ILO
11. aprillil 1919 kiideti I Maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahukonverentsil heaks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) loomine. Rahulepingu XIII peatüki preambul ja artiklid 287-427 tõid ära ILO põhikirja.
ILO loomise lähtemotivatsioon oli selgelt humanitaarne – parandada palgatööliste töö- ja elutingimusi. Teine motivatsioon oli poliitiline – töötingimuste parandamiseta seataks ohtu sotsiaalne rahu, sest - nagu märkis põhikirja preambul - ebaõiglus tekitab nii suurt rahulolematust, et maailmarahu ja -harmoonia on ohustatud. ILO loomise kolmas motivatsioon oli majanduslik – muidu saavad sotsiaalreformide elluviimisel läbi kukkunud riigid nende reformide vaieldamatu mõju tõttu tootmiskuludele põhjendamatu edu konkurentide ees. Töö- ja sotsiaaltingimuste edendamisele suunatava tegevuse kolm põhikirjast tulenevat peaeesmärki olid: töötajate töö- ja elutingimuste parandamine, inimvara aktiviseerimine ja tööelu mõjutavate mehhanismide väljaarendamine.
Muudest rahvusvahelistest organisatsioonidest erinevalt põhineb kogu ILO tegevus algusest peale kolmepoolsusel, s.o kogu organisatsiooni tegevus lähtub kolme kooslusrühma – valitsused, tööandjad ja ametiühingud – väljendatavatest huvidest ja prioriteetidest.
1969. aasta Nobeli rahupreemia laureaat ILO, ÜRO perekonda kuuluvatest organisatsioonidest vanim ja mõjukaim, on ainus töö- ja sotsiaalsuhetele spetsialiseerunud rahvusvaheline organisatsioon maailmas. Nagu öeldud, peaasjalikult on see loodud palgatööd tegevate või seda kasutavate, samuti sellest sõltuvate inimeste töö- ja elutingimuste edendamise sihiga.
Täna on ILO enda ette seadnud 4 strateegilist peaeesmärki:
- tööstandardite ja tööalaste aluspõhimõtete edendamine ning realiseerimine;
- suuremate võimaluste loomine naistele ja meestele, tagamaks inimväärne töö;
- kõigi jaoks sotsiaalkaitsega hõlmatuse ja tõhususe suurendamine;
- kolmepoolsuse ja sotsiaaldialoogi tugevdamine.
Selgitus- ja uurimistoimingute ning konverentside ja koosolekute kokkukutsumise kõrval on ILO tähtsaimaks töövormiks rahvusvahelise tööregulatsiooni kehtestamine, mis toimub konventsioonide ja soovituste vastuvõtmise kujul. Paraku on ILO töö- ja sotsiaalküsimuste reguleerimine laadilt kvaasilegislatiivne, s.t ILO ei ole mitte maailmaparlament, mis võtab vastu üldsiduvaid rahvusvahelisi tööseadusi, vaid selline organ, mis fikseerib minimaalse õigusliku tasandi, millest konventsiooni ratifitseerimisel peab riik ilmtingimata kinni pidama või millest (soovituse puhul) soovitatakse juhinduda.
ILO täidesaatev juhtorgan on kolmepoolne 3-aastaste volitustega 56-liikmeline (28+14+14) haldusnõukogu, kes käib Genfis koos 3 korda aastas. Selle 28 valitsusliikmest 18 valitakse, 10 aga nimetatakse tööstuslikult kõige enam arenenud riikide esindajate seast.
ILO alaline tegevsekretariaat Rahvusvaheline Tööbüroo (asukohaga samuti Genfis ning lühendatult samuti ILO) töötab haldusnõukogu poolt valitud peadirektori juhtimisel.
Hetkel on ILO-l 178 liiget.
Eesti kuulus ILO-sse aastatel 1921-1937 (jäi siis tegevusest vabatahtlikult kõrvale), taastades oma liikmeõigused 13. jaanuaril 1992.
Täiendav teave
Eestile õiguslikult siduvad (ratifitseeritud) konventsioonid:
Aastatel 1922-1938 ratifitseeritud konventsioonid, mis on Eestile tänaseni õiguslikult siduvad:
- C 2 Tööpuudusest (1922) RT 1922, 141-142, 89
- C 6 Alaealiste öötööst tööstuses (1922), RT 1922, 141-142, 89
- C 8 Laevaõnnetuse korral tööpuuduse eest makstava hüvituse kohta (1923), RT 1923, 4-5, 8-10
- C 9 Meremeestele töö muretsemise vahetalituse kohta (1923), RT 1923, 4-5, 8-10
- C 11 Ühinemise õigusest põllumajanduses (1922), RT 1922, 104-105, 81
- C 12 Õnnetusjuhtumite tagajärgede korvamisest põllumajanduses (1922), RT 1922, 104-105, 81
- C 13 Tinavalge kasutamisest maalritöödel (1922), RT 1922, 104-105, 81
- C 14 Iganädalasest puhkusest tööstuses (1923), RT 1923, 132-133
- C 16 Alaealiste meditsiinilisest teenindamisest laevadel (1922), RT 1922, 104-105, 81
- C 19 Võrdsetest õigustest õnnetusjuhtumite tagajärgede hüvitamisel (1930), RT 1930, 27, 160
- C 20 Öötööst pagaritööstuses (1929), RT 1929, 97, 645
- C 22 Meremeeste töölepingutest (1929), RT 1929, 34, 258
- C 23 Meremeeste repatrieerimisest (1929), RT 1929, 34, 258
- C 27 Laevadel veetava lasti kaalu kohta (1932), RT 1932, 112, 793
- C 41 Naiste öötööst (1935), RT 1935, 99, 818
- C 53 Kaubalaevade juhtkonna kvalifikatsioonitunnistusest (1938), RT II 1938, 1, 1
