Sa oled siin

Euroopa sotsiaalharta

Euroopa sotsiaalharta on Euroopa Nõukogu inimõigusi kaitsev leping. Selle lepinguga sätestatakse inimeste sotsiaalsed õigused ja vabadused ning kehtestatakse järelevalvemehhanism, mis kindlustab, et hartaga ühinenud riigid peavad neist kinni.

Sotsiaalharta kiideti Euroopa Nõukogus heaks 18. oktoobril 1961 ning seda kaasajastati 1996. aastal. Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigist on sotsiaalharta ratifitseerinud 43 liikmesriiki, sealhulgas kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, aga ka näiteks Venemaa Föderatsioon, Ukraina, Moldova, Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaan, Türgi, Horvaatia, Albaania jne.

Eesti ratifitseeris sotsiaalharta 2000. aastal, kuid mitte täielikult. Selline praktika on sotsiaalhartaga vastavuses ja tavapärane – Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigist on sotsiaalharta ratifitseerinud 43 riiki ja neist täielikult on selle ratifitseerinud vaid 2 riiki – Prantsusmaa ja Portugal.

Sotsiaalhartaga võetud kohustuste kohta tuleb aru anda igal aastal. Riikide aruanded vaatab läbi Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee, kes teeb järeldused, kas riigid täidavad võetud kohustusi või on vajakajäämisi. Tehtud järeldused on aluseks riigi sotsiaalpoliitiliste otsuste tegemisele ja seadusandluse täiendamisele. Sotsiaalharta on olnud üheks aluseks Eesti põhiseaduses sätestatud õiguste tõlgendamisele ja sotsiaalhartat on kasutatud kohtuvaidlustes nõuete esitamisel ning kohtuotsuste põhjendamisel.

Lisainfo

 

Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ja aruanded

 

Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada oma liikmete suurem ühtsus, kaitsmaks ja viimaks ellu oma ühispärandiks olevaid ideaale ja põhimõtteid ning soodustamaks liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste säilitamise ning edasise realiseerimise kaudu.

Viimati uuendatud: 24. Jaanuar 2019