Võib-olla üks olulisemaid muudatusi, mida reform on toonud, on see, et inimesed, kes on terve elu ühiskonnale panustanud, ei pea enam vanaduses muretsema, kuidas hooldekodu arveid maksta. Hooldekodusse jõuavad üha kõrgemas eas inimesed, kelle ülalpidajad võivad ka ise olla juba pensionieas. Enne reformi olid mitmetuhande euro suurused arved paljudele ületamatud ja tihti pidid lapsed oma vanematele rahaliselt appi tulema, et katta hooldekodu kulud. Tasakaalu leidmine oma isikliku heaolu, laste, töö ja hoolduskohustuse vahel oli nii mõnegi jaoks suureks väljakutseks.
Nüüd on olukord parem. Tänu reformile on inimeste omaosalus hooldekodu kuludes vähenenud, esialgsete tulemuste põhjal 80% pealt 49–51%le. Paljud eakad saavad väärikalt vajalikku hooldust, ilma et nad oleksid sunnitud paluma oma lastelt rahalist abi – ka neil pole kerge. Pered saavad samal ajal keskenduda oma elule – käia tööl ja tegeleda igapäevaeluga, ilma et neid koormaks mure vanemate kõrgete hooldekulude pärast.
Keegi ei tohi vajaliku abita jääda
2024. aasta esimeses pooles oli hooldekodude mediaan keskmine kuutasu 1328 eurot ja hoolduskulu 645 eurot. Mediaan tähendab, et pooled hooldekodud küsivad madalamat ja pooled kõrgemat hinda. Omavalitsused katavad hoolduskuludest keskmiselt 600 eurot kuus; madalaim toetus on Räpina vallas 380 eurot, mis ei kata ühegi hooldekodu hoolduskulu Eestis. Seetõttu sõltub eakate toetamine Räpina vallas tõenäoliselt lähedaste suuremast panusest. Sedavõrd madal piirmäär ei ole aga kooskõlas reformi eesmärkidega.
Tartu linnas on Eesti kõrgeim hooldekodu toetus, ulatudes 800 euroni. Siiski ei tähenda 800 euro suurune piirmäär automaatselt, et inimene saab selle võrra oma hooldekodu kulud kaetud, sest toetus on seotud hooldekodu kehtestatud hoolduskulu hinnaga. Kui hoolduskulu ületab omavalitsuse kehtestatud piirmäära, tuleb puuduolev osa eakal leida kas oma säästudest või ülalpidajate abiga.
Neid, kes ei suuda ise või oma lähedaste abiga hooldekodu eest maksta, omavalitsus vajaduspõhiselt abistab, seega ei tohiks keegi vajaliku abita. Kõrvutades hooldekodu elanike keskmise pensioni suurust 753 eurot keskmiste hinnaklassiga hooldekodu hindade ja omavalitsuste kehtestatud keskmise piirmääraga, näeme, et eakale jääb veel 25 eur käiberaha. Kuid, nagu öeldud, on see tulemus saadud mediaankeskmiste näitajate pealt.
Hooldereform mõjutas kõige enam just kohalikke omavalitsusi, nii rahaliselt kui ka töökoormuse mõttes, ja nad on teinud väga head tööd, et uus skeem edukalt rakenduks. Kuigi enne reformi ja ka praegu on esile kerkinud murekohti, mida peame ühiselt lahendama, on omavalitsused suutnud muutustega hästi kohaneda. Rääkides omavalitsustega, on selge, et alguse stress ja ümberkorraldused on praeguseks ununemas ning ollakse veendunud, et reform oli väga vajalik ja aitab päriselt inimesi.
Perede koormus on saanud leevendust
Kuigi rahastamise küsimused püsivad arutelu keskmes, ei saa unustada, et reform on muutnud paljude inimeste ja nende perede elusid positiivselt.
Mullu asus hooldekodusse elama 940 inimest, neist enamik – 80% – pärast reformi jõustumist. Kokku sai aasta jooksul ööpäevaringset hooldust 15 194 inimest 11 369 hooldekodukohal. Alates reformi algusest on loodud üle 700 uue hooldekodukoha ning järgmiste aastate jooksul lisandub veel vähemalt 300. Uued hooldekodukohad annavad inimestele rohkem kodulähedasi, kvaliteetseid valikuvõimalusi ja aitab vähendada perede koormust hoolduse pakkumisel. Pikemas perspektiivis aitab uute hooldekodukohtade teke leevendada survet hooldekodude hinnatõusule.
Eesti tööjõu-uuringu andmed näitavad, et võrreldes aastaga 2022/2023 on pereliikmete hooldamise koormus vähenenud. 65-aastaste ja vanemate hooldajate arv vähenes 1400 inimese võrra, eelkõige nende seas, kes hooldavad pereliikmeid üle 20 tunni nädalas.
