Vigastuse all mõistetakse organismi füüsilist kahjustust või hävingut, mis tekib (akuutse) mehhaanilise, keemilise, termilise või mingi teise keskkonna-energia toimel, mis ületab organismi vastupanuläve, aga ka organismi eluks vajalike ainete (hapnik, soojus) puudujäägist väliskeskkonnas ning mürgina toimivate ainete (alkohol, vingugaas) akuutsest toimest organismile.

Vigastus võib tekkida tahtmatult ehk õnnetuse läbi või tahtlikult, enesele või teisele suunatud vägivalla tagajärjel.  

Õnnetus ei ole paratamatu juhtum. Õnnetusel on omakorda põhjused. Neid põhjusi tundes on võimalik õnnetustest enamikku vältida.  

Olulisemad vigastuse alaliigid põhjuste järgi on järgmised:

• liiklusvigastused
• mürgistused, sealhulgas alkoholimürgistus ja mürgistus ravimitega
• kukkumine
• vingugaasimürgistus ja põletus tulega
• uppumine
• enesetapukatse ja enesetapp
• tapmiskatse ja tapmine

Mõiste “vigastus” on enam-vähem võrdväärne võõrsõnaga “trauma” (krk. haav, vigastus). „Trauma” on traditsiooniliselt kasutusel kliinilises meditsiinis, ennetusmeditsiinis kasutatakse tavaliselt mõistet „vigastus”. Vigastus tähendab tervisekahjustust, vigastatud inimene on haige, võib vigastuse tõttu isegi surra. Vigastus on haigus. Nagu enamikku haigusi on võimalik ennetada, nii on ka vigastusi võimalik ennetada ühiskonnas üldise teadlikkuse tõstmise teel, turvalise keskkonna loomisega, kiire meditsiinilise abi tagamisega.