lähenemist, mis on tingitud soovist kaitsta ohvrit ning vältida kodunt lahkumisega seotud traumasid, praktiseeritakse Austrias ja Soomes. 40 Austria seaduste kohaselt käsitletakse politseijõudude kaasabil toimunud elukohast äraviimist haldusorgani ettekirjutusena, mis peab järelikult olema kinnitatud kohutotsusega.

Punkt 59

93. Naismigrantide puhul on tegemist omalaadse olukorraga, kus naised võisid vägivalla all kannatada juba kas enne emigreerumist või pärast seda. Vägivalla ohvriks langemise risk on seotud ka võõrustajamaa keele, kultuuri ning seaduste vähese tundmisega, mis kahandab naismigrantide võimalusi abi taotleda. Soovitus puudutab selliseid naisi, kelle teatud kohas elamise õigus sõltub vägivaldse mehega abielu jätkamisest. Eesmärgiks on leida lahendus olukorrale, kus naiste mis tahes katse vägivallale lõpp teha on seotud maalt väljasaatmise riskiga.

Punktid 60 – 61

94. Selles küsimuses tuleks viidata otse Euroopa Liidu raamistikus vastuvõetud dokumentidele (Euroopa Ühenduste Nõukogu resolutsioon 25. maist 1991 naiste ja meeste väärikuse kaitsmise kohta töökohal, mis kutsub liikmesriike üle rakendama avalikus sektoris siseriiklikele õigusaktidele tuginedes positiivseid meetmeid, millega tahetakse anda eeskuju erasektorile; Euroopa Komisjoni soovitust 27. novembrist 1992 naiste ja meeste väärikuse kaitsmise kohta töökohal, milles liikmesriikidelt nõutakse, et nad astuksid avalikus sektoris samme, et viia ellu seksuaalse ahistamisega võitlemise meetmete tegevusjuhist) ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonile nr 111 “Diskrimineerimise kohta töö ja tegevuse suhtes”.

95. Seksuaalse ahistamine on lubamatu, juhul kui: a) niisugune käitumine on käitumise objekti suhtes soovimatu, vastuvõetamatu ning solvav; b) töökohal võetakse isiku nõustumine või mittenõustumine sellise tööandjalt või kaastöötajalt lähtunud käitumisega otseselt või kaudselt aluseks isiku suhtes langetatavate tööalaste otsuste tegemisel; c) niisugune käitumine tekitab käitumise objekti jaoks hirmutava, vaenuliku või alandava keskkonna.

Punktid 62 – 67

96. Mitmed rahvusvahelised juriidilised dokumendid (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioon 48/104, millega võeti vastu Naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsioon, 10. mail 1994 vastuvõetud Maailma Terviseorganisatsiooni resolutsioon Ema ja lapse tervis ning pereplaneerimine: naiste ja laste tervist kahjustavad tavad, Lapse õiguste konventsioon, artikkel 24.3) on suguelundite ümberlõikamise hukka mõistnud.

97. Bulgaaria, Norra, Rootsi, Šveits ja Ühendkuningriik on vastu võtnud kriminaalõiguse erisätted suguorganite kahjustamise vastu, mis käsitlevad muu hulgas ka naise suguorganite vigastamist (Bulgaaria seadussätted välja arvatud).

98. Soovitus julgustab liikmesriike vastu võtma seadusi, milles taaskinnitatakse asjassepuutuvates rahvusvahelistes dokumentides sätestatud põhimõtteid.

99. Ümberlõikamise all all peetakse silmas organi täielikku või osalist eemaldamist, eriti naiste ümberlõikamist, ekstsisiooni või infibulatsiooni. 

Punktid 68 – 76

100. Antud küsimuse puhul tuleks viidata ka 1998. aasta juulis Roomas vastuvõetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudile. Statuudi artikkel 7 määratleb vägistamist, seksuaalorjust, sundprostitutsiooni, sundrasestamist, sundsteriliseerimist või igasugust muud samaväärse raskusastmega seksuaalset vägivalda kui inimsusevastast kuritegu. Lisaks käsitleb statuudi artikkel 8 vägivalda, seksuaalorjust, sundprostitutsiooni, sundrasestamist, sundsteriliseerimist või igasuguseid teisi seksuaalse vägivalla vorme Genfi konventsiooni tõsiste rikkumiste ning sõjakuritegudena.

101. Soovituse väljatöötamisel jälgisid selle koostajad sõjaolukorras toimepandud vägistamisjuhtude, sundrasestamise ning “etnilise puhastuse” aktsioonide tuvastamist endises Jugoslaavias. Nad uurisid sõjaväelaste ja politsei poolt naiste suhtes toimepandud organiseeritud vägivalla küsimusi. Sellise vägivalla liigi esinemissagedust pole veel põhjalikult uuritud. Samuti vaadeldakse isikute juhtumeid, kes on kuritarvitanud oma ametialast seisundit ning võimu naistevastaste vägivallaaktide toimepanekuks.

Punktid 77 ja 78

102. Erilised tingimused, millega on tegemist vangistuse või isoleerituse korral ning üksikindiviidi allutatus personalile institutsionaalses keskkonnas võivad viia üksikisikute suurema haavatavuseni vägivaldse olemusega situatsioonides. Kui niisugused tingimused teevad vägivallajuhtude tuvastamise raskeks, siis tuleb tarvitusele võtta aktiivsed ennetuspoliitikad ning tagada süüdlaste kohtu alla andmine.

Punkt 79

103. See puudutab sekkumist naiste valikuvabadusse ja füüsilisse puutumatusse, mis võib aset leida väga erinevates situatsioonides (puudutades näiteks lapse bioloogilise soo valikut enne tema sündi). Euroopas on sellised sekkumised olnud eriti jõhkrad avalikes või varjatud konfliktides.

Punktid 80 – 83

104. Perekonna au päästmiseks sooritatud tapmisi kohtab veel Euroopa mõningates piirkondades. Niisuguse vägivalla puhul on tegemist noorte naiste jõhkra tapmisega oma pere liikmete poolt. Tapjaiks on tavaliselt noored mehed, keda nende nooruse tõttu kriminaalvastutusele võtta ei saa ning tapmise põhjuseks naise käitumine, mis ei lange kokku talle ettekirjutatavate normidega ning mida peetakse perekonda häbistavaks. Soovituse väljatöötajad tutvusid mitmete niisuguste tapmisjuhtumitega Türgis ning anekdootlike tunnistustega analoogsete juhtumite kohta teistes piirkondades. 44 Kuigi tegu pole eriti laialt levinud nähtusega, peeti siiski äärmiselt oluliseks, et soovitus selliste juhtumitega arvestaks ning näeks ette meetmed nende keelustamiseks.

