Kui kujutada ette, et sotsiaalkaitse eelarve on nagu 10 eurot rahakotis, siis täna kulub sellest 9.40 pensioniteks, ravirahaks ja sotsiaaltoetusteks. Ametnike kuludeks läheb 10 senti. Seega kui keegi unistab riigieelarve puudujäägi katteks pelgalt ametnikkonnast rammusat kiiret suutäit ampsata, on see asjatu lootus.
Et saada paremat selgust, mis seis meil riigi rahakotis tegelikult on, käivitas Rahandusministeerium 2023.a lõpus riigieelarve revisjoni, tuntud ka 0-eelarve nime all. Soovisime Sotsiaalministeeriumi valitsemisalaga olla kindlasti üks kolmest esimesest „revideeritavate hulgas“, et saada kinnitust ja näidata ka teistel osapooltele, et Eesti riigi sotsiaalkaitse eelarve on efektiivselt ning läbipaistvalt juhitud. Ja kui sellest valdkonnast on soov leida mitmekümneid miljoneid eurosid järgmiste aastate riigieelarvete tasakaalu tagamiseks, vajab see teadlikku ja selget poliitilist otsustamist. Sest üle 90% sotsiaalkaitse eelarvest läheb inimestele vahetult teenuste osutamiseks ja hüvitiste maksmiseks ning mastaapselt mõjusad kärped saavad kahjuks tulla ainult selle arvelt. Samas on meil juba täna sotsiaal- ja tervisevaldkonnas raha kõvasti puudu, et pakkuda inimestele tänasel tasemel teenuseid. Eesti sotsiaalkaitsekulud on suhtena riigi SKT’sse ühed kõige madalamad Euroopa Liidus. 2021.a olime Eurostati andmetel 27 liikmesriigi hulgas 25.kohal oma 17,4%ga , EL keskmine on 28,7%.
Millest koosneb sotsiaalkaitse eelarve?
Eesti riigi 2024.a eelarve on kokku 18,5 miljardit eurot. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala, see tähendab sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu eelarve on sellest 7,2 miljardit eurot ehk ligi 39% ja moodustab riigieelarvest kõige suurema tüki.
7,2 miljardist eurost ligi 71% ehk 5,1 miljardit kogutakse sotsiaalmaksu ja kogumispensioni maksetest. Sellest suuname edasi pensionite eelarvesse 3,2 miljardit ja ravikindlustuse eelarvesse 1,9 miljardit. Sotsiaalministeerium on siinkohal piltlikult öeldes lihtsalt vahendaja, kelle eelarvesse suunatakse maksumaksjatelt kogutav maksuraha ning kes suunab selle siis vastavalt seadustes kokkulepitud määradele edasi. Ei mingit ametnike otsustusvabadust, kiireid tõhustamisvõimalusi ega loomingulisust. Pensioniteks ja ravimiseks kogutava ning eraldatava maksu määra saab loomulikult vajadusel muuta, aga see eeldab põhjalikku ettevalmistust, läbirääkimisi ja heakskiitu riigikogult. Sest kärpimine tähendab väiksemaid pensioneid ja vähem ravivõimalusi.
Järgmise suurema Sotsiaalministeeriumi eelarve 1,6 miljardi eurose tüki ehk 23% moodustavad inimestele makstavad hüvitised ja toetused. Üle 36 erinevat liiki hüvitise ja toetuse hulgas on näiteks peretoetused (409 miljonit eurot), vanemahüvitis (394 miljonit eurot), eripensionid (122,6 miljonit eurot), aga ka puuetega täiskasvanud inimeste igakuised toetused (43 miljonit eurot), üksi elava pensionäri toetused (18 miljonit eurot) või represseeritute toetused (2,1 miljonit eurot). Neid kõiki nimetatakse arvestuslikeks kuludeks, mis tähendab, et kui toetuste saajate arv kasvab, võib kulu minna eelarves kinnitatud piirist üle, kuna riigil on kohustus hüvitised ja toetused igal juhul välja maksta. Nii nagu maksumäärad, tulenevad ka hüvitiste ja toetuste suurused ning õigustatud saajad seadustest. Seaduste muutmine on pikem protsess ja eeldab parlamendi otsust. Möödunud aastane peretoetuste seaduste menetlus näitas kui keeruline võib olla toetuste valdkonnas muudatusi teha. Isegi siis, kui see oli üks väheseid kokkuhoiukohti, mida ka valdkonna eksperdid õigustasid ja mis tõi kaasa üle 87 miljoni eurose riigieelarve kokkuhoiu ainuüksi käesoleval aastal.
