Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo aastakõne Riigikogus pikaajalisest visioonist sotsiaalkaitsevaldkonna arenguks

05.04.2022 | 11:00

Uudis
    • Jaga

Austatud Riigikogu liikmed!

Ühe riigi kõige suuremaks varaks on tema inimesed. Kui poleks inimesi, poleks ka riiki. Kiires tempos muutuvas maailmas on oluline ajaga kaasas käia ning tagada, et meie inimesed oleksid hoitud ja õnnelikud. Kuigi Eesti ei kuulu Maailma Õnnearuande põhjal veel kümne kõige õnnelikuma riigi hulka, siis vaatamata sellele on viimaste aastate jooksul Eesti inimeste heaolu tõusnud. Sotsiaalministeerium töötab selle nimel, et tagada inimestele sotsiaalselt kindlustatud ja õnnelik elukeskkond.

Sotsiaalministeeriumi tegevused jagunevad kolme erinevasse arengukavasse, mis toetavad „Eesti 2035“ tegevuskava elluviimist. Ministeerium panustab peamiselt kahte tulemusvaldkonda, milleks on heaolu ja tervis. Nendes valdkondades oleme endale püstitanud eesmärgid, mille poole igapäevaselt liigume, et Eesti inimesed oleksid arukad, tegusad ja enda tervist hoidvad ning saaksid kiirelt ja kvaliteetselt tuge, kui ilmnevad takistused või realiseeruvad riskid, millega inimene iseseisvalt toime ei tule.

Strateegia „Eesti 2035“ on andnud Sotsiaalministeeriumile ja sotsiaalkaitseministrile 2021. aasta peamisteks ülesandeks tegeleda süvitsi kolme suure teemaga: Vaimset tervist toetava süsteemi terviklik arendamine ning vaimse ja füüsilise vägivalla vähendamine. Inimesekeskse tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreeritud pakkumise arendamine. Sotsiaalkaitse disain ja kulumudelite uuendamine, arvestades ühiskondlikke muutuseid ning demograafilise situatsiooni negatiivseks muutumist. Need ülesanded ja eesmärgid on sotsiaalkaitse valdkonna lähiaastate olulisemad prioriteedid.

Head kuulajad! Eesti rahvas peab olema kasvav rahvas ning laste ja perede heaolu ja elukvaliteet tõusma. Eesti rahvaarv väheneb ja prognooside kohaselt on meid 2035. aastaks umbes 1,2 miljonit. Erinevad riiklikud asutused – ministeeriumid, kõrgkoolid kui ka muud partnerid suhtuvad rahvastiku- ja rändeküsimustesse ülima tõsidusega. Murekohtade kaardistamiseks ja võimalike lahenduste leidmiseks meie rahva kestmajäämise osas oleme moodustanud rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni, mis antud teemadega aktiivselt tegeleb. Rändel on tähtis koht Eesti rahvastikuprotsessides ja pingelises julgeolekuolukorras avanevad tihti ka uued rände teekonnad, mis tähendab, et oluline on teada riigi vajadusi ning teadvustada kaasnevaid riske. Inimeste demograafiline kulgemine on meid pannud mõtlema sellele, kuidas ühiskonnale pikas perspektiivis kasu luua. Olulisteks märksõnadeks on siinkohal hea läbisaamine erinevate rahvuste vahel ning laiapõhjaline integratsioon.

Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimati toimunud kohtumisel tutvustati erinevate ministeeriumite koostöös välja töötatud meetmeid, mis on mõeldud selleks, et lõimida meie ühiskonda nii uusi sisserändajaid kui ka aidata kohaneda tagasitulijatel. Kuigi seda Eesti 2035 strateegias pole otseselt ette nähtud, ega osatudki näha, tuleks siiski meil paindliku ja lahke riigina leida ka võimalusi sõltumata kirja pandud strateegiatest oma otsuseid kohandada vastavalt muutuvale maailmale. Ja praegu vajavad meie abi ja tähelepanu sõjapõgenikud Ukrainast. Eesti kogukond välismaal on hinnanguliselt ligi 200 000 inimest, kellega sidemeid hoides saame luua laiemaid kontakte maailmas ja kellele ust avatuna hoides võime toetada nende tagasipöördumist.