Punktid 84 – 85

105. Soovituse koostajad tegid ettepaneku, et teoga nõustumise iga (eriti abiellumise korral) tuleks kindlaks määrata siseriiklike õigusaktidega.

Naistevastane vägivald on ajas pidevalt arenev nähtus, mis on levinud kõigis tänapäeva ühiskondades.

18. sajandist alates on üksteisele järgnenud tööstus- ja sotsiaalsed revolutsioonid andnud naistele võimaluse töötada ja õppida, kuid pole andnud neile meestega võrdseid õigusi oma rolli ja ülesannete täitmiseks.

Alles 20. sajandil said naised võimaluse nõuda võrdseid õigusi, mis tagati neile vähemalt de jure alles 20. sajandi lõpus. Tegelikkuses diskrimineeritakse naisi sotsiaalses, ametialases ja pereelus; naised on esimesed, kes kannatavad majanduslike ja poliitiliste kriiside negatiivsete tagajärgede all; naised on maailma erinevates piirkondades asetleidvates konfliktides põhilisteks sihtmärkideks, pantvangideks ning esimesteks ohvriteks.

1945: naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõte sätestati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hartas; see oli sõjajärgse perioodi oluline õigusalane sündmus, mis puudutas 50 riiki, kes taaskord “kinnitasid usku inimese põhiõigustesse, tema väärikusse ja väärtusse, meeste ja naiste võrdõiguslikkusesse ning suur- ja väikerahvaste õiguste võrdsusse”. Vastavalt sellele annab harta naistele õiguse rakendada oma põhiõigusi ning paneb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele kohustuse teha kõik endast sõltuva naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimiseks.

1946: Naiste staatuse komisjoni moodustamine.

1975: kaitsmaks naiste staatust (mida maailmas nii tihti jalge alla tallatakse) kuulutas ÜRO 1975. aasta “Rahvusvaheliseks naiste aastaks” ning korraldas Mexico City’s esimese rahvusvahelisele naiste aastale pühendatud konverentsi.

1976-1985: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamble resolutsioon 3250 (XXX): kuulutas ajavahemiku 1975-1985 naiste kümneaastakuks deviisi all “Naiste aastakümme – võrdõiguslikkus, areng, rahu”.

1979: naiste aastakümne väljakuulutamise järgselt moodustas Euroopa Nõukogu naiste staatuse komisjoni, mille peamiseks ülesandeks oli välja töötada Euroopa Nõukogu programm naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamiseks. Ülesandega lõpule jõudnud, pakkus komisjon välja idee, et Euroopa Nõukogul peaks olema alaline struktuur antud küsimuste kõikide aspektidega tegelemiseks. Nii pakuti välja idee moodustada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse komitee (CAHFM), mis tegutseks multidistsiplinaarse ning erinevaid tegevusvaldkondi hõlmava valitsustevahelise koordineeriva ja nõuandva organina.

1980: 2. ülemaailmne naiste konverents Kopenhaagenis.

1982-86: Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse komitee (CAHFM) peamiseks ülesandeks oli hinnata ja edendada Euroopa Nõukogu tegevusi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamiseks ning osutada kaasabi nii Euroopa Nõukogu kui tema liikmesriikide tasandil vastuvõetavate meetmete väljatöötamisele.

1985: 3. ülemaailmne naiste konverents (Nairobi, 15.-26. juuli 1985) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni “Naiste aastakümne: võrdõiguslikkus, areng ja rahu” tulemuste läbivaatamiseks ning hindamiseks.

1987: Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse komitee volituste lõppemisel moodustati uus naiste ja meeste võrdõiguslikkuse Euroopa komitee (CEEG). Komitee ülesandeid laiendati ning need sisaldavad nüüd Euroopa koostöö edendamist naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamiseks tegelikkuses ning kaasabi osutamist mitte ainult Euroopa Nõukogu, vaid ka liikmesriikide tasandil vastuvõtmiseks sobilike meetmete väljatöötamisele.

1988: Ministrite Komitee deklaratsioon 16. novembrist 1988 oli Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse poliitika ajalooliseks teetähiseks. Deklaratsioonis rõhutatakse, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on inimõiguste lahutamatu osa ning et igasugune sooline diskrimineerimine on takistuseks põhivabaduste elluviimisel. Soolise vägivalla väljajuurimine on demokraatia vältimatu eeldus ning sotsiaalse õigluse tingimatu nõue.

1989: Niisugust poliitikat järgides viidi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse Euroopa komitee sotsiaal- ja majandusküsimuste valdkonnast üle inimõiguste omasse, mis on Euroopa Nõukogu töö üheks peamiseks tegevussuunaks.

1992: Praeguse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee (CDEG) moodustamine oli järgmine oluline samm Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse edendamise poliitikameetmete hulgas. Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse komiteele juhtkomitee staatuse andmine, millega suurendati komitee tähtsust ning tema volitusi (mille hulka kuulub ka õigus moodustada allstruktuure) näitas, et Euroopa Nõukogu peab naiste ja meeste võrdõiguslikkust oma prioriteetseks tegevusvaldkonnaks.

1995: 4. ülemaailmne naiste konverents, Peking, 4.-15. september 1995.

Pekingi konverentsil vastuvõetud tegevusplatvorm sisaldab mitmeid peatükke, mis on osaliselt või täielikult pühendatud naistevastase vägivalla küsimustele (IV. C Naised ja tervis; IV E. Naised ja relvastatud konfliktid).

2000: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee erakorraline istungjärk (New York, 5.-9. juuni 2000) “Naised 2000: sooline võrdõiguslikkus, areng ja rahu 21. sajandil”, millega tähistati 5 aasta möödumist Pekingi konverentsist, võttis vastu dokumendi “Edasisi samme ning algatusi Pekingi deklaratsiooni ning tegevusplatvormi elluviimiseks” (vt dokument A/S-23/10/Rev. 1 – General Assembly, 23rd Special Session, Supplement No. 3). Materjal sisaldab uuenduslikke sätteid vägivalla kohta, kuna käsitleb au nimel toimepandud tapmisi ning perekonnas asetleidnud vägistamist karistamisele kuuluvate tegudena.

Väljavõtteid Naistevastase vägivallaga võitlemise tegevuskavast
(dokument EG-S-VL (97) 1)

Alljärgnev informatsioon on saadud valitsus- ja valitsusväliste organisatsioonide ning muude organite seas läbiviidud ankeetküsitlustest.

Mõningaid näiteid käitumisviisidest, mille soovituse koostajad lülitavad “naistevastase vägivalla” mõiste alla.

Füüsiline vägivald

Tõukamine, lükkamine, juustest tirimine, löömine, peksmine, tagumine, põletamine, hammustamine, kägistamine, torkehaavade tekitamine, suguelundite vigastamine, piinamine, tapmine. Vigastuse raskus ulatub kudede pisikahjustustest, väljalöödud hammastest ja murtud luudest kuni püsivate vigastuste ja surmani välja.

