Üks paljudest tervise definitsioonidest ütleb, et tervis tekib seal, kus inimene elab, töötab, õpib ja mängib. Teisisõnu, mida lähemal inimesele, seda suuremad on võimalused panustada inimese tervisesse ennetavalt, luua eeldused, et haigeks üldse ei jäädagi. Seega, kui arstiabi korralduses on tendentsid viimastel aastakümnetel olnud üldjuhul tsentraliseerimise suunas – ressursside koondamine tagab kõrgema kvaliteedi – siis edenduse osas on suund vastupidine.

Eesti riik on tervisedenduse arendamisel alati pidanud silmas ka paikkondlikku mõõdet – üleriigiliste kampaaniate ja teenuste arendamise kõrval on toetatud erinevaid koostöövõrgustikke ning kohalikke üritusi, maakondlikke tervisetubasid ja tervisedendajate tööd. Seni on ühenduslüliks riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel olnud maavalitsus – alates 1995. aastast on olnud maavalitsuste juures tervisedenduse spetsialistid, kelle tööks on koordineerida kohalikke tervisedenduslikke võrgustikke ja ka sellealast koostööd kohalike omavalitsustega.