Eesti on rahvusvaheliselt tuntud meie helde vanemahüvitiste skeemi poolest. Paljud riigid on meie kogemuste vastu huvi tundnud ja sarnaseid printsiipe ka enda süsteemidesse rakendanud. Perepoliitikas oleme viimastel aastatel pööranud tähelepanu vanemahüvitise ja-puhkuste süsteemi täiustamisele. Eelmisel nädalal võttis parlament vastu perehüvitiste seaduse muudatused, mis võimaldavad lastel, kellele elatist maksma kohustatud vanema suhtes on välja kuulutatud pankrot, saada kuni 100 eurost elatisabi iga kuu, ka pankrotimenetluse ajal. Uus seadus annab võimaluse vanematel vabamalt ja paindlikumalt jagada aega, mida kumbki vanem oma väikelapse eest hoolitsemiseks saab kasutada. Riiklikud perehüvitised aitavad katta laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulusid. Oleme järjepidevalt teinud tööd selle nimelt, et suurendada ka isade osakaalu vanemahüvitise saajate seas. Pean eriti oluliseks, et lastetoetuse ja lasterikka pere toetuse tõus käiks käsikäes elukalliduse tõusuga, et toetused aitaksid peresid samaväärselt ka tulevikus. See põhimõte on kirjas ka valdkonna pikaajalises arengukavas.

Selleks, et Eesti pered oleksid õnnelikud ja tagaksid oma lastele parima tuleviku, panustame palju vanemaharidusse. Uuringud näitavad, et vanemad vajavad ja soovivad laste kasvatamisel rohkem nõu ja abi, kuid ei tea, kuhu pöörduda, või ei söanda abi küsida. Oluliseks tegevuseks on igas eas laste vanematele suunatud vanemaharidust toetavate programmide arendamine ning üle-eestiliste võimaluste kättesaadavuse parandamine. Jätkame aktiivselt praeguste tegevustega, milleks on näiteks  vanemlusprogramm „Imelised aastad“ ja „Tark vanem“ veebileht. Ühtlasi aitame vanemluse teemal laste ja peredega tegelevaid erinevaid spetsialiste, toetamaks vanemaharidust nii nõustamiste, koolituste kui infotelefoni kaudu. Oluline on ka ennetus- ja peretöökeskuste ehk Perepesade loomine, kus peredele pakutakse õigeaegset, asjakohast ning professionaalset abi laste kasvatamisel, vanemaks ja partneriks olemisel ning laste arengu toetamisel. Kahtlemata ei saa me siinkohal unustada erinevaid Euroopa Liidust tulenevaid protsesse. Rõhutan, et Euroopa protsessid ei ole mitte meie elu takistavad, vaid annavad riikidele hea võimaluse reforme ja enda prioriteete ellu viia Euroopa täiendaval toel. Siinkohal on heaks näiteks lastegarantii, mille eesmärk on tagada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele lastele juurdepääs neile vajalikele teenustele. Näiteks lapsehoiule, terviseteenustele, arstiabile ja eluasemele. Tegevuskavas, mille sarnaselt kõikide teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega esitame, oleme kõik planeeritavad tegevused sidunud nii Eesti 2035 strateegia kui ka täna kehtivate arengusuundadega laste ja perede heaolu toetamiseks.

Selle aasta 1. septembril jõustub riikliku perelepitusteenuse seadus, millega luuakse riiklik perelepitussüsteem, eesmärgiks seada esikohale lapse huvid siis, kui vanemad on otsustanud lahku minna. Perelepitaja aitab lahkuminevatel vanematel sõlmida lapse heaolust lähtuvaid elukorralduse kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal, pidades silmas laste arenguvajadusi. Oluline on vanemaid toetada selliselt, et nad suudaksid erimeelsuste korral omavahel koostööd teha, sest kohtuväliste kokkulepete sõlmimine ennetab probleemide eskaleerumist ja kurnavaid kohtuvaidlusi. Sel aastal lõpetas riiklike perelepitajate esimene lend ning nemad on inimesed, kes aitavad kaasa vanema ja lapse lähedase suhte taastamisele või säilitamisele olukorras, kus vanemad on lahku läinud. Vaidluse keskmes on ja peavad alati olema lapse huvid ja heaolu.