Seksuaalne vägivald

Igasugused seksuaalse iseloomuga teod, mis ei põhine vastastikusel kokkuleppel, kaasa arvatud seksuaalse alatooniga pilked ja naljad, jõllitamine, himurad pilgud, kohatud märkused, avalikus kohas või teiste juuresolekul alastivõtmine, solvavad telefonikõned, seksuaalse iseloomuga kõlvatud ettepanekud, pornograafia sunnitud pealtvaatamine või selles osalemine, soovimatud puudutused, pealesunnitud seks, vägistamine, intsest, naisele valu tekitava või alandava suguakti sooritamine, sunnitud rasedus, naistega kaubitsemine ja seksuaalne ekspluateerimine.

Psühholoogiline vägivald

Mõnitused, pilked, pahatahtlikud või alandavad märkused, ähvardused, teistest inimestest isoleerimine, põlgus, türanniseerimine, avalik solvamine. Sellist käitumist tajutakse üldjuhul minapilti ja enesekindlust kahjustavana, eriti kui seda praktiseeritakse pikema aja vältel.

Majanduslik vägivald

Täielik kontroll ligipääsu üle ühistele ressurssidele, nt partnerile ligipääsu ärakeelamine perekonna rahakotile või selle kontrollimine, partneri töötamise või edasiõppimise ärakeelamine; varadele omatavate õiguste äravõtmine naiselt.

Struktuurse iseloomuga vägivald

See vägivalla vorm on tihedalt seotud majandusliku vägivallaga. Ta hõlmab nähtamatuid takistusi, mis ei lase naisel avanevaid võimalusi kasutada ja oma põhiõigusi realiseerida. Niisugused takistused peituvad ühiskonna struktuuris endas, st ebavõrdses võimujaotuses ning võimusuhetes (struktuurides), mis tekitavad ning seaduspärastavad ebavõrdsust; ning mida ühiskond päev päeva kõrval taastoodab.

Vaimne vägivald

Teod, mis õõnestavad või kummutavad naise kultuurilisi tõekspidamisi või usulisi veendumusi neid naeruvääristades või hukka mõistes või naist teistsugust vaadete ja uskumuste süsteemi omaks võtma sundides.

Enamik naistevastase vägivalla juhtumeid ühendavad endas füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist vägivalda ning toetuvad struktuurse iseloomuga vägivallale, hõlmates mõnikord ka majandusliku ja vaimse vägivalla elemente.

Vägistamine ja seksuaalne rünnak

Selles punktis käsitletakse vägistamiste ja seksuaalsete rünnakute registreeritud juhtumeid. Neid oli raske otseselt võrrelda, kuna kättesaadavad andmed hõlmasid erinevaid kallaletungide variante, st politseile ülesantud vägistamisi, vägistamises kohtu alla antud ja/või kohtuotsusega lõppenud juhtumeid ning kaasnevaid kuritegusid.

Niisguse informatsiooni analüüsimisel jõuti mitmetele üldistele järeldustele:

Politseile teatatud juhtumite arv varieerub Euroopa riikide lõikes märgatavalt, olles mõnedes riikides suhteliselt suur ning teistes suhteliselt väike. Vägivalla esinemissagedus, olles erinevates riikides tõepoolest erinev, sõltub osaliselt tabudest, vägivalla-alase teadlikkuse tasemest ning naiste usalduse määrast politsei ning teiste ametkondade vastu.

Paljudes riikides on politseile teatatud vägistamiste arv viimasel kümnel aastal kasvanud ning arvud suurenevad igal aastal. Selline olukord on tõenäoliselt tabudest loobumise ning kriminaalkohtusüsteemi suurema usaldamise tagajärg.

Mõnedes riikides pole aga usalduse kasv kriminaalkohtusüsteemi vastu reaalseid muudatusi kaasa toonud, kuna samaaegselt vägistamisjuhtudest teatamise sagenemisega on langenud juhtumite osakaal, kus langetati süüdimõistev otsus. 45

Soovituse koostajaile anti teada vaid kahest vägistamise levikut puudutavast uurimusest. Küsides naistelt nende üleelamiste kohta andsid uurimused võimaluse ligikaudselt hinnata sagedust, mil naised jätavad politseile juhtunust teatamata. Mõlemast uurimusest selgus, et vaid 20-25% naisi oli vägistamisest või seksuaalsest rünnakust politseile teatanud. Teo toimepanijaks oli üldjuhul kas naise abikaasa või partner. Juhul, kui vägistamine leidis aset püsisuhte raames, oli üsna tõenäoline, et tegemist polnud ühekordse juhtumiga.

Uurimuste tulemused tõstatasid terve rea küsimusi, milleks on suured erinevused vägistamisjuhtumitest teatamisel nii riikide vahel kui nähtavasti ka riikide sees, ülesantud juhtumite “kaotsiminek” nende üleminekul ühest kriminaalkohtusüsteemi asutusest teise asjaga tegelemise käigus, vägistamise kohta käivate uurimisandmete vähesus Euroopas.

Koduvägivald

Soovituse koostajaile antud informatsioonist selgub, et viimasel aastakümnel on sagenenud koduvägivalla juhtumitest teatamine ning protokollide koostamine. Samuti ilmneb, et koduvägivalda on uuritud põhjalikumalt kui paljusid teisi käesolevas raportis käsitletud teemasid. Erinevatest riikidest ning organisatsioonidest saadud andmed näitavad, et juhtumitest teatamine sagenes eriti silmatorkavalt 1990. aastatel. Teisisõnu, rohkem naisi võttis ühendust politseiga, pöördus varjupaikadesse või naisorganisatsioonide poole.

Koduseinte vahel toimepandud tapmised, st juhtumid, kes mees tapab praeguse või endise naispartneri või naine tapab vägivallatseja, on koduvägivalla leviku ning tõsidusastme oluliseks näitajaks ning selliseid andmeid tuleb järjekindlalt koguda. Venemaa kohta avaldatud andmed, st 5300 tapetud naist 1991. aastal ning 14 000 1993. aastal tekitasid ekspertide töörühma liikmetele erilist muret. Kui need siseministeeriumi andmed on õiged, siis tähendab see, et Venemaa arvud ületavad 20-kordselt USA vastavaid näitajaid. 46

Käesolev raport piirdub vaid õiguskaitseorganitele teatatud vägivallajuhtumitega. Paljudes riikides langes koduvägivalla arvele märkimisväärne osa isikuvastastest kuritegudest (10%-66%). Mõned riigid esitasid ka haiglatelt laekunud andmeid, kus partneri kallaletungi poolt põhjustatud vigastuste osakaal oli üllatavalt suur. Vägivalla esinemissagedust aitas hinnata ka naiste arv, kes teatasid vägivallast ning julmast kohtlemisest lahutuse sisseandmisel, kusjuures suurim näitaja oli 70%.