Suuruselt kolmanda kulugrupi summas 272 miljonit eurot ehk 4% eelarvest moodustavad erinevad sotsiaal- ja tervishoiuteenused ning tegevustoetused. Need on juba paindlikumalt kasutatavad vahendid, mis otsustatakse riigieelarve strateegia kinnitamisega. Kui vaadata teenuste ja toetuste sisse, siis siin on näiteks 130 miljoni eurone eraldis Tervisekassale raviraha puudujäägi ja erinevate tervishoiuteenuste katteks, 48 miljonit eurot puuetega inimestele teenusteks, 22,7 miljonit eurot abivajajatele rehabilitatsiooniteenuseks, 5 miljonit eurot harvikhaigustega laste raviks. On ka 3,3 miljoni eurone toetus Tartu Ülikoolile arstide ja õdede residentuurikulude katmiseks, et meil oleks tervishoiutöötajate järelkasv. Ja 1,5 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele vaimse tervise teenuste osutamiseks. Jah, kulumäärad ei ole seaduses sõnastatud ja esmapilgul võiks kärpekäärid hooga sisse lüüa, kuid riik on võtnud õigusaktide või lepingutega kohustused ning nende muutmine ei saa toimuda üleöö.
Sotsiaalministeeriumi eelarves on sel aastal ka 84,8 miljonit eurot Euroopa Liidu fondidest saadud vahendeid. Kuna tegemist on välisabiga, siis see ei ole ilmselt kokkuhoiu ega kärpekoht. Pigem peame selle raha kiiresti kasutusse andma ja nii, et pärast abiperioodi lõppu ei vajaks projektid riigieelarvest täiendavat rahastamist.
Ja viimase suurema tüki, 62 miljonit eurot ehk 0,9% kogu Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvest moodustavad riigiasutuste töötajate tööjõu- ning majanduskulud. Ministeeriumis ja haldusala asutustes töötab kokku ligi 1800 töötajat, kuid väga suur hulk neist teenindab vahetult inimesi. Näiteks Sotsiaalkindlustusametis on ligi 400 inimest, kes osutavad lasteabi ja perelepitusteenust, pakuvad psühhosotsiaalset kriisiabi ja nõustavad, menetlevad taotluse esitanud inimestega koostöös pensioneid ja hüvitisi, määravad puudeid või tegelevad abivahenditega kuni rahvusvahelise kaitse saajatega tegelemiseni välja. Terviseameti ja Ravimiameti ligi 350 inimest jälgivad igapäevaselt, et meie elukeskkond oleks tervisele ohutu, sealhulgas et nakkushaigused ei leviks, joogivesi oleks kvaliteetne, apteekides oleks kättesaadaval piisavalt kvaliteetseid ravimeid ning meid raviks ikka pädevad arstid. Meie IT-majas TEHIKUS töötavad ligi 200 inimest igapäevaselt sellega, et digiretseptid, terviseportaal toimiks ja patsientide andmed oleks kaitstud.
62 miljonit eurot on väga suur summa ja me töötame pidavalt selle nimel, et olla tõhusamad, kokkuhoidlikumad ning kasutada uuenduslikult tehnoloogiat. Kolme viimase riigi eelarvestrateegia otsustega oleme hoidnud kokku 4% oma valitsemisala tegevuskuludest, sh viimases riigi eelarvestrateegias 1,5%. Samas juba praegu oleme Eurostati andmetel ühed efektiivsemad sotsiaalkaitse kulude haldajad Euroopa Liidus. Kui 2021.a oli 27 liikmesriigi keskmine halduskulu 0,9% SKT’st, siis Eestis oli see näitaja Eurostati andmetel üks madalamaid, 0,3% SKT’st (24.kohal).
