Vastutustundlik meediakajastus võib päästa elusid

Zrinka Laido on Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi suitsiidiennetuse ekspert ning Viini Meditsiiniülikooli lektor. Temaga vestlesid Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juht Anne Randväli ja vaimse tervise toetusvõrgustike koordinaator Triin Madelin Peterson. Juttu tuli nii sellest, kuidas meediakajastus võib inimest mõjutada, Papageno efektist kui ka sellest, kuidas kajastada keerulist teemat ausalt, kuid samal ajal toetada toimetulekut ja abi otsimist. 

Küsimus: 10. september on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev ning septembris pööratakse sellele teemale laiemalt tähelepanu. Kuidas sellised teemapäevad ja -kuud enesetappude ennetamisele kaasa aitavad? 

Zrinka Laido: Siin on kaks viisi, kuidas suitsiidiennetuspäeva ja -kuu tähistamine meid aitab. Esiteks on suitsiidist avatult rääkimine oluline, et aidata murda müüte. Näiteks tuua esile arusaama, et suitsiidimõtetest rääkimine ei põhjusta suitsiide. Või et suitsiidi taga on palju erinevaid tegureid, mitte üks kindel põhjus-tagajärg seos.  

Teiseks on süstemaatilised teadusuuringud välja toonud kolm efektiivset suitsiidiennetuse sekkumist, mis tõendatult vähendavad suitsiidijuhtumite arvu. Esimene neist keskendub teadlikkuse tõstmisele ja avalikkuse harimisele, sealhulgas esmaste reageerijate ehk väravahoidjate koolitamisele, et nad oskaksid ohumärke varakult näha ja neile õigeaegselt reageerida. Teise olulise sekkumisena piiratakse ligipääsu enesevigastamise vahenditele, luues füüsilisi ning keskkondlikke tõkkeid, mis tekitavad kriitilise järelemõtlemisaja ning aitavad impulsiivsest otsusest loobuda. Kolmanda samba moodustab aktiivne ja süsteemne järeltugi suitsiidikatse teinud inimestele, tagades neile tiheda kontakti ja vajaliku toe kriitilistel katsejärgsetel kuudel.  

Küsimus: Kuidas tõstetakse suitsiidiennetuse teadlikkust teistes riikides? 

Zrinka Laido: Väga heaks näiteks on Islandil korraldatav Yellow September ehk kollane september, mille sel aastal võttis üle ka Austria. Nad panevadki terve kuu vältel teadliku rõhu suitsiidiennetusele: toimub rohkem meediakajastusi, küpsetatakse kollaseid saiakesi ning apteekrid, juuksurid ja teised kogukonna liikmed kannavad kollast värvi riideid. Näen ka Eestis vajadust tähistada seda tegelikult ühe päeva asemel terve kuu, sest meil on nii paljust vaja rääkida!   

Vaatame, kuidas sel aastal Austrial läheb ja ehk võime kollase septembri varsti ka Eestisse tuua. Kollase värvi või sümboli kandmine ei ole pelgalt visuaalne märk – see annab kogu kogukonnale julguse ning staatuse olla märkaja ja toetaja. Inimesed, kes kuulavad ja märkavad, muudavad suitsiidiennetuse igapäevaseks ning inimlikuks. Kollase värvi kandmisega saaks igaüks meist kaasa tulla, toetust näidata ja aidata vähendada seeläbi teemaga seotud häbitunnet. Saab näidata, et suitsiidiennetus on meie kõigi ühine teema, mitte ainult tegevuskavade või spetsialistide asi.  

Kollase värvi saab kaasata ka avaliku ruumi: valgustada tähtsad hooned või sillad õhtuti kollasega, jagada kollaseid linte ning tuua tugiliinide ja kriisiabi kontaktid nagu 116 123 ja 112 igapäevaselt inimeste vaatevälja nii linnapildis kui sotsiaalmeedias. Mis kõige olulisem, selline avalik ja avatud hoiak aitab vähendada teemaga seotud häbimärgistatust ning nii julgevad ka abivajajad varem ja ilma hirmuta tuge otsida.  

Teistes riikides on teadlikkuse tõstmiseks korraldatud veel maratone, igapäevaseid ühiskõnde või viiakse läbi ulatuslikke meediakampaaniaid, nagu näiteks USA-st pärit "Breaking the Silence". See kampaania tõi seitsme päeva jooksul avalikkuse ette lähedase kaotanute, ekspertide ning katse üle elanute isiklikud lood, keskendudes otseselt sellele, kuidas elusid päästa ning kust tuge leida.  

