Euroopa Liidu Lissaboni tippkohtumisel 2000. aasta märtsis seati ühenduse järgmise kümne aasta strateegilisteks eesmärkideks saavutada jätkusuutlik majandusareng, luua rohkem ja paremaid töökohti ning suurendada sotsiaalset sidusust. Seatud eesmärkide saavutamiseks otsustati rakendada avatud koordinatsiooni meetodit. Teisisõnu, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse leevendamiseks lepiti kokku ühised sihtmärgid, kuid abinõud nendeni jõudmiseks saab iga liikmesriik ise valida. Ühe osa avatud koordinatsioonimeetodi tööst moodustavadki sotsiaalse kaitse ja kaasatuse aruanded, millega iga riik teavitab teisi riike ja Euroopa Komisjoni oma strateegiatest ja tegevustest vaesuse ja tõrjutuse vähendamisel ning seab konkreetsed sihid probleemidega tegelemisel.

Eesti sotsiaalse kaitse ja kaasatuse strateegiad on arenenud ja kujunenud tihedas koostöös Euroopa Liiduga. 2003. aastal koostati tegevuskava ette valmistamiseks sotsiaalse kaitse ja kaasatuse ühismemorandum, milles analüüsiti põhjalikumalt Eesti sotsiaalset olukorda, selgitati vaesuse ja tõrjutuse ohus olevad sotsiaalsed rühmad ning püstitati pikaajalised eesmärgid olukorra leevendamiseks.

Ühismemorandumile järgnes Eesti esimene sotsiaalse kaitse tegevuskava aastateks 2004-2006. Eesti vaesuse riskirühmadena määratleti töötud, töötu liikmega perekonnad, paljulapselised pered ning üksikvanemaga pered. Põhilised meetmed vaesuse ja tõrjutuse leevendamiseks sellel perioodil olid tööhõive suurendamine, juurdepääs ressurssidele, õigustele ja teenustele (sh haridus, tervishoiuteenused, eluase, õigusabi, ohvrite kaitse jne) ning tõrjutuse riskide vähendamine (sh e-kaasatuse suurendamine, kogukondade aktiviseerimine).

Eesti järgmine sotsiaalse kaitse ja kaasatuse riiklik aruanne aastateks 2006-2008 oli küll vormilt uus – konkreetsemate juhiste ja uue struktuuriga, kuid sisulised põhimõtted ja suunad jäid samaks. Selle sotsiaalse kaitse ja kaasatuse aruandega seati eesmärkideks pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine ja vähendamine ning lastega perede vaesuse ja
sotsiaalse tõrjutuse ennetamine ja leevendamine.

Aastateks 2008-2010 on Eesti tegevuskavas seadnud peamiseks ülesandeks teenuste pakkumise laiendamise selleks, et toetada inimese võimalusi töötada. Selleks laiendatakse pakutavate tööturuteenuste ringi – näiteks puudega ja vanemaealistele töötajatele hakatakse pakkuma nõustamisteenust, erialakoolitust, tööpraktikat, tööharjutust, võimalust saada töötamiseks vajalikke abivahendeid jne. Vajadusel osutatakse tööturule sisenemiseks eelteenuseid: sotsiaalset rehabilitatsiooni ja psühholoogilist nõustamist. Lapsevanemate tööturul osalemist toetatakse lapsehoiuteenuse ning tööturuteenuste pakkumise kaudu. Lisaks vanemate töötamisele aitavad laste vaesusesse sattumist ennetada vanemahariduse 2 propageerimine, perelepitusteenuse ning mitmete teiste perekonda toetavate teenuste (nt võlanõustamine, tugiisiku ja tugipere teenus) osutamine. Laste, noorte, puudega inimeste ja eakate hariduses ja elukestvas õppes osalemise võimalusi toetatakse järgneva kahe aasta jooksul näiteks kutseõppesüsteemi, samuti e-õppe süsteemi arendamisega. Töötamise ja iseseisva toimetuleku toetamiseks töötatakse välja ja uuendatakse mitmete hoolekandeteenuste (nt rehabilitatsiooniteenus, isikliku abistaja teenus, tugiisiku teenus, töövahendite ja tööruumide kohandamine puudega inimestele ja eakatele, koduteenus jne)
osutamise põhimõtteid.

Euroopa Liidu teiste liikmesriikide sotsiaalse kaitse ja kaasatuse riiklike aruannetega on võimalik tutvuda Euroopa Komisjoni  kodulehel