Soovituse koostajaile anti teada kuuest koduvägivalla levikut puudutavast uurimusest ning veel nelja uuringu tulemustest. Uurimuste tulemused olid üllatavalt sarnased: kõigist neist ilmnes, et koduvägivalla all kannatab 25% naisi ning et 6%-10% naisi kannatasid koduvägivalla all mingil etteantud aastal.

Kuigi õiguskaitseorganitele esitatud vägivallakaebuste arvud varieerusid, ilmnes siiski, et vägivalla esinemissageduse näitajad langesid kokku rohkem kui vägistamiste omad ning et vägivalla levikut puudutavate uurimuste tulemuste kokkulangevused olid piisavalt suured väitmaks, et Euroopas kannatab vähemalt üks igast neljast naisest mingit liiki vägivalla all, mida panevad toime nende praegused või endised meespartnerid.

Laste-, eriti tütarlastevastane seksuaalne vägivald

Kogutud informatsioonist selgub, et mure laste- ja tütarlastevastase seksuaalse vägivalla üle on viimasel kümnel aastal kasvanud. Igasugusesse lastevastasesse vägivalda tuleb tõsiselt suhtuda, käesolevas raportis pööratakse aga peatähelepanu tütarlastele, kuna just tütarlapsi võidakse märksa tõenäolisemalt kui poisse seksuaalselt kuritarvitada, eriti perekonna mõne liikme poolt.

Tõenäosus muutuda vägivalla alaliseks ohvriks on tütarlaste puhul suurem siis, kui lapsepõlves kogetud seksuaalsele vägivallale lisanduvad seksuaalsed kuritarvitused ning seksuaalne ahistamine täisikka jõudes.

Selles punktis räägitakse õigusorganitele teatatud juhtumeist laste seksuaalse kuritarvitamise kohta. Ka siin on juhtumitest teatamise sagedus aja jooksul kasvanud, kuid tervikuna tehakse seda siiski harvemini kui koduvägivalla või vägistamiste puhul. Lastel ja noorukitel on kuriteost vastavatele organitele teatamine tunduvalt raskem kui naistel. Kuigi soovituse koostajad said juhtumite kohtuliku arutamise kohta vähe informatsiooni, viitavad avalikuks tulnud faktid sellele, et vaid väga vähesed neist jõuavad üldse kohtuni välja ning et oma tegude eest saavad karistada vaid väga vähesed vägivallatsejad.

Pisut enam informatsiooni saadi seksuaalse vägivalla leviku kohta, mis andis mõningase ettekujutuse õiguskaitseorganitele teatamata jäetud vägivallajuhtumite sagedusest. Uurimuste tulemustes on suuri lahknevusi. Lapsepõlves kogetud seksuaalvägivalda maininud tütarlaste osakaal kõikus vahemikus 8% - 59%. Erinevused tulenevad peamiselt kasutatud metoodikatest, sõltudes näiteks uurimuse läbiviimise ajast (kas enne või pärast tabudest lahtiütlemist), lapsepõlve määratlusest (kas see lõpeb 14, 15, 16 või 17 aasta vanuses) ning seksuaalse vägivalla määratlusest (kas see hõlmab otsekontakti mittesisaldava seksuaalse vägivalla vorme ning ohvriga samasse vanusegruppi kuuluvate isikute ja täiskasvanute toimepandud kuritarvitusi). Säärased märkimisväärsed metoodilised erinevused tähendavad, et võimatu on kindlaks teha, kas riikide vahel on erinevusi või mitte.

Samas kui suur osa seksuaalsest vägivallast pannakse toime perekonna liikme (isa, kasuisa, venna, vanaisa või onu) ning väiksem osa võõraste poolt, tuleb arvesse võtta ka vahepealset gruppi, so ohvrile teada-tunda täiskasvanuid ja eakaaslasi. Sellesse gruppi kuuluvad näiteks peresõbrad, meessoost sõbrad, õpetajad, treenerid, naabrid, usuliidrid ning asutuste personal.

Seksuaalne ahistamine

Soovituse autorid said palju vähem informatsiooni seksuaalse ahistamise registreeritud juhtumite ning seksuaalset ahistamist puudutavate uurimuste kohta.

Mõnedes riikides on registreeritud juhtude arv kasvanud, samas kui teised riigid väitsid, et seksuaalse ahistamise kohta puuduvad igasugused ametlikud ülevaated. Saadud informatsioonist ei selgunud, kas andmeid ametlikus korras üldse kogutakse, kuna paljudes riikides ei peeta seksuaalset ahistamist õigusrikkumiseks. Soovituse koostajatel oli väga vähe andmeid kohtusse kaevatud juhtumite kohta ning nad ei suutnud tuvastada, kas põhjuseks oli juhtumite vähesus või pigem andmekogumise mehanismide puudumine.

Euroopas läbiviidud kuue uurimuse põhjal võib arvata, et töökohal asetleidva seksuaalse ahistamise all kannatab umbkaudu 45% - 81% naisi, juhtumist teatanute arv kõigub 5% ja 22% vahel.

Seksuaalset ahistamist puudutavad uurimused kipuvad tähelepanu pöörama vaid töökohtadel asetleidvale ahistamisele. Naiste avalikes kohtades ahistamist on aga uuritud harva. Viimase ajal Ühendkuningriigis toimunud suurt kõmu tekitanud jälitamise juhtumid (korduv ahistamine, mille hulka kuuluvad tänaval järele kõndimine, helistamine ja kirjade saatmine, näost-näkku kohtumised), mille panid toime mehed, keda ohvrid vaevu tundsid, on tähelepanu juhtinud probleemi ulatusele ning ohvri käsutuses olevate õiguskaitsevahendite ning muude kaitsevahendite piiratusele.

Ühendkuningriigist pärinevad uurimisandmed rõhutavad naistevastase vägivalla “tähelepanuta jäetud” vormide tähtsust:

63% naisi väidab, et on vähemalt ühel korral kokku puutunud “liputamisega” (ekshibitsionismi vorm); 47

kaks naist kolmest on kannatanud solvavate/nilbete telefonikõnede tõttu; 48

üht naist kümnest kimbutatakse vähemalt kord aastas siivutute telefonikõnedega49

Suur osa Merseysides läbiviidud uurimuses intervjueeritud naistest (tegevusest sõltuvalt 50% – 80%) väitsid, et nad väldivad turvalisuse ja ohutuse kaalutlustel teatud tegevusi50 (hilisel ajal üksinda jalutamist, õhtuseid väljaskäimisi, õhtustel kursustel käimist/õhtustel meelelahutustel osalemist, üksinda puhkuse veetmist).