Kokkuvõtteks
Keerulises julgeolekuolukorras on arusaadav, et meie prioriteet on tagada iseseisvuse ja vabaduse kaitse ning kuskilt tuleb selleks raha leida. Kui ei oleks julgeolekuohtu, tuleks meil ikkagi väheneva ja vananeva rahvastikuga ning muutuvas majanduskeskkonnas mõelda, kuidas vähima kulu ja parima tulemusega sotsiaal- ja terviseteenuseid osutada. Kuid ei ole mõtet keerutada ümber pudru ega ajada ametnikekärpe jutuga puru silma. Ametnike arv ja töö korraldamine on kindlasti teemad, millega kokkuhoiu võtmes tuleb tegeleda. Kuid meie näitel on ametkonna kuludeks vaevalt 1% kogu valitsemisala eelarvest ja isegi kui kõik see ära kärpida, ei jagu riigieelarve puudujäägi katteks.
Sotsiaalministeeriumi põhiline raha läheb pensioniteks ja ravikindlustuseks, hüvitisteks ja toetusteks, sotsiaalteenusteks. Eelarve revisjoni käigus vaatame mõttestatult oma valitsemisala eelarve üle, kuid muudatusettepanekute väljahääldamine ja läbirääkimine saab olema keeruline ning nõuab selget poliitilist tahet, sest esiteks on sotsiaalkaitse valdkonna eelarve suuresti raha, mis makstakse otse inimestele pensioni või toetusena või mille eest osutatakse inimestele vahetult sotsiaalteenust ja arstiabi. Iga muutus selles on oma nahal tunda. Ja teiseks - meie elanikkond vananeb, vajadused tervise ja sotsiaalteenuste järele kasvavad. Kasvab ka inimeste soov saada teenuseid/hüvitisi võimalikult personaalselt ja hästi kiiresti. Aga nagu alguses öeldud, oleme oma sotsiaalkaitse kulutustega SKT’sse ühed viimased Euroopa Liidus. Meil on selles valdkonnas tervikuna raha puudu, mitte üle.
Tabel 1.Sotsiaalhüvitiste (sh rahalised ja mitterahalised) osatähtsus SKT-s EL riikides, 2021 (Eurostat ESSPROS metoodika)
Sotsiaalhüvitiste funktsioon |
EL-27 esimene |
EL-27 keskmine |
Eesti koht |
EL-27 viimane |
pere ja lapsed |
3,6% (Saksamaa) |
2,4% |
2,2% (9.koht) |
0,9% (Malta) |
puue, töövõimetus |
4,9% (Taani) |
2,0% |
1,9% (10.koht) |
0,6% (Malta) |
vanadus |
14,6% (Itaalia) |
11,4% |
6,9% (24.koht) |
3,7% (Iirimaa) |
sotsiaalne tõrjutus |
1,6% (Itaalia) |
0,7% |
0,1% (26.koht) |
0,1% (Rumeenia) |
haigus, tervishoid |
10,3% (Prantsusmaa) |
8,5% |
5,1% (26.koht) |
4,4% (Rumeenia) |
Tabel 2. Sotsiaalkaitse halduskulude osakaal SKT’st EL riikides 2021. Eurostat
EL-27 suurim |
EL-27 keskmine |
Eesti koht |
EL-27 madalaim |
1,4% (Holland) |
0,9% |
0,3% (23.koht) |
0,2% (Malta) |
Tabel 3. Tervena elatud aastad EL riikides, 2021 (Eurostat)
EL-27 esimene |
EL-27 keskmine |
Eesti koht |
EL-27 viimane |
|
Naised |
68,5 (Itaalia) |
64,2 |
58 (23.koht) |
54,9 (Taani) |
Mehed |
68,9 (Malta) |
63,1 |
54,9 (26.koht) |
55,4 (Leedu) |
Tabel 4. 65- ja vanemaealiste suhtelise vaesuse määr EL riikides, 2021 (Eurostat)
EL-27 vähim |
EL-27 keskmine |
Eesti koht |
EL-27 suurim |
|
8,1 (Slovakkia) |
17,3% |
52,3 (27.koht) |
52,3 (Eesti) |
Viimati uuendatud 03.04.2024