Autor: Ivar Sikk, hoolekande ja sotsiaalse kaasatuse osakonna juhataja
Pole uudis, et Eesti rahvastik vananeb, paljudes piirkondades väheneb elanikkond ja samas seisame silmitsi ka kiire, Eesti lähiajaloo mõistes rekordilise inflatsiooniga. See kõik on kasvatanud omavalitsuste sotsiaalkaitsekulusid. Omavalitsuste omapanuse osakaal tulubaasis ilma investeeringuteta on kasvanud 7,6%-lt 2018.a 8,7%-ni aastal 2021. Viimati oli omapanuse osakaal nii kõrge 2012. aastal. See on kindlasti hea tulemus, millest edasi liikuda.
Investeeringute maht sotsiaalkaitse valdkonda on alates 2018. aastast kasvanud ligi kolm korda. Suurima investeeringuvajadusega on seejuures eakate hoolekanne ja tugiteenused, kuhu 2023.aastal jõustuv hooldereform toob arvestatava täiendava lisaraha KOV tulubaasi.
See kõik kõlakski hästi, kui inimesed saaksid alati ka abi, mida nad vajavad ning teenuste kättesaadavus ja kvaliteet oleks igal pool tagatud, sealhulgas taskukohase hinnaga. Paraku on nii mõnegi teenuse pakkumine ebapiisav või siis inimeste omaosalus teenuse hinnas kasvanud sellise kiirusega, mis võib saada takistuseks inimesele abi saamisel. Näiteks hooldekodu kohatasude puhul on viimase 10 aastaga (2011-2021) inimeste panus teenuse rahastamisel kasvanud 3,4 korda (53 mln euro võrra).
Keskustel suurem koormus
Värskelt valminud analüüs näitas ka seda, et omapanuse osakaal sotsiaalkaitse kogukuludes on suurem pigem jõukamates omavalitsustes. Vähem võimekamatel omavalitsustel ei pruugi aga jätkuda vahendeid teenuste piisavaks rahastamiseks ja probleem võib seniseid rahvastikuprotsesse arvestades pigem süveneda.
Veel huvitavaid nüansse analüüsist: sotsiaalkaitsesse suunatav omapanus on oluliselt kõrgem suurtest keskustest kaugel asuvates omavalitsustes ja madalam keskusi ümbritsevates valdades. Kui aga vaadata suuri keskusi, siis nendegi puhul on omapanuse osakaal ümbritsevatest omavalitsustest oluliselt kõrgem, mis omakorda viitab, et ka lähivaldade elanikud saavad sageli sotsiaalteenuseid just keskusest, kusjuures ka vastavad kulud jäävad osaliselt keskuse kanda, kuna teenuste omahinnas need ei kajastu.
Mis on üldse sotsiaalteenuse omahind? Kui idee poolest võiks teenuse omahind sisaldada nii teenuse korraldamise ja osutamisega seotud otseseid kulusid kui ka pikemaajalisi kulusid arendamiseks, sh investeeringuid, siis omavalitsuste lõikes on see praktikas väga erinev ja nagu analüüsist selgus, siis sageli polegi teenuste omahind teada. Arvesse pole võetud näiteks taristu kulusid ega investeeringuid. See näitab, et üks osa tähelepanust sotsiaalkaitsekulude arvestuse korrastamisel peab minema teenuse omahinna arvestuse põhimõtete korrastamisele kohalikes omavalitsustes.
Teenuste ja toetuste parem sihtimine eeldab paremaid alusandmeid
Praegune kulude kajatamise süsteem, omavalitsuste praktikad ja Riigiraha portaali andmed ei võimalda piisava detailsusega infot analüüsida ega anna võrreldavat ülevaadet omavalitsuste lõikes kuludest sotsiaalkaitsesse. Sotsiaalministeeriumis kasutame alusandmetena erinevaid statistilisi allikaid ja registreid, kuid avaliku sektori finantsarvestuse andmed annaks ühtsema ja kvaliteetsema sisu korral väga hea sisendi sotsiaalkaitse korraldamiseks ja arendamiseks nii KOVis kohapeal kui ka riigis tervikuna. Riigile annaks paremad andmed võimaluse teaduspõhises poliitikakujunduses omavalitsusi sotsiaalkaitse korraldamisel ja rahastamisel tõhusamalt abistada, kuid korrastatud andmed on eelkõige vajalikud ikkagi KOVile endale sotsiaalvaldkonna poliitika kujundamiseks.
Senise olukorraga ei saa leppida riik ega omavalitsused, sest tähelepanu sotsiaalvaldkonnale on oluliselt kasvanud ning üha tõsisemalt võetakse ühiskonnas omavalitsuste vastutust oma inimeste toetamisel ja elukeskkonna kujundamisel. Peame üheskoos leidma kõik võimalused pakkuda tõhusamat abi neile, kes seda vajavad ning tõhustama sotsiaalkaitse korraldust riigis tervikuna. Selle jaoks on teenuseid ja toetusi tarvis üha paremini sihtida, mille eeldus on omakorda paremad alusandmed.
Kokkuvõttes, lähtume riigina põhimõttest, et ülesandeid tuleb täita inimesele lähima avaliku võimu tasandil ja võttes arvesse abivajaja tegelikke vajadusi. Seetõttu on omavalitsused viimastel aastatel saanud oma ülesandeks ka mitmeid uusi sotsiaalkaitse korraldusega seotud ülesandeid nagu näiteks asendus- ja järelhooldus. Sotsiaalkaitsekulude analüüsist saime kindlust, et Eesti omavalitsused teevad tublit tööd ning hoiavad oma inimesi. Et saada veelgi paremaks, tulla toime ühiskonna ees seisvate väljakutsetega ning tagada KOVide piisav ning õiglane rahastus, vajame täpsemat kuluarvestust ja alusandmeid ka sotsiaalvaldkonnas, mis oleks kättesaadavad nii riigile, omavalitsustele kui ka maksumaksjaile. Siin ootame ja loodame kõigi osapoolte ühisele tegutsemisele, sotsiaalministeeriumi jaoks on see kindlasti prioriteet.
- Analüüsi raporti leiab Sotsiaalministeeriumi kodulehelt
- Allalaadimise link (PDF)