Naiste ümberlõikamine

Väga vähesed Euroopa riigid (välja arvatud Ühendkuningriik) on kogunud ümberlõikamisi puudutavaid statistilisi andmeid. Pole olemas ühtki uurimust, mis naiste ümberlõikamist eraldi või teiste teemadega koos käsitleks. Õigupoolest (vt juriidilist võrdlusuuringut) väitsid mitmed riigid nappide ning tõestamata andmete põhjal, et probleem neid ei puuduta. Naiste ümberlõikamise uurimisega tegeleva Ühendkuningriigi organisatsiooni FORWARD hinnagute kohaselt puudutab ümberlõikamise oht ainuüksi Ühendkuningriigis vähemalt 10 000 tütarlast ja noort naist.

Inimkaubandus ja seksitööstus

Mitmed riigid on täheldanud inimkaubanduse kasvu Euroopas ning inimeste sagedasemat smugeldamist Euroopasse teistest maailma riikidest. Kaubitsemise tõus annab omakorda tunnistust seksuaalse ekspluateerimise kasvust Euroopas, kus on tekkimas uued seksuaalse ekspluateerimise vormid, sealhulgas ka infotehnoloogial põhinevad nagu teleseks, virtuaalne seks ja arvutipornograafia.

Euroopa riikide vahelise kaubitsemise kasv lähtub ilmselt Ida-Euroopast, kust see on suunatud Lääne-Euroopa riikidesse. Kaubitsemise vorme on mitmeid alates inimröövidest kuni fiktiivsete kosjakontoriteni ning naistele valeinformatsiooni andmiseni sõidu sihtkoha ning tulevase töö kohta.

Siinkohal tuleks viidata Ministrite Komitee poolt liikmesriikide jaoks väljatöötatud soovitusele nr R (2000) 11 seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil inimestega kaubitsemise vastu võitlemise kohta, selle juurde kuuluvale seletuskirjale ning muudele teemakohastele väljaannetele. 51

