Elukeskkond

Keskkonnatervis on rahvatervise valdkond, mis tegeleb inimese tervist otseselt või kaudselt mõjutavate keskkonnategurite ja ohutegurite tervisemõju hindamise ning terviseriskide ohjamise ja ennetamisega.

Hinnanguliselt on neljandik maailma rahvastiku tervisekaotusest otseselt seotud elu-, töö- ja õpikeskkonnast tulenevate teguritega. Eelkõige mõjutavad keskkonnategurid lapsi, kusjuures rohkem kui kolmandik laste haiguskoormusest tuleneb keskkonna negatiivsest tervisemõjust. Lisaks lastele on keskkonnamõjudele kõige vastuvõtlikumad veel rasedad ja vanurid. 

Vaata ka: Kemikaalid ja nende mõju tervisele

Keskkonnatervise tegevused on:

  • inimese tervist mõjutavate ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine;
  • terviseriskide hindamine ja ohjamine;
  • tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude ohjamine;
  • tervist soodustava elukeskkonna kujundamiseks vajalike tingimuste loomine;
  • inimeste teadlikkuse tõstmine ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ennetamise võimalustest.

Inimese tervist mõjutavad mitmesugused keskkonnategurid (vaata joonist):

  • füüsikalised (nt ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, müra, vibratsioon, temperatuur, õhu liikumise kiirus, niiskus),
  • keemilised (nt ohtlikud kemikaalid kas otsese kokkupuute või saastunud õhu, toidu, vee jms kaudu) ja
  • bioloogilised (nt mikroorganismid, parasiidid joogivee, toidu, sise- ja välisõhu, suplusvee, pinnase jms kaudu), mis võivad oma otsese toimega või elukeskkonna halvendamise kaudu ebasoodsalt mõjuda inimese tervisele. 

Elukoha valikul tuleks tähelepanu pöörata piirkonda mõjutavatele keskkonnateguritele. Eestis korraldatakse elukeskkonna planeeringute (sh infrastruktuuri, linnade, elamurajoonide) koostamisel terviseriskide hindamisi keskkonnamõju hindamise raames. Oma kodukoha üldplaneeringu või detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruannet saab küsida kohalikult omavalitsuselt.

Keskendudes keskkonnatervise ohutegurite väljaselgitamisele ja nende toimega seotud terviseriskide vähendamisele, on võimalik tervisekaotusi vähendada ja ennetada. Keskkonnatervise valdkonna tegevuste kavandamine ja elluviimine nagu kogu rahvatervise valdkond on erinevate organisatsioonide ja sektorite vaheline tegevus. Sellesse peavad panustama riigiasutused, kohalikud omavalitsused, erasektor ja ka üksikisikud.

Riigi tasandil on keskkonnatervise poliitika ning selle tegevuste kavandamisel ja elluviimisel eelkõige vastutus Sotsiaalministeeriumil, Keskkonnaministeeriumil, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, Maaeluministeeriumil, Siseministeeriumil, Terviseametil, Keskkonnaametil, Keskkonnainspektsioonil, Põllumajandus- ja Toiduametil ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil.

Vesi, algkujul või pärast töötlemist, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks, olenemata päritolust ning sellest, kas see toimetatakse kätte jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelites või mahutites

Elanikkonna kindlustamine ohutu joogiveega on üks ühiskonna prioriteete. Igaühe õigus veele võimaldab realiseerida inimese õigust elule, tervise kaitsele ja inimväärikusele. Ohutu joogivee tagamine elanikkonnale on põhialuseks vee kaudu levivate haiguste ennetamiseks ja ärahoidmiseks.

Eesti elanikkond on joogiveega hästi varustatud. Terviseameti 2021. aasta andmetel kasutab ligikaudu 86,7 % elanikest ühisveevärgi vett (1246 veevärki, mis on ühtlasi riikliku järelevalve all), ülejäänud osa saab vett individuaalsetest madalamatest puur- ja salvkaevudest. Viimase uuringu kohaselt vastas vaid 29 % individuaalsete kaevude joogivesi kõigile joogivee kvaliteedinõuetele, ülejäänud 71 % individuaalkaevude puhul olid peamisteks probleemide allikateks mikrobioloogiline saastatus ja liiga kõrge raua või mangaani sisaldused. Ühisveevärgiga katmata ja perspektiivselt mittekaetavatel aladel elavatele elanikele on koostatud kaevude ja nende joogivee kvaliteedi hinnang ning elanikele suunatud juhendmaterjal nende kaevude ja joogivee nõuetekohasuse saavutamiseks ning terviseohutuse tagamiseks.

Joogivee ohutuse kohta loe täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Looduslik mineraalvesi on joogiks kasutatav mikrobioloogiliselt tervisele kasulik vesi. See pärineb põhjaveekihist ja väljub saastumise eest kaitstud allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või kunstlikult kasutatavaks muudetud veevõtukoha kaudu.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/54/EÜ ning Euroopa Komisjoni direktiivi 2003/40/EÜ kohaselt peab Euroopa Liidu liikmesriigi ning kolmanda riigi maapõuest saadud ja imporditav looduslik mineraalvesi olema tunnustatud liikmesriigi vastutava asutuse poolt. Seega võib Eestis turustada ainult tunnustatud looduslikku mineraalvett. Mineraalvee kohta loe täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Suplusvesi ja ujulad