Sarnaselt teistele eluvaldkondadele, on ka sotsiaalvaldkonnas suureks murekohaks sotsiaaltöötajate, erialaspetsialistide ja teenusepakkujate nappus. Tänan siinkohal Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni, kes tegeleb aktiivselt nii kutsetöötajate kui ka järelkasvu koolitamisega ning väärtuste kujundamise ja sallivuse edendamisega. Rõhutan siinkohal, et ka sotsiaaltöötaja on eesliinitöötaja, kes puutub tuge pakkudes igapäevaselt kokku ühiskonna kõige haavatavamate gruppidega. Seetõttu peab ta olema empaatiline, kiiresti reageeriv, paindlik ja lahendustele orienteeritud. Ta peab tööturule sisenemiseks olema maksimaalselt hästi ette valmistatud oma ala professionaal, kes saab riigi ja kohaliku omavalitsuse koostööl oma vastutusmäärale vastavat töötasu. Sotsiaalala töötajate oskuste ja teadmiste ühiskonna ootuste ja vajadustega vastavusse viimine on meie järgnevate aastate prioriteetide hulgas.

Me ei tohi unustada enda ühiskonna kõige haavatavamaid gruppe – erivajadustega inimesi. Mul on hea meel, et oleme viimastel aastatel olnud äärmiselt edukad erivajadustega inimeste kaasamisel ühiskonda, näiteks erinevate võimaluste näol tööturul. Igaüks soovib ennast tunda väärtuslikuna ning anda ühiskonda oma panuse – see teeb inimesed rikkamaks ja õnnelikumaks. Selleks, et erivajadustega inimesed oleksid ka tulevikus aktiivsed ja tunneksid ennast hästi, tuleb alustada lastest. Et tagada neile parimad võimalused täisväärtuslikuks eluks, soovime reformida tugiteenuseid, mida saavad erivajadustega lapsed. Selle üks tegevustest on teenuste saamise õiguse lahti sidumine puude raskusastmest, et tulevikus saaks teenuste kaudu võimalikult varakult abivajavat peret toetada, ennetada probleemide süvenemist ja võimaliku puude raskusastme väljakujunemist. On oluline, et iga omavalitsus oleks teadlik abivajavatest lastest ja riik toetaks seda, et iga lapsele oleks erivajadusest lähtuvad kvaliteetsed tugiteenused kättesaadavad seal, kus ta enamasti viibib – kodus, lasteaias või koolis. Sel juhul saab lapsevanem keskenduda oma igapäevatööle ja ka pere teistele lastele - tõenduspõhine abi toetab kogu pere toimetulekut. Pere ja lapsevanemate toimetuleku toetamiseks töötame välja suure hooldusvajadusega laste õendus- ja hoiuteenuse, mis annab abivajavate laste peredele võimaluse puhkamiseks. Erivajadustega laste tugiteenuste reform on heaks näiteks silotornide lõhkumisest ja suurepärasest ministeeriumide vahelisest koostööst. Tunnustan siinkohal Haridus- ja Teadusministeeriumi, kellega me sarnaste eesmärkide suunas nii praegu kui ka tulevikus liigume.

Head Riigikogu liikmed! Me peame vähendama soolist ebavõrdsust ja vaesust ning tegutsema selle nimel, et suurendada soolist võrdsust ning suuremat sotsiaalset kaasatust. Võrdsuspoliitikate üheks peamiseks väljakutseks on soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise ja ligipääsetavuse põhimõtte mõistmine ja väärtustamine ning edukas lõimimine kõikidesse poliitikavaldkondadesse. Suurte arenguhüpete toimumiseks on vajalik, et riigis tervikuna mõistetaks eri osapoolte vastutust ja oleks olemas huvi valdkonna arendamisel. Möödunud aastal otsustas valitsus toetada ministeeriumide vahelise pilootprojekti elluviimist, mille süstemaatiliseks ja eesmärgistatud arendamiseks töötab Sotsiaalministeerium välja korraldusmudeli.

