Poolteist aastat vaimse tervise astmelise abi tegevuskava valmimisest – kuhu oleme jõudnud?

Tegevuskava keskmes on astmelise abi (stepped care) mudel, mis kirjeldab vaimse tervise sekkumiste järkjärgulist ja paindlikku ülesehitust. Mudeli kohaselt alustatakse vaimse tervise murega inimesele abi pakkumist vähesema intensiivsusega sekkumistest (näiteks praktilisi vaimse tervise hoidmise oskusi õpetav e-kursus) ning liigutakse vajaduspõhiselt edasi kõrgema intensiivsusega sekkumiste suunas, sealhulgas psühhoteraapia ja psühhiaatriline ravi. Sekkumise pakkumine ja järgmisele tasemele liikumine ei põhine üksnes inimese tajutud vajadusel, vaid arvestab objektiivselt tema seisundit. 

Selline lähenemine võimaldab pakkuda abi võimalikult varajases faasis, ennetada probleemide süvenemist ning tagada, et kõrgema intensiivsusega sekkumistele jõuaksid need, kes seda enim vajavad. Nii toetab mudel tervishoiusüsteemi tervikuna, sh parandades eriarstiabi kättesaadavust ja tõhusust. Rahvusvahelised kogemused Soomest ja Inglismaalt viitavad, et astmelise abi rakendamine aitab lühendada vaimse tervise spetsialistide ooteaegu, parandada teenuste sihipärasust ning suurendada sekkumiste mõju.  

2024. aasta sügisel alustas (SoM) VTO koordineerimisel tööd kliiniline töörühm, kuhu kuulusid vaimse tervise, rahvatervise ja sotsiaalvaldkonna teadlased ning astmelise abi mudeli tulevased rakendajad – nii poliitikakujundajad, teenuste pakkujad kui rahastajad. Töö keskendus lahenduste otsimisele, kuidas pakkuda tõenduspõhist ja varajast tuge inimestele, kellel esinevad alanenud meeleolu ja/või ärevusega seotud sümptomid, kuid kelle seisund ei eelda arstiabi.  

Töörühm töötas välja metoodika, mille abil saab hinnata alanenud meeleolu ja ärevushäirete riski ning sümptomite raskusastet, ja mis aitaks suunata inimese sobivale abitasemele astmelise abi põhimõttel – alustades kõige sobivamast ja vähem intensiivsest abist ning vajadusel liikudes sammhaaval intensiivsemate sekkumiste suunas.  Hindamine toimub standardiseeritud ja tõenduspõhiseid hindamisvahendeid rakendava kaheastmelise otsustusprotsessi abil, mis arvestab nii inimese subjektiivset kogemust kui ka objektiivseid hindamistulemusi. 

Esimese astme hindamisega tuvastatakse alanenud meeleolu ja/või ärevushäire riskitegurid. Riski tuvastamisel suunatakse inimene esimese astme ehk juhendamata eneseabi sekkumistele. Peale sekkumise läbimist viiakse läbi järelhindamine ning riski püsimisel suunatakse inimene teise astme hindamisele. Teise astme hindamisega määratakse sümptomite raskusaste ja vajadus spetsialisti poolt toetatud väheintensiivse psühholoogilise sekkumise järele. Mõlemad hindamistasandid kasutavad rahvusvaheliselt tunnustatud ning Eesti keele- ja kultuuriruumi kohandatud küsimustikke. Hindamise protsess võimaldab jälgida inimese seisundi muutumist kogu sekkumisprotsessi vältel. 

Lisaks töötas töörühm välja kriteeriumid astmelise abi esimese ja teise astme sekkumiste jaoks. Täpsustati nii juhendamata eneseabi kui ka spetsialisti poolt toetatud väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste (VIPS) sihtrühmad, eesmärgid, sisu, kestuse, vormi ja nõuded tõenduspõhisusele. Samuti määratleti selged põhimõtted, milliste teadmiste ja väljaõppega spetsialistid tohivad VIPS-sekkumisi läbi viia. Kriteeriumid  hõlmavad näiteks manuaalipõhist tööviisi, piiratud arvu kohtumisi ning spetsialisti oskust toetada inimest eneseabimaterjalide rakendamisel. 

2025. aasta kevadel sai Riigikantseleilt positiivse rahastusotsuse  innovatsiooniprojekt, millega saame astmelise abi miinimummudelit piloteerida.  

