Programm  „Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2011-2013” viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastusel „Inimressursi arendamise rakenduskava” alusel prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu” meetme „Soolise võrdõiguslikkuse edendamine” raames. Programmi 2011. a eelarve on 120 426 eurot, millest Euroopa Sotsiaalfond katab 102 362 eurot (85 %) ja Eesti riik 18 064 eurot (15 %).

Seadusest tulenevalt tähistab sooline võrdõiguslikkus naiste ja meeste võrdseid õigusi, kohustusi, võimalusi ja vastutust tööelus, hariduse omandamisel ja teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. Hoolimata seadusega sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest võib tegelikku soolist ebavõrdsust kohata nii ühiskonna, organisatsiooni kui indiviidi tasandil.

Eesti tööturgu iseloomustab tugev sooline segregatsioon. See tähendab, et naised ja mehed töötavad erinevatel tegevusaladel, erinevatel ametikohtadel ning tööalastel positsioonidel.
Eestis on naiste osakaal oluliselt suurem tervishoiu ja sotsiaalhoolekande, samuti hariduse, majutuse ja toitlustuse valdkonnas. Meestel on ülekaal ehituses ja põllumajanduses. Samuti hõivavad mehed naistega võrreldes oluliselt sagedamini ametialahierarhias kõrgemaid kohti. Tööturu segregatsioon on üks peamine soolise palgalõhe tekkepõhjus. Seda kinnitab ka Eesti nais- ja meestöötajate keskmise bruto-tunnipalga vahe (2007. aastal  30,9%), mis on EL-i suurim (EL-i keskmine 17,6%).

Eestis on levinud peremudel, kus naine ja mees mõlemad töötavad ning panustavad pere sissetuleku teenimisel. Samas suur sooline palgalõhe säilitab traditsioonilist arusaama mehest kui pere peamisest leivateenijast ja naisest kui kodumajapidamise ja laste eest hoolitsejast ning seab tegelikkuses naistele topeltkoormuse. Ebavõrdsus peresiseste kohustuste jagunemisel aga mõjutab naiste võimalusi töö leidmisel ja karjääri tegemisel. Tööandjad eeldavad, et fertiilses eas naine jääb suurema tõenäosusega mõneks ajaks töölt eemale (lapsehoolduspuhkus, lapse haigestumise korral lapsega kojujäämine), mis tähendab võimalikke lisakulutusi ja -tööd tööandjale, ning seetõttu võidakse naiste asemel eelistada mehi.

Võrdsete võimaluste puudumine tööelus tekitab ebavõrdsust ka teistes eluvaldkondades. Naiste kehvem positsioon tööturul avaldab otsest mõju nende sissetulekutele, mis mõjutab omakorda sissetulekutel põhinevate hüvitiste (nt vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, haigushüvitised) ja tulevase pensioni suurust. Väiksem sissetulek piirab naiste majanduslikku iseseisvust, mis on näiteks üheks põhjustest, miks aastaid kannatatakse vägivaldses suhtes. Teisalt, võttes arvesse üksikvanemate suurt hulka ja naiste suurt osakaalu nende seas, võib see omakorda viia selliste sotsiaalsete probleemideni nagu vaesuse feminiseerumine ning laste vaesus.

Tööalasel soolisel ebavõrdsusel on negatiivne mõju ka meestele, kes pealtnäha on tööturul naistest paremas olukorras. Tegevus- ja ametialade traditsiooniline sooline jaotus mõjub piiravalt nii naistele kui meestele, kellel ei pruugi olla võimalik rakendada oma potentsiaali soovitud tööl. Samuti peetakse perekonnaga kaasnevat hoolitsuskohustust pigem naiste (töö)elu mõjutavaks aspektiks, mistõttu võib meestel olla keerulisem kasutada võimalusi, mille eesmärk on toetada töö ja pereelu ühitamist.

Programmi üldeesmärgiks on soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja soolise diskrimineerimise vähenemine. Alameesmärkideks on soolise võrdõiguslikkuse õigusnormide rakendamise tagamine, töötajate ja tööandjate teadlikkuse suurendamine soolisest võrdõiguslikkusest ning sooliste stereotüüpide negatiivse mõju vähendamine meestele ja naistele.

Programmi tegevused on suunatud järgmistele sihtgruppidele: tööandjad, töötajad, ametiühingud, usaldusisikud, ministeeriumite ja nende allasutuste ning kohalike omavalitsuste ametnikud, poliitikakujundajad (sh Riigikogu liikmed), poliitika mõjude hindajad, sotsiaalpartnerid, valdkonnas tegutsevad mittetulundusühendused, soolise võrdõiguslikkuse eksperdid, Eesti tööalase soolise võrdõiguslikkuse võrgustiku liikmed, õigusabi osutajad, õiguskaitse institutsioonide töötajad (sh töövaidluskomisjonid, tööinspektsioon, kohtud), õigusteaduse õppejõud, üliõpilased, sotsiaalteadlased, ajakirjanikud, lapsevanemad, pedagoogid, karjäärinõustajad, pereterapeudid.

Programmi tegevused on lähtudes programmi eesmärkidest jaotatud kolme tegevuste blokki.

1. Uuringud ja analüüsid

Uuringutest ja analüüsidest saadav info on peamiseks allikaks, mille alusel saab hinnata soolise ebavõrdsuse ilmnemist ning kujunemise mehhanisme ühiskonnas. Uuringutest saadud infot kasutatakse erinevate teadlikkuse tõstmisele ning hoiakute muutmisele suunatud tegevuste (nt koolitused, infomaterjalid jms) elluviimisel.
Programmi raames on aastatel 2011-2013 plaanis läbi viia neli uuringut ja analüüsi järgmistel teemadel: sooline ja seksuaalne ahistamine ning tagakiusamine tööelus, lapsevanemate paindliku töö- ja pereelu ühitamise võimaluste analüüs, mitte-eestlaste töö- ja pereelu uuring, soolise võrdõiguslikkuse monitooring.

2. Teavitustegevused

Kriitiline roll naiste ja meeste positsiooni ja olukorra kujunemisel ühiskonnas on inimeste teadlikkusel ja hoiakutel. Mida suurem on teadlikkus soolise võrdõiguslikkuse temaatikast, seda toetavamad on hoiakud soolise võrdõiguslikkuse suhtes.
Programmi raames viiakse aastatel 2011-2013 peamise teavitustegevusena läbi sooliste stereotüüpide teavituskampaania, mille raames näidatakse sooliste stereotüüpide negatiivset mõju töö- ja karjäärivalikutele ning tutvustatakse lahendusi positiivsete näidete abil.

3. Konverentsid, seminarid ja koolitused

Erinevad seminarid ja koolitused aitavad riiklikul ja organisatsiooni tasandil välja arendada soolise võrdõiguslikkuse alast kompetentsi ning jagada praktilisi töövõtteid ja nõuandeid.

2011. aastal korraldatakse rahvusvaheline palgalõhe konverents ja maakondlikud seminarid. Samuti antakse välja palgalõhe teemaline artiklikogumik. Programmi raames korraldatakse töötuba pereterapeutidele, nõustajatele ja pedagoogidele, pakkudes praktilist teavet, kuidas lapsevanemaid toetada, et nad tuleksid paremini toime oma töö ja pereelu ühitamisega. Samuti korraldatakse soolise võrdõiguslikkuse seadust selgitavad koolitused juristidele, kohtunikele, õigusabi osutajatele, töövaidluskomisjonide töötajatele ja ülikoolide õigusteaduse õppejõududele. Lisaks on plaanis tööalase soolise võrdõiguslikkuse koolitused.