__
1Kooskõlas ministrite asetäitjate reglemendi artikliga 10.2c jättis Rootsi endale õiguse käesoleva soovituse punkti 54 järgida või mitte.
2Vaata lisas I toodud kronoloogiat.
3Suuresti tänu nende praktilistele sammudele nagu infokeskuste, ohvrite turvakodude jne loomisele.
4Vägivalla erinevate vormide kohta leiate infot lisas II.
5Vt uurimust “Euroopa Nõukogu liikmesriikide naistevastase vägivalla alane seadusandlus”, avaldatud jaanuar 2001 (dokument EG(2001)3 prov.).
6Käesolevas peatükis esitatakse lühikokkuvõte Euroopa Nõukogu eelnevast tegevusest naistevastase vägivallaga võitlemisel. Siinjuures tuleb märkida, et suuri jõupingutusi on tehtud ka võitlemisel seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil asetleidva inimkaubitsemisega, millest aga peatükis ei räägita. Täiendava informatsiooni saamiseks antud küsimuses vt eriti Ministrite Komitee poolt liikmesriikide jaoks väljatöötatud soovitust R (2000) 11 seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil inimestega kaubitsemise vastu võitlemise kohta ning selle juurde kuuluvat seletuskirja või võtke ühendust Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse divisjoniga – DG II, F-67075 Strasbourg Cedex, tel (00) (33) 3 88 41 2966; faks (00) (33) 3 88 41 27 05, http://www.humanrights.coe.int/equality.
71993. aastani töötati Europa Nõukogu naistevastase vägivallaga võitlemiseks välja alljärgnevad dokumendid:
- naistevastase seksuaalvägivalla raport, autor pr A Snare, kanti ette 15. kriminoloogiliste uuringute konverentsil (Strasbourg, 22.-25. november 1982) (PC-CRC 582) 2 rev);
- perevägivallale pühendatud seminari materjalid: sotsiaalsed meetmed (Strasbourg, 25.-27. november 1987);
- Ministrite Komitee soovitus liikmesriikidele R (90) 2 perevägivalda puudutavate sotsiaalsete meetmete kohta (15. jaanuar 1990);
- Naistevastane seksuaalne vägivald: kaasabi Euroopa Liidu liikmesriikides naistevastase seksuaalse vägivalla eri vormidega võitlemise strateegia väljatöötamisse (EG(91)1);
- Ministrite Komitee teatis Bosnia-Hertsegoviinas asetleidva süstemaatilise vägistamise kohta (9. detsember 1992).
8Dokument MEG-3(93)22. Üksikasjalikumatest faktidest huvitatud lugejad peaksid kirjutama Euroopa Nõukogusse, F-67075 Strasbourg, Cedex.
9Dokument EG-S-VL (97) 1. Vt ka tegevuskava kokkuvõtet, dokument EG-S-VL (98)1.
10Nimetatud seminaride materjalid on kättesaadavad Euroopa Nõukogu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse divisjonis – DG II, F-67075 Strasbourg Cedex, tel (00) (33) 3 88 41 29 66, faks (00) (33) 3 88 41 27 05, http://www.humanrights. coe.int/equality.
11 EG-S-FV pädevusvaldkonda kuulub:
Lähtudes naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee (CDEG) ning eriti naistevastase vägivallaga võitlemise ekspertide töörühma (EG-S-VL) senistest saavutustest ning arvestades teiste rahvusvaheliste institutsioonide, eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriettekandja senist tööd ning 4. ülemaailmse naiste konverentsi (Peking, 4.-15. september 1995) tegevusplatvormi ning samuti ka olemasolevaid õigusakte, jääb töörühma pädevusse - arvestades seejuures eriti naistevastase vägivallaga võitlemise ekspertide töörühma (EG-S-VL) väljatöötatud tegevuskava ning esialgset uurimust ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3 - soovituse eelnõu väljatöötamine, mis sisaldab suuniseid naiste ja tütarlaste suhtes toimepandava vägivallaga võitlemise siseriiklike õigusaktide väljatöötamiseks, näidates ära vägivalla erinevad vormid ning vägivallaga võitlemise meetmed ning õiguskaitsevahendid, mis peaksid olema ohvrile kättesaadavaks tehtud; ning mis tahes muude ettekirjutuste väljatöötamine, mida töörühm vajalikuks peab.
12Töörühma koosseisu kuulus üheksa eksperti, kes nimetati sinna naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhtkomitee (CDEG) poolt lähtudes liikmesriikide õiglase geograafilise jaotuse ning erinevate õigussüsteemide tasakaalustatud esindatuse põhimõttest. Töörühma liikmed pidid omama seaduseelnõude väljatöötamise kogemust oma riigis ning põhjalikke teadmisi naistevastase vägivalla vastu võitlemisega haakuvates õiguse valdkondades (nt tsiviilõigus, kriminaalõigus jne) või olema kuulunud naistevastast vägivalda käsitlevate siseriiklike õigusaktide analüüsi riiklikesse komisjonidesse. Ekspertide töörühma kuulusid liikmed alljärgnevatest riikidest: Austria, Belgia, Prantsusmaa, Island, Itaalia, Rumeenia, Vene Föderatsioon, Hispaania ja Türgi.
13Autorid vaatlesid eelkõige raporteid, mille kohaselt viimasel kolmel aastakümnel toimunud koduvägivalla arutelud on kaldunud asetama mehi kallalekippuja ning naisi ohvri rolli, mille tõttu Ühendkuningriigis pööravad meestest vägivalla ohvritele praegu ebapiisavat tähelepanu nii valitsus kui ühiskond tervikuna. Raportitest selgub, et Inglismaal ning Walesis on peksasaanud naistele ning nende lastele asutatud üle 45 turvakodu ning mitte ühtki riigi rahastatud asutust meeste jaoks, kellel pole kuhugi pöörduda kasvõi informatsiooni saamiseks. Tundub nii, et suur osa vägivalla ohvriks langenud meestest usuvad, et üldjuhul ei toeta neid ei politsei ega sotsiaalhoolekandeasutused, kes kohtlevad neid mõnikord lausa vaenulikult. 7. jaanuaril 1999. aastal toimunud 4. kanali saates (“Dispatches”) toodi ära raport saja koduvägivalla all kannatanud mehe kohta, milles avalikustati, kuidas politsei vahistas 25% meestest, kui nad politsei poole abi saamiseks pöördusid, mitte aga vägivallatsenud naise. Arreteeriti vaid 7 naist, kellest ühtki ei mõistetud süüdi. Vt Siseministeeriumi uurimus 191 “Koduvägivald Briti uue kuritegevusuurimuse ankeetküsitluse andmeil”, autor Catriona Mirrles-Black (Home Office Research Study 191 on “Domestic violence: Findings from a new British Crime Survey self-completion questionnaire” by Catriona Mirrles-Black) ning “Naiste ja meeste füüsiline kallaletung partneri vastu: kvantitatiivne analüüs”, autor John Archer (“The physical aggression of women and men to their partners: A quantitative analysis” by John Archer, University of Central Lancashire, United Kingdom).
14Need puudutavad peamiselt kriminaal- ja tsiviilõigust ning kohtumenetlusi käsitlevates lisades ettenähtud meetmeid: nimetatud juhtudel laiendab tekst kaitset kõigile vägivalla ohvriks langenud lastele sõltumata nende soost.
15Vastu võetud ÜRO Peaassamblee otsusega 44/25 20. novembrist 1989.
16Vt eriti Naiste Õiguste Ministeeriumi ja naiste õigustega tegeleva riigisekretäri tellimusel 2000. aastal Prantsusmaal läbiviidud Enveff uurimust (Institut national d’études démographiques, nr 364, jaanuar 2001).
17Enveff uurimus näitas, et vägivald ning eriti koduvägivald on tihedalt seotud naise vanusega: noorte (20-24-aastaste) naiste puhul on vägivalla ohvriks langemise tõenäosus kaks korda suurem kui vanemate naiste puhul.
