Meeste ja naiste keskmise brutotunnipalga erinevus ehk sooline palgalõhe on Eestis pidevalt püsinud üle 20%. 2014. aastal ulatus sooline palgalõhe 28,1%-ni (Eurostat), olles Euroopa Liidu kõrgeim.
Palgalõhe erineb nii tegevus- kui ametialade lõikes. Suurim palgalõhe oli 2014. aastal finants- ja kindlustustegevuses (39,57%), väikseim põllu- ja metsamajanduses ning kalapüügis (14,61%).
Ametialadest oli suurim sooline palga lõhe oskus- ja käsitööliste hulgas (31,46%), väikseim põllumajanduse, jahinduse ja kalanduse oskustööliste seas (5,41%) (Statistikaamet).
Põhjused ja tegevused
2010. aasta Praxise ja Centari analüüsist „Sooline palgalõhe Eestis“ (PDF) selgus, et kuigi osa palgalõhest on selgitatav erinevustega meeste ja naiste mõõdetavates tunnustes (nagu ametid, tegevusalad, haridus, tööaeg jne), moodustab selgitamata palgaerinevus ligikaudu 85% üldisest soolisest palgalõhest. See viitab diskrimineerimisele ning ühiskondlikele arusaamadele naiste ja meeste erinevatest rollidest ja väärtustamisest. Eesti puhul ei ole võimalik välja tuua ühte domineerivat põhjust, miks Eestis sooline palgalõhe nii suur on, vaid tegeleda tuleb nii selgitatud kui ka selgitamata palgalõhe vähendamisega. Selgitamata palgalõhe osa püüab vähedada Tallinna Ülikooli veetav teadusprojekt , mille eesmärgiks on teha selgeks palgalõhe põhjused.
Soolist palgalõhet saab vähendada pere-, haridus- ja tööpoliitika kaudu. Näiteks plaanib riik muuta vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi senisest lihtsamaks ja pandilikumaks, anda Tööinspektsioonile ülesande teostada soolise palgalõhe üle järelevalvet jne. Üks pidevatest tegevustest on ka elanikkonna teadlikkuse tõstmine, näiteks iga-aastase Võrdse Palga Päeva tähistamisega.
Soolise palgalõhe vähendamisesse panustab ka Heaolu arengukava 2016-2023 .
Последнее обновление 15.03.2022