Küsimus: Mida on Eestis suitsiidiennetuse teadlikkuse suurendamiseks tehtud? 

Zrinka Laido: Erinevad vabaühendused (ERSI, EluS, Peaasjad jt) on korraldanud teaduskonverentse, vaimse tervise kohvikuid ja muid avalikke infoüritusi. Samuti antakse Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil alates 2023. aastast välja Papageno auhinda. Papageno preemia on vastutustundlikult suitsiidi kajastanud meediakajastusele antav auhind, millega tunnustame eetilisi ja taktitundelisi ajakirjanikke, kes on loonud lugusid, mis pakuvad inimestele lootust ja näitavad, kuidas kriisiga on toime tuldud.  

Sel aastal võttis Papageno preemia jagamise üle ka Sloveenia, juhindudes just Eesti näitest. Lisaks plaanivad järgmisel aastal selle algatusega alustada ka Norra ja Prantsusmaa, mis näitab, et tegemist on kiiresti laieneva rahvusvahelise praktikaga.  

Küsimus: Miks kannab preemia Papageno nime?  

Zrinka Laido: Papageno nimi pärineb Mozarti ooperist “Võluflööt”. Ooperis on tegelane Papageno, kes tunneb pärast armastatu kaotamist, et elu pole enam elamist väärt. Kolm vaimu näitavad aga Papagenole, et eluraskustega on võimalik toime tulla ning suitsiid ei ole lahendus.   

Suitsiidiennetuse valdkonnas on uurijad kirjeldanud nähtust, mida kutsutakse selle loo järgi Papageno efektiks. See tähendab, et kui rääkida inimeste lugusid, kes on elust loobumise asemel positiivsel viisil kriisist välja tulnud, siis sellel on lootust andev mõju teistele raskeid hetki läbi elavatele inimestele. Teadlik ja vastutustundlik meediakajastus suitsiidide teemal päästab sõna otseses mõttes elusid. Ajakirjanikuna on väga oluline teada, millise info jagamine võib haavatavat inimest toetada, milline info teda hoopis kahjustada.   

Selle mõju keskmes olev nähtus on jäljendamise efekt. Oluline on mõista, et jäljendamine võib toimida kahes suunas. Kahjustavalt kajastatud lugu võib suurendada haavatava inimese riski, samal ajal kui toimetulekut, abi otsimist ja kriisist väljumist näitav lugu võib anda eeskuju, kuidas eluga edasi minna.   

Jäljendusefekti tekkimisel ja tugevusel ei ole määrav mitte üksnes sündmus ise, vaid eelkõige meediakajastuse maht, intensiivsus ja lugude raamistus. Ulatuslik, korduv ja silmatorkav kajastus, alates esiküljelugudest kuni pidevate uudisvoogudeni, suurendab oluliselt jäljenduskäitumise riski. Seejuures mängib otsustavat rolli see, milliseid detaile avaldatakse. Seda toovad ilmekalt esile kuulsuste juhtumid: Marilyn Monroe ja Robin Williamsi puhul tõi erakordselt mahukas, detailne ja sensatsiooniline kajastus kaasa suitsiidide arvu märgatava tõusu, samal ajal kui näiteks Kurt Cobaini surma järel hoidis kopeerimisefekti tõusu ära vastutustundlik raamistus, mis keskendus lähedaste leinale, kriisiabi kontaktide jagamisele ja toimetulekusõnumitele. See ja paljud teised uuritud näited kinnitavad, et meediakajastuse raamistusel ja vastutustundlikkusel on otsene, elusid päästev mõju. Seega on iga kajastuse puhul kriitilise tähtsusega hoolikalt läbi mõelda, miks ja kuidas me teemat käsitleme ning keda me oma sõnumiga mõjutame.  

Küsimus: Enesetappude kajastamine on võimas, ent mitme teraga tööriist - seda on võimalik teha nii toetavalt kui ka kahjustavalt. Kas võib öelda, et mõlemal juhul toimib seesama jäljendamise mehhanism, kuid ühel juhul negatiivses ja teisel juhul positiivses suunas?  