18 Niisuguste naiste puhul on tõenäosus kannatada füüsilise vägivalla all viis korda suurem (11% võrreldes 2% naistega, keda pole kuritarvitatud) ning tõenäosus kannatada abikaasapoolse seksuaalse vägivalla all neli korda suurem (vastavalt 4% ja 1%). Allikas: Enveff uurimus.
19See kehtib eriti meestega mitte koos elavate naiste, nt lesbide, puuetaga või üksi elavate vanemate naiste suhtes.
20Siin võiks silmapaistvate näidetena mainida kahte poliitikadokumenti, mis anti välja Hollandis 1982. ning 1990. aastal, milles räägiti inimõigustest ning käsitleti seadusandlust, õiguskaitset, ennetusmeetmeid, uurimusi ning ohvriabi. 1983. aastal algatati Norras mitmeid naistevastase vägivallaga võitlemise tegevusprogramme, milles 1986. aastal asetati põhirõhk koduvägivallale ning 1992.-1993. aastail laste seksuaalsele kuritarvitamisele. Iiri Justiitsministeerium moodustas sõltumatu komitee, mille ülesandeks oli anda kriitiline hinnang vägivallajuhtumist teatanud naistele ja lastele kättesaadavatele õiguskaitsevahendite kohta. 1997. aastal korraldati Šveitsis esimene üleriiklik naistevastase vägivalla teavituskampaania. 2000. aastal viidi Prantsusmaal läbi süvauuring (vt eespool toodud joonealused viited) ning 2001. aasta jaanuaris korraldati teine üleriiklik naistevastase vägivalla konverents.
21 Austraalia tehtud arvutused annavad hinnast mõningase ettekujutuse: New South Walesis läheb koduvägivald aastas maksma 1,5 miljardit dollarit; Queenslandis arvatakse koduvägivalla maksumuseks 557 miljonit dollarit ning vägistamise ning seksuaalsete kallaletungide maksumuseks 63 miljonit dollarit aastas. Vt ka uurimus “Vägivalla hind – meeste poolt naiste suhtes toimepandud vägivalla hind Soomes”, Soome Statistikaamet ning võrdõiguslikkuse nõukogu, Helsinki, 2001. (The Price of violence – The costs of Men’s Violence against Women in Finland”. Statistics Finland and Council for Equality, Helsinki, 2001). Uurimus pakub Soomes meeste poolt naiste suhtes toimepandud vägivalla hinnaks 1998. aastal üle 50 miljoni euro.
2223. erakorraline istungjärkjärk, New York, 5.-9. juuni 2000.
23 Näiteks selgus 2000. aastal Prantsusmaal läbiviidud Enveff uurimusest, et töötute ning miinimumsissetulekut saavate naiste hulgas tuleb koduvägivalda ette sagedamini kui töötavate naiste või koduperenaiste hulgas (vastavalt 14% ja 9%).
2457/1996/676/866
25 Vt eriti Euroopa Nõukogu poolt 1999. aastal Strasbourgis korraldatud seminari “Mehed ja naistevastane vägivald” ning Rumeenias 1998. aastal korraldatud infofoorumit “Lõpp koduvägivallale: tegevused ja meetmed” järeldusi.
26 Vt ÜRO naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsioon (1993) ning Pekingi konverentsil vastuvõetud tegevusplatvorm (peatükk IV.D).
27Soovitus toob ära spetsiifilised meetmed konkreetsete vägivallavormide kohta.
28Kanada uurimisrühma aruandes Naistevastase vägivalla Kanada paneel, uue olukorra kujundamine: vägivallale lõpu tegemine ning võrdõiguslikkuse saavutamine, 1993 (Canadian Panel on Violence against Women, Changing the Landscape: Ending Violence – Achieving Equality, 1993, Ministry of Supplies, Ottawa) defineeritakse rituaalidega seotud vägivalda kui “füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise või vaimse vägivalla kogumit, mida rakendatakse süstemaatiliselt ning koos religioosse, maagilise või üleloomuliku tähendusvarjundiga sümbolite, tseremooniate ja/või grupi tegevustega. Ohvrid pannakse terrori ning korduvate vägivallaaktide abil vaikima ning sunnitakse ajupesu kaudu kultuse või grupi uskumusi ja tavasid omaks võtma” (lk 45).
29“Naistevastase vägivallaga võitlemise tegevuskava” (dokument EG-S-VL (97) 1) sisaldab edukate teavituskampaaniate näiteid nagu “null-tolerantsi” kampaania Edinburgh’is, Šotimaal (Ühendkuningriik) (peatükk VII ja lisa I).
30 Vt Euroopa Komisjoni toetatud ning Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastatud pilootprojekti “URBAN – Itaalia linnade vägivallavastane võrgustik” (URBAN Cities Anti-violence Network-Italy), mis viidi läbi üheksas Itaalia linnas.
31Seksuaalrünnaku ohvriga tegelevatele isikutele mõeldud abivahendite pakett kujutab endast vahendit, millega tagatakse, et seksuaalsest kallaletungist teatamisel viiakse läbi nõuetekohane kohtulik uurimine. Eesmärgiks on vältida ohvrite korduvat viktimisatsiooni kindlustades politsei, kohtu-meditsiinilise ekspertiisi läbiviijate ning prokuröride eeskirjadekohase käitumise. Lisaks soovituste ning juhtnööride andmisele eelmainitud ametivõimudele kujutab abipakett endast ka riistakomplekti, mis sisaldab mitmeid hoolikalt valitud ning spetsiaalselt väljatöötatud vahendeid kõigi seksuaalvägivalla asetleidmisele viitavate märkide tuvastamiseks. Nimetatud märgid võivad anda teaduslikku tõendusmaterjali vägivallateo toimepanemise ning ühtlasi ka kahtlusaluse süü või süütuse kohta. Abipakett aitab ohvreid tõendusmaterjalide esitamisel ning tugevdab seega märkimisväärselt nende positsiooni. Ohvri läbivaatus toimub standardprotseduuride kohaselt, mis tähendab, et seda ei saa vaidlustada ning kaob ohvri taaskordse läbivaatuse vajadus. Veel üks eelis seisneb selles, et ohvritel ei tule kohtus nii tihti tunnistusi anda. Politseiraportis sisalduvad andmed, arstliku läbivaatuse ning vägivallale viitavate märkide analüüsi tulemused annavad koos piisava hulga informatsiooni. Politseile ning kohtu-meditsiinilise ekspertiisi läbiviijaile antakse juhtnöörid, mis kohustavad neid seksuaalse vägivalla ohvreid kohtlema austuse ning mõistvusega – mis kõik kokku on suur samm edasi.” Allikas: Bilan de dix ans de lutte contre la violence physique et sexuelle à l’ égard des femmes et des enfants. Miet Smet, Belgia tööhõive ja töö minister, kes vastutab meeste ja naiste võrdsete võimaluste poliitika eest, 1996.
32 Vt eriti Austrias, Belgias, Hispaanias, Islandil ja Rootsis rakendatavaid õigusakte ning 1994. aastal jõustunud Prantsuse kriminaalkoodeksit; vrdl Euroopa Nõukogu liikmesriikide naistevastast vägivalda puudutavate õigusaktide kogumik, dokument EG(2001)3, I ja II köide.
33Allikas: “Des atteintes aux moeurs et à la pudeur aux aggressions sexuelles” (seksuaalkuritegude ning kõlvatute kallalekippumiste kui seksuaalsete kallaletungide kontseptualiseerimine), Luc-Michel NIVOSE, Prantsuse Kassatsioonikohtu abikohtunik, Chroniques de Droit Pénal seeria; mai 1995, lk 1-3.
34 Allikas: “La modernisation du Code pénal dans le cas de violences intrafamiliales physiques et sexuelles” (Kriminaalkoodeksi kaasajastamine perekonnas asetleiva füüsilise või seksuaalse vägivalla osas), prof Hustebaut, Louvani ülikooli kriminoloogiakool, Belgia, 1996.
35 Seda küsimust uuritakse mõnedes Euroopa Nõukogu liikmesriikides nagu Islandil ja Rootsis.