Kuigi sooline palgalõhe on viimastel aastatel jõudsalt vähenenud, on kahetsusväärne, et aastal 2022 on Eesti jätkuvalt suurima palgalõhega riik Euroopas. Palgalõhe vähendamiseks on oluline vähendada soolist segregatsiooni nii hariduses kui tööturul. Kiiresti kasvavas IKT sektoris on naiste osakaal spetsialistide seas kõigest 23%. Kuigi see näitaja on kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine, ei saa me digiriigina sellega leppida. Viimastel aastatel on Sotsiaalministeerium ellu viinud ja ellu viimas mitmeid innovaatilisi uuringuprojekte, mille keskmes on just see küsimus, kuidas leida uusi, nii öelda nügimismetoodikal põhinevaid viise soolise segregatsiooni vähendamiseks hariduses ja tööturul. Mul on suur rõõm, et eraettevõtted, teadus- ja ja riigiasutused on järjest rohkem hakanud mõtlema selle peale, kuidas tagada soolist võrdsust toetav ja mitmekesisust väärtustav töökeskkond ning paindlikud töötamise võimalused. Olgu selleks palkade läbipaistvuse temaatika, erivajadustega inimeste kaasamine tööturule või näiteks peresõbralikkus. Alates 2017. aastast anname välja Peresõbralike tööandjate märgiseid ning eelmisel aastal tunnustas Sotsiaalministeerium mitmekesiseid ettevõtteid „Austame erinevusi“ kvaliteedimärgisega. Selliseid traditsioone jätkame ka edaspidi. Kõikide nimetatud tegevuste juures soovib Sotsiaalministeerium olla nii era-, avaliku sektori kui ka kodanikuühenduste toetavaks partneriks.

Peame väga oluliseks ning pöörame jätkuvalt tähelepanu võrdse kohtlemise edendamisele ja võrdsete õiguste kaitsele. Oleme eesmärgiks võtnud nii võrdse kohtlemise seaduse kui ka ohvriabi seaduse ajakohastamise ja lähiajal oleme uuendamas ohvriabi süsteemi. Ka Riigikogul on võimalik sellesse valdkonda anda enda panus võrdse kohtlemise seaduse toetamisega, mille kaudu saame tagada erinevatele gruppidele ligipääsu veel rohkematele võimalustele nii töö- kui eraelus. Kõikide oluliste muudatuste ja uute ideede elluviimiseks vajab riik endale häid koostööpartnereid. Soovin tänada kolmandat sektorit – puuetega inimesed, vanemaealised, LGBTQ+ kogukond, soolise võrdsuse ja inimõiguste eest seisvad vabaühendused ning Lastekaitse Liit. Aitäh, et olete toetanud riiki ja seisnud aktiivselt enda inimeste huvikaitse eest. Usun, et ministeeriumi algatatud strateegiline partnerlus huvikaitseorganisatsioonide tugevdamiseks ning poliitikakujundamises aktiivsemalt kaasa rääkimiseks aitab meid edasi hoolivama, kaasavama ja võrdsema ühiskonna poole. Toon siinkohal välja ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo tänuväärse aastatepikkuse töö, kes on andnud enda panuse inimeste teadlikkuse tõstmisesse ning pakkunud nõustamist ja tuge ühiskonna kõige haavatavamatele gruppidele.

Hiljuti läbis parlamendis esimese lugemise toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus. Ma olen veendunud, et Riigikogu mõistab, kuivõrd oluline on kõigi Eesti inimeste kaasamine igapäevastesse ühiskondlikesse tegevustesse. Seni on ligipääs toodetele ja teenustele olnud teatud osale elanikkonnast erinevatel põhjustel jätkuvalt keeruline. Just tehnilised lahendused on olnud muuhulgas põhjuseks, miks osa elanikkonnast ei ole saanud soovitud määral kas õppida, töötada või mõnel teisel moel ühiskonda kaasatud olla. Tehnoloogia tormilise arengu juures ei saa unustada aga erivajadusega inimesi, kes peavad samuti saama erinevaid elektroonilisi tooteid ja teenuseid kasutada. Kaasavamatest lahendustest võidavad nii puudega inimesed, lapsed, eakad kui igaüks, kellel ajutine tervisehäda ei võimalda kõiki meeli kasutada. Peame ühiskonnana liikuma selles suunas, et ligipääsetavus ja universaalne disain oleksid avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks, mitte erilahendusteks.

