Paljud meist on kogenud olukorda, kus abi saamine tervise või igapäevaeluga toimetulekuks muutub keeruliseks. Kuhu pöörduda, kui arsti juurde jõudmiseks on vaja transporti, aga transpordi taotlemiseks on vaja arstitõendit? Või kui haiglast saab kaasa paberite virna, millest keegi aru ei saa?
“Üksikut eakat ei saa EMO-st või haiglast koju saata, sest ta ei tule seal oma igapäevaeluga toime. Koduhooldajad on ülekoormatud, hooldekodu kohti pole.“ „Helistasin perearstile, keegi ei vastanud, läksin EMO-sse, öeldi, et minge perearstile.“ Neid lugusid on kuulnud või halvemal juhul kogenud paljud.
Miks siis nii? Mis meie süsteemil viga on?
Oleme harjunud, et terviseprobleemiga pöördume arsti poole, ta aitab selle lahendada ja läheme eluga edasi. Aga mis siis saab, kui tegemist on korraga kaugelt rohkem kui paari-kolme probleemiga? Eriti, kui need on seotud nii tervise kui sotsiaalse toimetulekuga?
Alguse saab teekond ühe spetsialisti juurest järgmise juurde ja abivajaja teekond võib venida väga pikaks. Inimene eksleb süsteemis, aga tarvilik abi võib ikka õigel ajal saamata jääda. Lisaks kasvab rahvastiku vananemisega ka mitmekülgse abivajadusega inimeste osakaal. Pole ime, et üksikprobleemide lahendamisega tegeledes jääme lõpuks hätta.
Tegelikult ei ole lahenduste leidmiseks vaja leiutada jalgratast – enamik arenenud riikidest Euroopas, aga ka mujal on juba üle 10 aasta tagasi mõistnud, et üksikteenuste asemel tuleb võtta suund inimese terviklikule aitamisele. Riigid nagu Soome, Inglismaa, Prantsusmaa ja Hispaania on selleks loonud tervise- või heaolupiirkonnad ja toetanud nendes teenuseosutajate võrgustike tööd seades tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutajatele ühised eesmärgid aidata kompleksse vajadusega inimesi. Rahastades teenuslahendusi, mis on suunatud kompleksse abivajadusega inimese terviklikule aitamisele, mitte üksikteenuste osutamisele.
Üks inimene, üks plaan ja teenuste koordineerimine
Selleks, et ka keeruka abivajaduse korral saaks igaüks meist oma tervise ja toimetuleku eest vastutuse võtta, on tähtis, et meid ei kuhjata üle meditsiinilist teksti sisaldavate raviplaanide, epikriiside, taastus- ja rehabilitatsiooniplaanide, õendusplaanide, juhtumikorraldusplaanide, sotsiaalteenuste- ja abivahendite taotlusvormide ning muu sellisega. Inimesele on vajalik üks selge plaan, mille koostamisel tuleb veenduda, et ta saab sellest aru ja on nõus selle elluviimisega.
Samuti ei jäeta sellise tegevusplaani täitmisega kedagi üksi, vaid spetsiaalse haridusega teenuste koordinaator on inimesele partneriks ja kaasab protsessi lähedased, kogukonna ning erinevatest ekspertidest koosneva meeskonna, kes kõik aitavad vastavalt vajadusele ja võimalusele. Eesmärk on jõuda olukorda, kus inimene on saanud vajaliku abi, saavutanud plaanis seatud eesmärgid ja teab, kuidas oma tervist juhtida, ennast ise jälgida ja kuhu abivajadusel pöörduda. Eesmärk pole inimeselt vastutust ära võtta, vaid aidata tal oma probleemidest paremini aru saada ja nende lahendamisel ise aktiivselt osaleda.
Kas Eesti riik suudab seda endale lubada?
Sageli peetakse integreeritud teenuste süsteemi liiga kalliks, kuid rahvusvaheline kogemus tõestab vastupidist. OECD uuringud näitavad, et sellised süsteemid toovad pikas perspektiivis kaasa märkimisväärse kokkuhoiu. Juba kolme aasta möödudes on integreeritud süsteemis märgata näiteks hospitaliseerimiste ja erakorralise meditsiini osakonna külastuste arvu vähenemist ning sellega seonduvalt tervishoiukulude langust.
Esialgne investeering uue süsteemi loomiseks on tõepoolest vajalik, kuid prognoositavalt hakkab see ära tasuma juba kolme aastaga. Kui alustame näiteks komplekssete probleemidega eakate sihtrühmast, võib sääst ulatuda kolme aasta möödudes juba 50 miljoni euroni aastas. Seda summat on võimalik kasutada arstiabi kättesaadavuse parandamiseks või uute teenuste ja ravimite kasutuselevõtuks. Seega, kui küsida, mis lahendab meie tervishoiusüsteemi eelarveaugu, tasub ühe sammuna panustada just tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreerimisele.
Kuhu edasi?
Sotsiaalministeeriumi strateegiline eesmärk on integreerida sotsiaal- ja tervishoiuteenused, et tagada riskirühma inimestele terviklik abi ja ennetada probleemide süvenemist. Valitsuse tegevusprogrammiga on Sotsiaalministeeriumile antud ülesanne töötada välja esmane korraldus- ja rahastusmudel ja viia see 2025. aasta mais valitsusse. Selle valmimisse on juba praegu kaasatud väga paljud osapooled nii tervishoiust kui läbi kohalike omavalitsuste ka sotsiaalvaldkonnast. Oleme läbi arutelude jõudnud visioonini, et siinseks tervise- või heaolupiirkonnaks võiks olla maakond, kus ühise võrgustiku moodustavad vähemalt sealsed perearstid, omavalitsused ja maakonda teenindav haigla.
Praeguseks maakondades toimunud mitmed kohtumised on kinnitanud erinevate osapoolte – eriti kohalike omavalitsuste esindajate – huvi ja ootust olla kaasatud tervise- ja sotsiaalvaldkonna integratsiooni arendamisesse. Ka 2024. aasta lõpus Saaremaal, Viljandis, Võrus, Valgas ja Jõhvis toimunud koostöökohtumistelt selgus, et laua taha kogunenud osapooled on valmis tegema koostööd paremini toimiva, inimese heaks töötava lahenduse suunas.
Praegune tervishoiu ja sotsiaalteenuste osutajate rahastamine motiveerib neid enamasti üksikteenuseid osutama. Kui suudame aga seada mõõdetavad eesmärgid nagu näiteks maakonna riskirühma inimeste koduse toimetuleku suurendamine 20% võrra ja siduda need ka rahastamisega, oleks piirkonna teenuseosutajatel põhjust kokku tulla ja arutada, kuidas eesmärgini jõuda, mõelda läbi, kui palju ja milliseid ressursse ning kus selleks tarvis läheb. Tekiks tarvidus saada ülevaade oma piirkonna ressurssidest ja nende kättesaadavusest, vajadus ühise infovahetuse platvormi järele jne.
Kui suudame need eesmärgid ellu viia, ei pea inimesed enam ekslema ühe asutuse juurest teise juurde, vaid saavad õigeaegset ja neile mõistetavat abi. See on samm tervema, hoolivama ja tugevama Eesti poole.
Artikkel avaldati esmakordselt 7.01.2025 Lõuna-Eesti Postimehes
Loomise kuupäev: 13.01.2025