Zrinka Laido: Täpselt nii. Just selle kahesuunalise mõju kirjeldamiseks räägimegi lisaks Papageno efektile ka  Wertheri efektist. Wertheri efekt kirjeldab olukorda, kus kajastus suurendab samastumise ja jäljendamise kaudu ohtu, samas kui Papageno efekt näitab sama sotsiaalse õppimise teist suunda: inimene võib samastuda ka sellega, kes otsib abi, kasutab olemasolevaid toimetulekuviise ja jääb kriisist hoolimata ellu. Wertheri efekt on nimetuse saanud kohustusliku kirjanduse seast tuttava “Noore Wertheri kannatused” järgi: Euroopas tõusis 1770ndatel pärast selle raamatu avaldamist suitsiidide arv märgatavalt. Sarnast tendentsi on hiljemgi korduvalt olnud. Selle tõttu me paneme südamele suitsiidi kajastades vältida meetodi või koha kirjeldamist, samuti ei tohi lugu olla esikaanel või ka muul moel suurelt välja toodud.    

Kui Austrias 1980ndatel loodi suunised, mis palusid meetodi ja koha info välja jätta, langes järgneval aastal suitsiidide arv 80 protsenti. Mõju oli silmnähtavalt suur, kuid kuna iga numbri taga on ikkagi inimese elu, jätkati veel juhiste täiendamist ka ülejäänud 20 protsendi nimel. Ja sealt jõutigi Papageno efekti olulisuseni ehk haavatavale lugejale lootuse andmiseni.  

Küsimus: Kuidas rääkida toimunud suitsiidist ausalt ja samal ajal ehitada lugu üles nii, et see toetaks lugeja toimetulekut?  

Zrinka Laido: Suitsiid ei ole ühe inimese lugu. See on ühtlasi tema lähedaste, töö- või koolikaaslaste, terve kogukonna lugu. Lootust saamegi anda nende edasise toimetuleku jagamisega.  See ei tähenda juhtunu ilustamist ega leina või kriisi pisendamist. Kajastus saab tunnistada toimunu raskust, kuid tuua samal ajal sisse selle, mis aitab inimestel edasi elada: lähedaste toetus, abi otsimine, kriisist taastumine ja konkreetsed võimalused, kuhu pöörduda.  

Ja loomulikult on väga suureks toeks ikkagi ka lood, kus inimene on Papageno kombel loobunud endalt elu võtmisest ja suutnud kriisiga positiivsemal moel toime tulla. Et avatult suitsiidist rääkida, ei pea olema suitsiid juba toimunud.  

Küsimus: Kes on rohkem mõjutatud sellistest kajastustest või kuuluvad nii-öelda haavatavamasse gruppi? Kas kajastuse mõju on kõikides kanalites ühesugune või tuleb eraldi mõelda näiteks uudismeediale, sotsiaalmeediale ja teistele digikanalitele?  

Zrinka Laido: Kõigepealt tahan rõhutada, et suitsiidi taga ei ole kunagi üks kindel põhjus, vaid on palju erinevaid tegureid koosmõjus.   

Kui räägime suitsiidiriskist üldisemalt, siis on tegureid, mida ei saa muuta – sugu, vanus, vaimse tervise häirete olemasolu, varasem enesetapp perekonnas või inimese enda varasemad suitsiidikatsed. Aga riskiteguriteks on ka näiteks alkoholi tarvitamine, töötus või majanduslik ebakindlus, konfliktid, lahutused, sõda, diskrimineerimine, väärkohtlemine, stigmad ja häbimärgistamine.   

Konkreetselt meediakajastuste puhul on haavatavamatena esile tõusnud vanuse järgi noorukid, soo põhjal naised ja tüdrukud, samuti vaimse tervise häirega inimesed. Ehk kui me lugusid kajastame, siis lugude mõju neile on suurem kui ülejäänutele. Mõju ei piirdu ühe kanaliga. Traditsioonilises meedias mõjutavad vastuvõttu muu hulgas loo paigutus, pealkiri, korduv kajastamine ja detailide valik. Sotsiaalmeedias lisanduvad kiire levik, korduv kokkupuude, kommenteerimine ning võimalus, et sisu jõuab väga erineva haavatavusega inimesteni ilma toimetusliku vahenduseta. Seepärast kehtib vastutustundliku kajastamise põhimõte kõikjal, kuid kanali eripära tuleb iga kord eraldi arvesse võtta. Eriti tähelepanelik tasub olla noorte ja vaimse tervise raskustega inimeste ning nende puhul, kellel minevikus on olnud suitsiidikatse.  