Eestis elab suhtelises vaesuses 20,7% elanikkonnast. Eriti haavatavad meist on lasterikkad pered, üksielavad pensionärid ja üksikvanemad. Meie ülesandeks on tagada inimeste majanduslik toimetulek ning seetõttu on oluline esimesel võimalusel tõsta toimetulekutoetuse piiri. Eelmisel nädalal kinnitasime valitsuses selle aasta pensionitõusu suuruseks 7,9%, mis tähendab, et keskmine pension tõuseb 595 eurole. Võrreldes mulluse 1,6% tõusuga on pensionide suurenemine märkimisväärne. Alates 2023. aasta 1. jaanuarist muutub pension tulumaksuvabaks ning toimub erakorraline pensionitõus. Oleme seadnud eesmärgiks pensionide järjepideva kasvu, mis tagab vanemaealistele nii turvatunde suurenemise praegustes oludes hakkamasaamiseks kui üldise elujärje parenemise. Ei maksa ka unustada, et pensionite tõusutempo kiirenemisse panustavad ka pensionite erakorralised tõstmised, mis mõjutavad indekseerimise kaudu ka järgmiste aastate pensionitõuse. Teeme seda läbi mitmete erinevate sammude ja otseloomulikult toetab seda ka parem sotsiaalmaksu laekumine. Soovime tõsta vanemaealiste üldist heaolu, mis tähendab, et inimene ei peaks muretsema ei igapäevatoimingute ega apteegiarvete pärast.

Kahtlemata ei saa ma tähelepanuta jätta üksi elavaid pensionäre, kes elavad kõige suuremas suhtelises vaesuses. See tuleneb sellest, et pension on kõrges eas inimestel tihti ainus sissetulek ning ühe kallinevate toodete ja teenuste eest tasumine muutub aina suuremaks väljakutseks. Sellest aastast tõstsime üksi elava pensionäri toetust 115 eurolt 200 eurole ning lisaks sellele oleme koostamas eelnõu väljatöötamiskavatsust, et teha ettepanekud üksi elavate pensionäride sotsiaalse turvalisuse parendamiseks. Lisaks praegu üksi elavatele pensionäridele tunnen ma muret ka tulevaste pensionäride pärast. II samba vabatahtlikuks muutmise tagajärjel on suur osa pensioniks kogutud varast enne pensioniiga ära kasutatud ja seega on paljude inimeste majanduslik toimetulek keeruline. Kindlasti on oluline tegutseda selle nimel, et tõsta inimeste teadlikkust finantsvahendite kogumisest ja rahaliste ressursside planeerimisest. On oluline, et inimesed valmistuksid vanaduspõlveks kogu elukaare vältel. See aitab vanemas eas sõltumatult ja väärikalt toime tulla.  

Muutuv maailm meie ümber seab meie ette uued tingimused, millega peame riigina kohanema. Nii rahvastiku vananemine kui ka muutuvad töövormid nõuavad sotsiaalkaitsepoliitika disaini ja kulumudelite uuendamist. Me ei saa unustada, et Eesti rahvastik on vananev rahvastik. Vanemate inimeste osakaal ühiskonnas aina suureneb ja maksumaksjate hulk langeb. Seetõttu muutub riigi koormus järjest suuremaks ning on näha, et laiemas plaanis vajab Eesti pensionisüsteem suuremat reformi. Hindamaks pensionide muudatuste täpsemaid mõjusid erinevatele sihtrühmadele, analüüsivad 2022. aasta lõpuks Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium Eesti pensionisüsteemi ning teevad ettepanekud olukorra leevendamiseks. See peab andma meile garantiid tulevikuks, et inimesed on nii iseseisvalt kui ka riigi toel enda vanaduspõlveks materiaalselt valmis.

Me peame rääkima vaimsest tervisest – see muutub meie elus iga päevaga järjest olulisemaks. Vaimse tervise abi peab olema kättesaadav ja kvaliteetne, lähtuma inimese vajadustest ning toetama järjepidevalt nii abivajavat inimest kui ka tema lähedasi. Eelmisel aastal kiitis Vabariigi Valitsus heaks Vaimse Tervise Rohelise raamatu, mille eesmärgiks on panustada senisest enam vaimse tervise probleemide ennetusse, varajasse avastamisse ja õigeaegse kvaliteetse abi kättesaadavusse kõikjal Eestis. Sellest tulenevalt tegeleb Sotsiaalministeerium igapäevaselt teenuste integreerimise ja valdkondade ülese koostöö arendamisega, et tagada abi kõigile, kes seda vajavad. Alates eelmisest aastast on psühhiaatriline abi kättesaadav ka alaealistele. Hooldekodudes ning raviasutustes on avatud võimalus saada tuge hingehoidjatelt. Sellel aastal alustasid tööd nii vaimse tervise osakond kui ka üleriigiline 24/7 vaimse tervise abiliin. Lisaks nimetatule lõime kogukonnapsühholoogi palgatoetuse ja vaimse tervise teenustoetuse meetme kohalikele omavalitsustele ning esmatasandi tervisekeskustele. Vaimse tervise edendamist ja toetamist jätkame ka järgnevatel aastatel, sest näeme kui tähtis on see inimese täisväärtuslikult ja tervena elatud eluaastate puhul.