Projekti eesmärk on katsetada, kas töörühma kaasabil loodud abisüsteem töötab ka päriselus viisil, nagu inimesed seda tegelikult vajavad. Selleks testime, kui hästi toimivad hindamisvahendid ja otsustusreeglid ning osaliselt automaatne teenustele suunamine. Kogume kasutajate tagasisidet ning hindame inimeste valmisolekut loodava lahenduse kasutamiseks. Samuti kaasame uusi, väheintensiivsete sekkumiste läbiviimiseks väljaõppe saanud spetsialiste, kes ei ole tervishoiutöötajad ega kutsega psühholoogid. Spetsialistide ringi laiendamise üheks eesmärgiks on analüüsida, kas nende toel on võimalik vähendada tervishoiutöötajate järjest kasvavat töökoormust, tagades samal ajal jätkuvalt tõhusat ja kvaliteetset abi. 

Teenusesaaja jaoks tähendab see, et vaimse tervise abi saamine muutub lihtsamaks, kiiremaks ja sujuvamaks. Abi on kättesaadav veebis, inimene saab juhised  alustamiseks eneseabiga ja ta ei pea üksinda tervishoiuteenuste süsteemis navigeerima  – seisundist tulenevalt suunatakse ta vajadusel automaatselt järgmise taseme spetsialisti juurde. 

2025. aasta sügisel algavad ettevalmistused katseprojekti käivitamiseks – koolitatakse VIPS juhendajaid, arendatakse digitaalseid hindamisvahendeid ja kasutajateekonda ning testitakse tehnilisi lahendusi. Seejärel käivitame vähemalt kuus kuud kestva piloodi, mille jooksul kogume süsteemselt tagasisidet sekkumiste toimivuse, kasutajakogemuse ja rakendatavuse kohta. Alates 2028. aastast on eduka pilootprojekti korral võimalik alustada mudeli järkjärgulise rakendamisega üle Eesti, lähtudes piirkondlikust valmisolekust, teenuste kättesaadavusest ja rakendamisvõimekusest. 

Tehniliste ja kliiniliste küsimuste kõrval on oluline, kuidas inimesed astmelise abini jõuaksid ja seal püsiksid. Nendele küsimustele aitas vastused leida Riigikantselei korraldatud innovatsioonikiirendi Innosprint, milles keskendusime just kasutajateekonna analüüsile kasutades disainmõtlemise tehnikaid. 

Töös osalesid praktikud erinevatest sektoritest – esmatasandi tervishoiust ja noorte vaimse tervise tugisüsteemidest kuni tööturuteenuste ja sotsiaalvaldkonnani. Eesmärk oli mõista takistusi ja soodustajaid: Mis aitab inimesel otsustada abi otsida? Kuidas vähendada teenustest väljalangemist? 

Kasutajauuring noorte täiskasvanute seas tõi välja mitmeid takistusi vaimse tervise abi otsimisel. Näiteks  jääb sageli abi küsimata, sest vaimse tervise probleemide sümptomeid ei teata ja puudub arusaam, millal on põhjust spetsialisti poole pöörduda. Paljud noored kõhklevad, kas nende mure on „piisavalt tõsine“ ning kardavad, et nende muret pisendatakse. Noored soovivad teenusele anonüümselt siseneda, soovitakse säilitada konfidentsiaalsus ning peljatakse ka info levimist tuttavate kaudu. Lisaks on suureks takistuseks teenuste kättesaadavus ja hind – riiklikus süsteemis võib olla vaja pikalt oodata, erasektori abi on sageli kallis. Uuringust joonistus välja selge vajadus madala sisenemisbarjääri ja personaalse lähenemise järele: anonüümne, kiire ja mõistev tugi peab olema kergesti leitav. Samuti rõhutati ennetava teavitustöö olulisust, sest teadmised oma seisundi ja võimaliku abivajaduse kohta aitavad noortel kiiremini ja julgemalt abi otsida. Kasutajate selge sõnum oli „mida varem, seda parem“, ja seda nii info kui vajaliku abi saamise osas.  

Astmelise abi mudeli toimimiseks on vajalikud tõenduspõhised väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised (VIPS). Selliseid sekkumisi on Eestis olemas (üks võimalik ülevaade on leitav siit), kuid vähesel määral, erineva küpsusastmega ning nende pakkumine ei ole süsteemselt toetatud ja tagatud. VIPS-ide arendamisega astmelise mudeli rakendamise toetamiseks on tegelenud Tervise Arengu Instituut (TAI). 