36 Niisuguseid programme viiakse ellu Iirimaal, Islandil ja Norras; vt hr Per ISDALi ettekanne Euroopa Nõukogu poolt kokkukutsutud infofoorumil Bukarestis 26.-28. novembril 1998 “Lõpp koduvägivallale – tegevused ja meetmed” (dokument EG/BUC (99) 1). Teine näide pärineb Taani Vanglaametilt, mis pakub vägivaldse käitumise eest vanglas karistust kandvatele isikutele kognitiivseid oskusi õpetamaks neid oma käitumist muutma. Vt ka Iirimaa MOVE nime kandva organisatsiooni korraldatavaid programme.
37ETS No. 108.
38ETS No. 164.
39Ühendkuningriigi valitsus tegutseb aktiivselt selle nimel, et tõhustada naiste ja laste turvameetmeid nende paremaks kaitsmiseks vägivalla eest ning pooldab seetõttu punkti 55. Ühendkuningriigi valitsus on aga seisukohal, et nimetatud punkti pole vaja kohaldada lapse mõõduka ning mõistliku kehalise karistamise suhtes. Ühendkuningriigi seadused lubavad vanematel lapsi korralekutsumise eesmärgil kehaliselt karistada, kui see ei välju “mõistlikuks peetava karistuse” piirest. Kui lapsevanemat süüdistatakse lapse kallal vägivalla tarvitamises ning ta väidab, et tegemist oli vaid “mõistlikkuse piiresse jäänud kehalise karistusega”, siis tuleb kohtul selle asjaolu otsustamisel, kas karistus jäi mõistlikkuse piiresse või mitte, arvestada teatud tegureid. Nimetatud teguriteks on:
- karistuse iseloom ning kontekst;
- kestvus;
tagajärjed lapse füüsilisele ja vaimsele seisundile; ning
mõningatel juhtudel ohvri sugu, vanus ning tervislik seisukord.
40 Föderaalseadus isikute kaitsmise kohta perevägivalla eest, mis jõustus Austrias 1997. aasta mais. 1999. aastal tehti Austrias 2076 niisugust ettekirjutust. Lähemiskeelu seadus, mis jõustus Soomes 1. jaanuaril 1999.
41 Naiste ja meeste võrdsete võimaluste komitee raportis Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele kirjeldatakse üksikasjalikult suguelundite ümberlõikamist ja kahjustamist (dokument AS/EQ (2000) 20 18. oktoobrist 2000):
- Kaheks enimlevinud suguelundite ümberlõikamise liigiks on ekstsisioon (80%) ja infibulatsioon (15%).
- Ekstsisioon tähendab suure osa kliitori ning väikeste häbememokkade eemaldamist. Sellist ümberlõikamist praktiseeritakse kõige rohkem Lääne-Aafrika suguharudes. Protseduuri võiks võrrelda poiste peenise eesnaha eemaldamisega.
- Infabulatsiooni puhul eemaldatakse kliitor ning väikesed häbememokad ning lõigatakse ära suured häbememokad, kusjuures allesjäänud servad õmmeldakse kinni nii, et alles jääb vaid väike avavus urineerimiseks ja menstruatsioonivere eemaldamiseks. Häbeme asemele jääb tihke armistunud kude, mida tuleb abiellumisel ning laste sünnitamisel lahti lõigata. Infibulatsioon on levinud Ida-Aafrikas.
- Ühe Lääne-Aafrikas kasutatava infibulatsooni liigi puhul jäetakse suured häbememokad puutumata, kuid kärbitud väikesed hämememokad tõmmatakse kokku nii, et sissepääs tuppe on peaaegu täielikult suletud.
- On olemas veel teisigi ekstsisiooni vorme, sealhulgas sisselõigete tegemine tuppe, sööbivate ainete või taimede sisseviimine tuppe verejooksu tekitamiseks või tupe ahendamiseks, kliitori läbitorkamine ning kliitori söövitamine.
- Neid ligikaudu 15-20 minutit kestvaid operatsioone sooritavad tavaliselt naistest kogukonna vanemad, kes teevad seda primitiivsete vahendite ning ilma tuimestuseta. Rikkad inimesed kasutavad mõnikord ka haiglate teenuseid, kus seda teevad väljaõppinud spetsialistid.
- Vanus, mil ümberlõikamist tehakse, sõltub rahvusrühmast ja geograafilisest kohast. Ümber võidakse lõigata vaid mõne päeva vanuseid vastsündinuid või nelja kuni kümne aastaseid tüdrukuid. Mõnikord viiakse protseduur läbi noorukieas, abiellumisel või esimese raseduse ajal.
- Kõik need ümberlõikamise vormid on pöördumatu iseloomuga, tervist kahjustavad ning toovad kaasa tagajärgi kogu eluks.
- 42Vt Euroopa Komisjoni poolt (Viin, 18.-20. juuni 1999) korraldatud seminari “Vägistamine on sõjakuritegu. Kuidas toetada ellujääjaid. Bosnia õppetunnid Kosovo strateegia teenistuses” materjale ning Euroopa Nõukogu poolt 1999. aastal Strasbourgis organiseeritud seminari “Mehed ja naistevastane vägivald” materjale – EG/SEM/VIO (99) 11 (Dubrovka Kocijan Hercigonja poolt koostatud raport sõja ajal meeste poolt naiste ja laste suhtes toimepandud vägivalla kohta).
43 Viimase aja näiteks Euroopast on Jugoslaavia konfliktis asetleidnud juhtumid.
44Selliseid tavasid iseloomustavad alljärgnevad näited. Rabia (25) (august 1998). Rabia armus noormehesse ning tahtis temaga abielluda, perekond aga oli sellele vastu. Rabia põgenes koos noormehega ning nad veetsid öö surnuaial, kus astusid ka seksuaalvahekorda. Järgmisel hommikul hakkas Rabia toimunut kahetsema ning läks politseijaoskonda. Kohale kutsuti perekond ning isa väitis, et kuna tema tütar oli noormehega läinud vabal tahtel, polnud tal mehe vastu midagi ning andis abiellumiseks nõusoleku. Isa sõnadele toetudes saadeti Rabia koju tagasi. Raevunud isa ning vennad ei lakanud kordamast, et nad ei söanda enam kunagi naabritele silma vaadata ning et perekond on häbistatud. Järgmisel päeval pandi Rabia koos emaga autosse ning sõideti minema. Ema pandi tee peal autost maha. Kahtlustades, et teda tahetakse tappa, hüppas Rabia autost välja ning varjus poodi. Vend tormas talle järele, tiris ta juukseidpidi poest välja ning heitis mööduva traktori alla. Hiljem väitis vend, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Kohus leidis, et tegu oli tapmisega, mis pandi toime juba teadaolevatel põhjustel: kohalike tavade järgi satub noormehega ärajooksnud tüdruku perekond ühiskonna põlu alla, kuni ta pole süüdlast tapnud. Perekond langes tugeva ühiskondliku surve alla. Kõik süüdistatavad said 12,5-aastase vanglakaristuse. Aastail 1994-1998 tapeti Kagu-Türgi linnas Şanli Urfas perekonna au päästmiseks viis tüdrukut. Niisugused tapmised on selles piirkonnas ning sellest piirkonnast suurlinnadesse kolinud inimeste seas tavalised.
45 Ühendkuningriigi siseministeeriumi andmetel langes politseile teatatud süüdimõistva otsusega lõppenud vägistamiste osakaal 34%-lt 1977. aastal vähem kui 10%-le 1994. aastal. Toodud protsente tuleks võrrelda Poola justiitsministeeriumilt pärinevate andmetega, mille kohaselt 1994. aastal langetati süüdimõistev kohtuotsus 2/3 politseile ülesantud vägistamisjuhtudest. 1996. aasta lõpus teatas Ühendkuningriigi siseministeerium, et hakkab uurima põhjusi, miks süüdimõistvate otsuste osakaal politseile ülesantud vägistamisjuhtude puhul on langenud.
46 Allikas: Economist, 12.8.95
47 Allikas: Sandra McNeill (1988): “Flashing – its effect on women” in: Women, Violence and Social Control, London.
48Allikas: Glasgow Women’s Support Project (1990).
49Allikas: Obscene, threatening and other troublesome telephone calls to women in England and Wales: 1982-1992 (1995) Research and Planning Unit Paper 92, London, Home Office.
50M Foley and K Cook (1995), Women’s Safety Survey (avaldamata).
51 Ministrite Komitee soovitus liikmesriikidele nr R (2000) 11 seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil inimestega kaubitsemise vastu võitlemise kohta, mis võeti vastu 19. mail 2000. aastal.
http://www.humanrights.coe.int/equality.