Hoolduskoormuse vähenemine on ühiskonna jaoks oluline, sest see võimaldab pereliikmetel paremini tasakaalustada töö- ja eraelu, mis omakorda tõstab inimeste majanduslikku aktiivsust. Lisaks vähendab see hooldajate vaimset ja füüsilist koormust, parandades elukvaliteeti ja vähendades läbipõlemise riski, mis aitab hoida tervishoiu- ja sotsiaalteenuste süsteemi jätkusuutlikuna.
Loodud on eeldused kvaliteedi tõusuks ja kodusteks teenusteks
Kvalifitseeritud hoolduspersonali järele on aastate jooksul kasvanud nõudlus demograafiliste muutuste tõttu. Seetõttu võtsime reformiga eesmärgiks jõuda ka sotsiaalvaldkonnas hooldustöötajate palgatasemelt tervishoiu hooldustöötajate palgatasemeni. Palgatõus on möödapääsmatu kvaliteetse hooldusteenuse tagamiseks ja missioonitundega töötajate hoidmiseks sektoris.
Reform on toonud ka selles suunas positiivse muutuse: perioodiga 2022/2023 võrreldes on töötajate arv suurenenud 18%, lisandunud on üle 400 uue täiskohaga hooldus- ja abihooldustöötaja. Hoolduspersonali palgad on tõusnud keskmiselt 15%, ulatudes hooldustöötajatel brutotasuna 1359 euroni ja abihooldustöötajatel 1146 euroni, kuid tervishoius töötavate hooldustöötajate brutotasu, mis oli 2023. aastal 1476 eurot kuus, jäi siiski veel saavutamata.
Ka koormuse vähendamine on hädavajalik samm personali voolavuse vältimiseks ning hooldusteenuse kvaliteedi säilitamiseks. Kui 2022. aastal oli ühel hooldustöötajal ööpäevas keskmiselt 22 klienti, siis 2026. aastast kehtiva miinimumnõude järgi peab hooldekodus olema ööpäevaringselt kohal vähemalt üks kvalifitseeritud hooldustöötaja kuni 36 elaniku kohta ning päevasel ajal peab olema üks hooldustöötaja või abihooldustöötaja kuni 12 inimese kohta, mis teeb keskmisel 17 klienti töötaja kohta ööpäevas. Esialgsete andmete põhjal vastab juba praegu kaks kolmandikku hooldekodudest 2026. aastal jõustuvatele suhtarvude nõuetele.
Hooldekodude kõrval on ka ülioluline, et inimesed saaksid võimalikult kaua kodus elada – seal, kus ollakse harjunud ja kus tuntakse end kõige mugavamalt. Kodune abistamine mitte ainult ei toeta eakate iseseisvust ja elukvaliteeti, vaid üldjuhul on ka riigi ja inimeste jaoks rahaliselt säästlikum lahendus.
Kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavuse parandamine jätkub
Enneaegset hooldekodusse minekut saab vältida kodus elamist toetavate teenuste parema kättesaadavusega. Üks selline on näiteks päevahoiuteenus, mis on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Selline lahendus sobib hästi neile, kes saavad osa ööpäevast iseseisvalt või pereliikmete toel hakkama, pakkudes peredele suuremat paindlikkust ja valikuvõimalusi. Samal ajal saavad eakad elada oma harjumuspärases keskkonnas. Eriti sobiv on teenus dementsusega inimestele, sest teenusel pakutakse struktureeritud tegevusi, mis stimuleerivad kognitiivseid võimeid ja parandavad elukvaliteeti. Tõsi, linnapiirkonnas võib olla teenuse tagamine lihtsam kui hajaasustusega aladel. Praegu pakutakse päevahoiuteenust vaid seitsmes omavalitsuses, kus seda kasutas möödunud aastal kokku 126 inimest.
Kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavuse parandamiseks suuname 2024. aastal kokku 33,3 miljonit eurot Euroopa Sotsiaalfondi ja Regionaalarengu Fondi vahendeid, mida kohalikud omavalitsused aga ka teenusepakkujad taotleda saavad. Kevadel läbi viidud rahastusvooru tulemusena toetatakse 14 omavalitsuses kogukonnapõhiste toetatud eluasemete rajamist. Kogukonnapõhine toetatud eluase on hea lahendus, kui ööpäevaringset hooldust veel ei vajata.
Kuigi hooldereformi jõustumisest on möödas vaid veidi üle aasta, on vara teha lõplikke järeldusi. Seirame reformi kulgu pidevalt ning põhjalikum mõjude analüüs on planeeritud teha 2026. aastal. Samal ajal oleme valmis tegema põhjendatud parendusi.
Hooldereform ei ole kõigest numbrid ja raha. See räägib inimväärikusest ja hoolest, mida me oma eakatele pakume. Esimesed tulemused kinnitavad, et liigume õiges suunas ja oleme astunud väga olulise sammu, et tulla toime vananevast ühiskonnast tingitud väljakutsetega. Oleme loonud süsteemi, mis pakub paremat hooldust ja kergendab perede koormust, ning see aitab meil toetada eakate inimeste väärikat ja kvaliteetset elu.
Artikkel avaldati esmalt Õhtulehes, 26.10.24
Loomise kuupäev: 28.10.2024