Viimaste  aastate jooksul on ühiskonnas teravalt tõstatunud pikaajalise hoolduse teema, võttes arvesse üha kasvavat hoolduskoormust lähedastele. Eesti seisab silmitsi ühiskonna vananemisega seotud muutustega – meie rahvaarv väheneb, vanemaealiste osakaal ühiskonnas suureneb, kuid paraku vajavad meie vanemaealised igapäevatoimingutes ka rohkem kõrvalabi kui nende eakaaslased mitmetes Euroopa riikides, seega vajame kiiremas korras pikaajalise hoolduse reformi. Riigikogu võttis hiljuti vastu sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Muudatustena sõnastatakse esmakordselt pikaajalise hoolduse mõiste ning täpsustakse kohalike omavalitsuste rolli hoolduskoormusega inimeste toetusvajaduse väljaselgitamisel. Lisaks muudetakse perekonnaseaduse sätteid, et vabastada II astme sugulased ülalpidamiskohustusest ehk sisuliselt ei ole lapselastel enam kohustust enda vanavanemaid üleval pidada. Pikaajalise hoolduse puhul on probleemiks ka inimeste märkimisväärselt suur omaosaluse määr hoolduse eest tasumisel, mis on viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud ning mis tõstab oluliselt nii hooldust vajavate inimeste kui ka nende lähedaste vaesusriski. Koostöös Arenguseire Keskusega oleme kaardistanud võimalikke lahendusi ning võtnud eesmärgiks minna aastaks 2024 üle üldhooldusteenuse komponendipõhisele rahastusmudelile ning lisaks sellele pöörame varasemast rohkem tähelepanu ennetusele ja digitaalsete lahenduste kasutuselevõtule.

Eesti sotsiaalhoolekande keskne põhimõte on toetada inimeste iseseisvat ja väärikat elu kodus niikaua kui võimalik. Meie suund on, et inimene peab saama teenuseid võimalikult kodu lähedalt ning abi andmine peab olema korraldatud esmajärjekorras kohalikul tasandil. Abi andmise teekond peab olema üles ehitatud lähtudes inimese terviklikust abivajadusest ning eelistatult algama kohalikust omavalitsusest, kus hinnatakse inimese abivajadust ning suunatakse vastavalt kohaliku omavalitsuse või riiklikele teenustele. Abi saamine peab olema võimalikult bürokraatiavaba, inimese ja tema lähedaste halduskoormust vähendav ning abi osutamise teekond inimesele lihtsasti arusaadav. Paraku on hinnanguline koduteenuste vajadus jätkuvalt suurem kui kohalikud omavalitsused ja riik pakkuda suudavad. Siiski on hea meel tõdeda, et struktuurivahendite abil oleme saanud pakkuda kohalikele omavalitsustele rahalist tuge hoolduskoormust vähendavate teenuste arendamiseks ja pakkumiseks. Mitmes Eesti piirkonnas on edukalt rakendunud koordinatsiooniprojekt, mis ühendab omavahel sotsiaal- ja tervishoiuteenuste pakkumise suure abivajadusega inimestele ning väldib olukorda, kus inimene jääb talle vajaliku abita. Ettevalmistamisel on toetatud elamise teenus neile vanemaealistele, kes päris iseseisvalt kodus enam toime ei tule, kuid kelle kõrvalabi vajadus on väike ehk kes vajavad abi vaid vähestes toimingutes. Tänan kohalikke omavalitsusi seni tehtud pingutuste ja koostöö eest.

Lugupeetud Riigikogu! Täna tehtud otsused mõjutavad meid, meie vanemaid ja lapsi nii homme, 5, 10 kui ka 20 aasta pärast. Toomas Hendrik Ilves on öelnud „Meie homne on meie endi teha.“ Olen täna siin, et koos ja koostöös teiega liikuda kõikide nimetatud eesmärkide poole, et Eesti inimene oleks hooliv, avatud ja tulevikku vaatav.

Suur tänu.