Vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi kriisides

1. inimeste esmavajaduste ja turvalisuse tagamine
2. kogukondlik tugi ja perede toetamine
3. sihitatud psühholoogiline ja emotsionaalne tugi
4. kliinilised vaimse tervise teenused

Neljal tasandil toimuvad tegevused ei ole üksteisele järgnevad vaid erinevatel sektoritel tuleb nendesse panustada samaaegselt. IASC MHPSS suunised on välja töötatud suure hulga rahvusvaheliste organisatsioonide ja praktikute poolt ning sisaldavad nii asutustele kui ka inimestele olulist teavet ja parimaid praktikaid selle kohta, kuidas humanitaarkriisides kohaselt reageerida.

Vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi (MHPSS) on vältimatu osa kriisidega (epideemia, sõjaolukord, massiline sisseränne, looduskatastroof jne) toimetulekust. Igal sektoril on selles oma roll eesmärgiga kaitsta ja edendada inimeste heaolu ja ennetada vaimse tervise häirete teket. Samuti toetada neid, kellel on varasemad häired või kellel need kriisiolukorras tekivad.

Kriiside ja hädaolukordade korral inimestele MHPSS pakkumine ei ole kitsalt tervishoiuteenuste või vaimse tervise raviteenuste korraldamise küsimus, seda tuleb teha igas kriisi lahendavas valdkonnas – tervis, haridus, sotsiaalsüsteem, sisejulgeolek, kaitseküsimused jm. Kriisist mõjutatud inimestele vajaliku abi korraldamisse panustavad erinevad ametkonnad ja tasandid (sh inimeste baasvajadustele vastamisel) ning seega tuleb kõigis otsustes lähtuda esmalt inimeste heaolust ja otsuste mõjust nende vaimsele tervisele.

Seni ei ole Eestis toimunud terviklikku MHPSS läbimõtlemist ega süsteemset arendamist, mistõttu on MHPSS valdkonnas pakutav abi kriisides olnud juhuslik ja killustunud. Ukraina sõja puhkedes korraldas Sotsiaalkindlustusamet psühhosotsiaalset abi kriisis Eestisse saabunud sõjapõgenikele, Sotsiaalministeerium hingehoiu nõustamist ja juhendmaterjalide loomist, Eesti Psühholoogide Liit asus koondama ja toetama Ukrainast saabunud psühholooge, osad kohalikud omavalitsused hakkasid sõjapõgenikele pakkuma ka vaimse tervise teenuseid jmt. Seega, abi andmine toimus, kuid eeskätt reageerival alusel.

• Vältige eeldust, et kõik kriisiga kokku puutunud inimesed on traumeeritud.
• Psühholoogiline häiritus on keerulises olukorras inimese tavaline ja loomulik reaktsioon.
• Lapsed reageerivad stressirohketele kogemustele täiskasvanutest erinevalt.
• Lähtu inimese individuaalsetest vajadustest. Hädaolukorrad mõjutavad inimesi erinevalt ja seetõttu vajavad nad ka erinevat tuge.
• Ärge küsige inimestelt nende võimalike läbielamiste kohta, kui nad ei taha sellest ise rääkida.
• Arvestage inimeste vajadustega, kellel on juba varasemalt diagnoositud vaimse tervise häired.
• Tunnustage ja tugevdage kogukondlikke organisatsioone ning võimestage nende tegevust.
• Vältige posttraumaatilise stressihäire (PTSD) rõhutamist epidemioloogilistes prognoosides.

Oluline on meeles pidada, et keerulisest olukorrast tulenevad loomulikud stressireaktsioonid ei ole tingimata psüühikahäired. On loomulik, et kriisi käigus tekib inimeses stress, ärevus, raskemal juhul võib tekkida paanika. Inimene võib olla kurb, segaduses ja hirmunud. Kinnitage selliste reaktsioonide loomulikkust ning rõhuge inimeste vastupidavusele ja toimetulekuoskustele. Vajadusel märgake spetsialisti abi vajavat vähemust, keda suunata edasi vajalike spetsialistide juurde vaimse tervise teenustele.

Kriisist mõjutatud inimest saab toetada igaüks – kõige olulisem on inimlik ja hooliv suhtumine. Esiteks tuleb meeles pidada, et inimest ei survestataks läbielatust rääkima, kindlasti ei tohiks jõuliselt küsimusi esitada või kommenteerida – see võib vallandada uue trauma. Kui aga inimene soovib oma kogemusi jagada, tuleks olla nii empaatiline ja mõistev kui osatakse. Peamine on kuulata ära – nõuannete ja kommentaaridega tuleks olla äärmiselt ettevaatlik ja pigem neist hoiduda.

Kõige tähtsam:

• Jää ise rahulikuks – sinust õhkuv rahu annab kindlustunnet kriisi sattunud inimesele.
• Ära sunni inimest kogetust rääkima – see võib vallandada valusad mälestused ja negatiivsed emotsioonid.
• Kuula – kui inimene soovib kogetust rääkida, kuula teda kannatlikult ja empaatiliselt. Hoidu haletsusest, nõuannetest ja kommentaaridest ning püüa väljendada mõistmist.
• Ole inimlik – kui sa ei tea, mida teha, küsi endalt: mida teeksin, kui see oleks mu lähedane, sõber või naaber?

Sõjaline kriis: Mis on sõjatrauma ja kuidas sõjapõgenikke toetada?

Sõjatrauma on mitme-etapiline kogemus, mis ei lõpe sõjaväljalt pääsemise või turvalisse riiki jõudmisega. See algab esimesest kokkupuutest sõjaga, näiteks rünnakud kodulinnale.

• Inimene võib viibida pikalt esimeses, minekueelses etapis, kus sõjakogemus ja erinevad traumad on tema igapäevaelu osa.
• Teine etapp on põgenemine – traumaatiline kogemus on nii kodu mahajätmine kui ka teekond, mis võib osutuda kurnavaks ja ohtlikuks.
• Viimane etapp algab sihtriiki jõudmisega, ning kuigi otsest ohtu elule ja tervisele enam ei ole, kestab sõjatrauma veel mõnda aega.

Lisainfo infovoldik ukraina põgenikule UA.pdf | 145.41 KB | pdf
Lisainfo infovoldik ukraina põgenikule RU.pdf | 143.76 KB | pdf

Pea kõik sõjapõgenikud kogevad suuremal või vähemal määral raskusi seoses kohanemisega uues riigis, ning kurbust ja koduigatsust, mõeldes kõigele ja kõigile, mis maha jäi.