Seksuaalvägivalla erinevaid avaldumisvorme esineb kõikjal ja kõikides ühiskonnakihtides ja ka koos elavate paaride hulgas. Seksuaalvägivald on näiteks soovimatu seksuaalne tähelepanu m.h puudutamine, seksuaalse sisuga telefonikõnede, kirjade või pornograafilise materjali pakkumine, seksuaalne ahistamine töökohal, naise või mehe objektistamine (tema pidamine seksuaalse naudingu saamise vahendiks), seksi pealesurumine, vägistamiskatse või vägistamine.
Maailma Terviseorganisatsioon loetleb järgnevaid seksuaalvägivalla kategooriaid:
- vägistamine, mille paneb toime elukaaslane, kohtamispartner või võõras;
- süstemaatiline vägistamine relvakonflikti ajal (k.a noorte tütarlaste röövimine nende rasestamise eesmärgil);
- soovimatu seksuaalne lähenemine või ahistamine, k.a seksi nõudmine vastutasuks heateo eest;
- sunnitud abielu või kooselu, kaasa arvatud laste abielu;
- rasestumisvastaste vahendite kasutamise või sugulisel teel levivate haiguste vastase kaitse muude meetmete rakendamise õiguse mitteaustamine;
- naise seksuaalse (või kehalise) puutumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, kaasa arvatud naise suguorganite vigastamine, kohustuslik süütuse kontrollimine ja pealesunnitud abort;
- sunnitud prostitutsioon ja inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil.
Seksuaalse väärkohtlemise kogemist võib võrrelda katastroofi üleelamisega. See katastroof võib olla ühekordne või korduda mitmete aastate jooksul.
Seksuaalsel väärkohtlemisel on vahetud ja pikaajalised mõjud. Ilma abita need probleemid ei lahene.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt kuna kardavadühiskonna- ja oma kogukonna poolset märgistamist. Kardetakse ka oma turvalisuse pärast ning, et asjakohase institutsioonid ei astu vajalikke samme kui nad oma lugu neile jagavad.
Последнее обновление 25.04.2024