Mõte perelisast paneb paljusid peresid läbi kaaluma erinevaid riske, poolt- ja vastuargumente. Kuidas me toime tuleme? Mida saame teha, et majanduslikult hakkama saada ja elatustasemes mitte allapoole kukkuda? Eriti haavatavasse olukorda võivad sattuda üksikvanemad.
Isegi vaatamata suurenenud peretoetustele võivad nad tänases Eestis silmitsi seista vaesusriskiga ning ilmselgelt ei julgusta selline väljavaade kedagi. Kuid üksikvanemate majandusliku ja emotsionaalse haavatavuse pudelikael pole mitte peretoetuste suurus, vaid see, kas lapse teine vanem võtab vastutuse ning toetab oma last rahaliselt.
Peretoetused päästavad vaesusest kümneid tuhandeid
2023. aastal jäi vaeseid lastega peresid aga vähemaks ning nende sissetulek tõusis. Kui olla terminoloogias täpne, siis see tähendab, et vähenes nii lastega perede absoluutne kui suhteline vaesus. Sissetulekute kasvule andis hoogu peretoetuste suurendamine ning see tõi lastega perede vaesusriski allapoole.
2023. aastal elas Eestis 14,1% lastest suhtelises vaesuses, kuid ilma kõikide toetuste ja hüvitisteta oleks suhtelises vaesuses isegi kolmandik lastest (31,3%). Erinevad riigi ja kohaliku omavalitsuse rahalised toetused „päästavad“ suhtelisest vaesusest hinnanguliselt 46 200 last ning suurim tugi tuleb just riiklikest perehüvitistest.
Lastega peredel läheb praegu justkui varasemast paremini ja võrreldes kogu elanikkonnaga on nende vaesusnäitajad madalamad, aga sünnitatakse siiski vähem. Siin tuleb otsa vaadata perede majanduslikule kindlustundele laiemalt ja sealhulgas ka riskile jääda üksikvanemaks.
Majanduslik kindlustunne nii mootoriks kui piduriks
Kas tänapäeva noored elavad oma mõtetes õhust ja armastusest? Oh ei. Majanduslik kindlus on Eestis pere loomise üks nurgakivisid ning esimese lapse sünniks on noorte eeltingimuseks olla iseseisev ning materiaalselt kindlustatud1. Kindlustunne ei tähenda ainult head palka, vaid siin mängib rolli see, kui suur on pere sissetulek kokku, kui kindel on töökoht, missugused on sotsiaalsed garantiid ja toetused, kas on olemas oma kodu, kui suureks kujunevad lapsekasvatamise kulud.
Väga oluline on seegi, kas lapse kasvatamiseks on olemas tugivõrgustik ning missugusena nähakse oma tulevikuvõimalusi. Pereplaneerimises on majanduslikul kindlusel oluliselt laiem mõõde kui lihtsalt igakuiselt pangaarvele tiksuv summa, vaid selle kindluse oluline vundament on ka lähedaste või kogukonna turvavõrk. Just nendeks puhkudeks, kui satume raskustesse ja vajame tuge.
Üks selliseid kindlustunnet raputavaid reaalsusi on kindlasti olukord, kui pead oma last hakkama kasvatama üksi. Ka suurenenud peretoetuste korral jäävad kolmandik sellistest peamiselt ühe- ja kahelapselistest leibkondadest suhtelise vaesuse piirist allapoole. 2023. aastal tõstis riik üksikvanema lapse toetuse 19,18 eurolt 80 euroni, kuid see on suunatud kitsamale üksikvanemate sihtrühmale (ca 7300 laste ema), kelle lapse sünnitunnistusel puudub isa.
2024. aastal tõusis elatisabi 100-lt eurolt 200 euroni nendele üksikvanematele, kelle lapse teine vanem ei täida ülalpidamiskohustust ja ei toeta oma last. Võrreldes elatisvõlgnike arvuga saab elatisabi vaid 30% nendest, kes seda tegelikult võiksid saada. Elatisvõlglastest jõuamegi aga hoopis probleemi tegeliku juurpõhjuse ja ühiskonna sügavamate struktuursete probleemideni, mis on kaugelt laiemad kui ainult peretoetuste suuruse debatt.
Laps jäetakse hooleta, aga ka rahata
Kui pere puruneb, siis jääb lapse põhiliseks kasvatajaks ja ülalpidajaks üldjuhul ema. Lastega perede leibkonnapildi ja elukorralduse uuring näitas, et üle veerandi (29%) lastega peredest ja samuti lastest (26%) on sellised, kus laps elab ühe bioloogilise vanemaga ning üldjuhul on selleks ema.
Sama uuring näitas, et lahus elavate lastevanemate leibkondadest 27% ei saa teiselt vanemalt lapse jaoks raha ja teine vanem ei maksa ka lapsega seotud arveid. Uuringust selgus, et rahaline tugi on seotud sellega, kui regulaarselt vanemad omavahel lapse teemal suhtlevad. Mida sagedamini vanemad omavahel lapse elu ja kasvatuse teemasid arutavad, seda tõenäolisemalt toetab see teine vanem oma lapse kasvamist ka rahaliselt.
Ja ka suhtlusega on paraku sama uuringu järgi kehvasti - umbes kolmandik lahus elavate vanemate lastest pole viimase 12 kuu jooksul oma teise vanemaga kohtunud. 17% lastest ei ole oma teise vanemaga arvuti või telefoni teel suhelnud. Üldse ei ole oma teise vanemaga aasta jooksul suhelnud 14% lastest. See ei ole mitte ainult kurb statistika, vaid tegelikult kinnitab laiemat ja süsteemset probleemi.
Muidugi ei loo keegi kaaslasega peret või saa lapsi mõttega, et ühel päeval me lahutame või pean kasvatama oma last üksi ilma emotsionaalse või materiaalse toeta. Ometi on see tänapäeva perede reaalsus, millega pahatihti käib kaasas ka vaesusrisk. See aga omakorda ohustab majanduslikku kindlust ka pere loomiseks ja laste saamiseks.
Autor: Age Viira - majandusliku toimetuleku juhtivanalüütik
Artikkel ilmus esmakordselt 14.04.25 väljaandes EPL.
Loomise kuupäev: 22.04.2025