Meres, järves või jões supeldes on oluline arvestada ohtudega, mis tulenevad keskkonnast. Suplusvetes ja supelrandades võib tekkida kokkupuude tööstusliku- ja põllumajandusliku saastega, heitveega, tsüanobakteritega ja teiste tervist kahjustavate ohuteguritega. Samuti tuleb ujulates ja veekeskustes tagada suplejate ja suplusvee ohutus. Palun loe suplusvee ja ujulate ohutuse kohta täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Välisõhusaaste on üks olulisemaid keskkonnatervise riske, mille vähendamisega saavad riigid kahandada insuldist, südamehaigustest, kopsuvähist ja kroonilistest kui ka akuutsetest hingamisteede haigustest (sh astma) tulenevat haiguskoormust. WHO andmete kohaselt põhjustab välisõhusaaste üle maailma hinnanguliselt 3 miljonit ja Euroopa Liidus 400 000 enneaegset surma aastas. Peamine välisõhusaaste koormus tekib transpordi, energia, jäätmekäitluse, hoonete ja põllumajanduse sektoritest. Täpsemalt loe välisõhukaitse valdkonna kohta Keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Siseõhu kvaliteedil on tervise seisukohalt oluline roll, sest me viibime siseruumides olenevalt aastaajast kuni 80% ööpäevast. Siseõhk võib sisaldada saasteaineid, mille sisaldus võib olla siseruumides suurem kui väliskeskkonnas. Siseõhu saasteained võivad pärineda nii sise- kui ka väliskeskkonnast. Täpsemalt loe Terviseameti kodulehelt.

Siseõhu kvaliteedil on tervise seisukohalt oluline roll, sest me viibime siseruumides olenevalt aastaajast kuni 80% ööpäevast. Siseõhk võib sisaldada saasteaineid, mille sisaldus võib olla siseruumides suurem kui väliskeskkonnas. Siseõhu saasteained võivad pärineda nii sise- kui ka väliskeskkonnast. Täpsemalt loe Terviseameti kodulehelt.

Inimese tervist mõjutavatest füüsikalistest keskkonnateguritest on olulisemad: müra, vibratsioon ning ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus.

Müra on heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrgusega ja tugevusega toonidest ning avaldab häirivat või tervistkahjustavat mõju organismile. Vibratsioon on tahke keha mehaaniline võnkumine. Üldvibratsiooni toime avaldub kogu kehale, kahjustades eelkõige perifeerset närvisüsteemi. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et kokkupuude kõrge keskkonnamüraga piirkonnas suurendab mitmete haiguste (südame-veresoonkonna haigused, stress, unehäired, diabeet, rasvumine jt) levimust, esmashaigestumust ja suremust ning mõjutab ka inimeste heaolu ning töövõimet. Kõige efektiivsem on ennetada mürast tõusetunud probleeme planeerimise etapis, mille abil on võimalik ennetada müra tervist kahjustavat mõju, selle tagajärjel tekkivaid kulutusi ühiskonnale ning ka hilisemaid täiendavaid kulutusi, et müra kahjulikku mõju vähendada.

Müra ja vibratsiooni kohta loe veel siit ja siit.

Ioniseeriv kiirgus on meeltele tajumatu ning selle taset on võimalik mõõta vaid spetsiaalse mõõteaparatuuriga. Radioaktiivne aine kiirgab ioniseerivat kiirgust, mis tekitab organismi kudedes ioonpaare ehk mingi osa molekulidest lõhustub elektriliselt laetud osakesteks. Aatomituumade võimet iseeneslikult laguneda nimetatakse radioaktiivsuseks ja selliseid aatomituumi radionukliidideks.

Inimene on pidevalt ioniseeriva kiirguse mõju all. Kiirgus pärineb nii looduslikest kui ka tehislikest allikatest ehk inimtegevusest. Põhilise kiiritusdoosi saavad inimesed looduslikest allikatest.

  • Looduslike kiirgusallikate hulka kuuluvad kosmiline kiirgus, gammakiirgus maapinnast, radooni lagunemisproduktid õhus ja erinevad radionukliidid, mis esinevad looduslikult toidus ja joogivees.
  • Tehislikud kiirgusallikad on meditsiiniline röntgenkiirgus, radioaktiivne saaste, mis tekib tuumarelvade katsetamisel atmosfääris ja tuumatööstuse radioaktiivsete heitmete vabanemisel keskkonda jm.

Ioniseeriva kiirguse, sh radooni kohta loe palun täpsemalt Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti kodulehtedelt.

Mitteioniseeriv kiirgus

Elektromagnetlainete spekter katab laia, eri sageduse ja lainepikkusega kiirgusvahemiku. Eristatakse ionisee­rivat kiirgust ja mitteioniseerivat kiirgust. Ioniseeriv kiirgus on suure energiaga elektromagnetiline kiirgus (sealhulgas röntgen- ja gammakiirgus) ning võimeline elektrone aatomist eraldama. Oluliselt väiksemas sage­dusvahemikus kuni 300 GHz paikneval elektromagnetilisel kiirgusel ei ole piisavalt ener­giat, et eraldada materjali aatomist elektrone. Seda nimetatakse mitteioniseerivaks kiirguseks. Mitteioniseeriva kiirguse allikad on nii looduslikud (nt soojus- ja päikesekiirgus, valgus) kui ka tehislikud, nt, telekommunikatsioon, elektri ülekanne, mikrolaineahi, wifi jm. Mitteioniseeriva kiirguse kohta loe palun täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Viimati uuendatud 15.06.2022