2024. aasta sügisel alustas TAI poolt juhitud ekspertidest koosnev töörühm kahe veebipõhise eneseabiprogrammi Eesti oludesse kohandamist, millest üks keskendub ärevusele ja teine depressioonile. Koostööd tehakse Helsinki Ülikooli Haigla vaimse tervise veebiportaaliga Mielenterveystalo.fi. 

Need programmid on mõeldud inimestele, kellel on juba meeleolu- või ärevushäire diagnoos, kuid ka neile, kes soovivad ennetavalt tugevdada oma vaimset tervist, omandades rohkem teadmisi ja oskusi eneseabiks. Programmis tutvustatakse ärevushäirete ja depressiooni olemust ning pakutakse praktilisi tööriistu enesetunde parandamiseks. Lisaks sisaldavad kursused soovitusi tagasilanguse ennetamiseks.

Programmide piloteerimine on kavandatud 2025. aasta sügisesse. Aasta lõpus saavad need tasuta kättesaadavaks Digiriigi Akadeemia platvormil. 

2025. aasta alguses alustas TAI ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) probleemilahendusoskusi toetava sekkumise Problem Management Plus (PM+) kohandamist. Töörühm töötas välja sekkumise koolituskava ja rakendusmudeli, mida 2025. aasta sügisel hakatakse piloteerima koostöös Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vaimse tervise õenduse magistrantidega. 

Lisaks on TAI uuendanud enesetunne.ee vaimse tervise veebilehe sisu ning töötab koostöös Tervisekassaga välja uut vaimse tervise teemalist alamlehte Terviseportaali. Eesmärk on pakkuda inimesele vajalikku tervisealast infot, sh vaimse tervise kohta, ühest kohast ning tagada usaldusväärne, tõenduspõhine ja lihtsasti arusaadav teave vaimse tervise toetamiseks.  Terviseportaali vaimse tervise leht saab ühtlasi olema ka väravaks astmelise vaimse tervise abi teenustele. Leht on kõigile kättesaadav ning võimaldab kasutajatel esmalt anonüümselt hinnata oma vaimse tervise riske, mille põhjal saab soovi korral isikustatult liikuda edasi esimese astme teenusele. 

Astmelise abi pilootprojekt keskendub esmastele abiastmetele, kuid paralleelselt on arendustööd tehtud ka sellega, et abi oleks kiirem ja tõhusam ka kõrgematel astmetel, sh pere- ja eriarstiabi tasandil. 2024. aasta sügisel algatasid Eesti Psühhiaatrite Selts ja Tervisekassa raviteekondade kiirendiprogrammi raames meeleolu- ja ärevushäirete raviteekonna (MÄRT) väljatöötamise,  et luua meeleolu- ja ärevushäirete raviks üleriigiliselt rakendatav ühtne standard. Arendusprojekti käigus viidi läbi kasutajauuringud, kaardistati peamised probleemid ning töötati välja raviteekonna esmased suunised. Samuti kirjeldati mitmeid olulisi arenduslikke eeltingimusi, mis on vajalikud raviteekonna üleriigiliseks rakendamiseks. MÄRT hõlmab astmelise abi kõrgemaid tasemeid, üheskoos astmelise abi mudeli esmaste tasemete arendamisega aitab see kujundada  tervikliku ja toimiva raviteekonna. 

Oleme pooleteise aasta jooksul astunud erinevate arendustegevuste abil olulisi samme nii vaimse tervise astmelise abi mudeli sisu kui vormi täpsustamiseks ja liikunud süsteemselt sujuvama ning inimkesksema raviteekonna poole. Paljude inimeste pingutused tehniliste lahenduste täpsustamiseks, hindamismetoodika ja kasutatavate sekkumiste väljaarendamiseks aitavad jõuda kättesaadavama ja terviklikuma vaimse tervise abini.  Seejuures on võtmetähtsusega olnud erinevate organisatsioonide koostöö, mis on aidanud jõuda toimivate lahendusteni ja mis tagab ka pikemas vaates  arenduste kooskõlalisuse ja jätkusuutlikkuse.  

Artikli autorid:

Margit Lenk-Adusoo
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna ekspert

Kertu Miidu
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise teenuste koordinaator

Elisabeth Luisk
Tervise Arengu Instituudi vaimse tervise valdkonna juht

René Randver 
Tervisekassa vaimse tervise teenuse spetsialist