Uuringud on näidanud, et noortele on tohutu mõju just suunamudijatel ja sisuloojatel. Kuna noored jälgivad neid tihti vahetuma usaldusega kui traditsioonilist meediat, on sisuloojate vastutus ülimalt suur. Vahel võivad nad heas usus oma kogemusi ja tundeid jagades kasutada sõnastust või detaile, mis võivad haavatavas seisundis noorele mõjuda päästikuna. Seetõttu on vaja ka suunamudijatele tutvustada vastutustundliku kajastamise põhimõtteid ja juhiseid, et nad oskaksid vaimse tervise teemasid käsitleda ohutult, lootust pakkuvalt ning abisaamise võimalustele viitavalt.  

Küsimus: Kuidas teha nii, et ka kõige keerulisemat olukorda kajastades suunduks tähelepanu ja fookus heaolule ja toimetulekule ilma, et probleem ise sellest väiksemaks või nähtamatuks muutuks?  

Zrinka Laido: Alustada tuleb sellest, et inimese valu ja olukorra tõsidust tunnistatakse ausalt. Heaolule keskendumine ei tähenda, et raskus räägitakse väiksemaks. See tähendab, et raskuse kõrval tehakse nähtavaks ka inimese olemasolevad ressursid, toetavad suhted, abi saamise võimalused ja järgmised väikesed sammud. Papageno efekti mõte ongi tunnustada ja võimendada seda, mis aitab elus püsida: mitte jätta inimest üksnes probleemi sisse, vaid näidata, et ka väga keerulises olukorras on võimalik saada tuge, teha midagi teisiti ja liikuda sammhaaval parema enesetunde poole. Kajastuse vastutus on hoida korraga kahte tõde: olukord võib olla väga raske ning samal ajal on abi, toetus ja muutus võimalikud.  Tihti ei näe depressioonis või vaimse tervise raskustes inimesed nö valgust tunneli lõpus, sest nende konstruktiivne ja analüüsiv mõtlemine on kriisi tõttu muutunud. Nad ei pruugi ise märgata lahendusi, mis muudab nad meedia ja ümbritseva sisu suhtes veelgi haavatavamaks. Kui me aga näitame neile toimivaid alternatiive ja toimetulekulugusid, tekib lootus, et nad võtavad neist kinni. Lisaks tõstatab see veel ühe olulise teema: me peame ühiskonnana õpetama ja aitama inimestel abi küsida, kuid olema valmis seda abi ka vastu võtma. Uuringud näitavad, et teavituskampaaniad ja avalikud algatused, nagu kampaania vaikuse murdmiseks või räppar Logicu tuntud lugu kriisiliini numbrist, suurendavad märgatavalt helistamiste arvu tugiliinidele. Kui inimesed tajuvad, et ühiskond soosib vaimsest tervisest rääkimist ja stigmavaba abiotsimist, pöörduvad nad kergemini abi poole.   

Küsimus: Kas ja mida on Eestis võimalik muuta, et enesetappude kajastamine toetaks inimeste toimetulekut?   

Zrinka Laido: Eestis saame toetada seda, et ajakirjanikel, toimetustel ja sisuloojatel oleks nii keerulise teema käsitlemisel kasutada võimalikult selge ja praktiline teadmine. Suitsiidi kajastamine nõuab professionaalset otsustamist ning iga lugu on erinev. Ühised juhised, koolitused ja head näited ei asenda ajakirjaniku kaalutlusõigust, vaid aitavad mõista, millised valikud võivad haavatavas olukorras inimest toetada ja millised võivad tema pahaolu tahtmatult võimendada.  

Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut koos partneritega on Sotsiaalministeeriumi toetusel töötanud välja ka reageerimisalgoritmi. See annab ekspertidele ühise raamistiku, mille alusel saab vajaduse korral võtta toimetusega ühendust, selgitada kajastuse võimalikku mõju ja pakkuda praktilisi soovitusi. Eesmärk ei ole ajakirjaniku tööd arvustada, vaid toetada dialoogi ja ühist õppimist.   

Küsimus: Mis on toetava kajastamise juures kõige olulisem?  

Zrinka Laido: Kõige olulisem on jätta kajastusest välja suitsiidimeetodi ja täpse koha kirjeldus ning vältida juhtunu romantiseerimist, dramatiseerimist või seletamist üheainsa põhjusega. Samuti tuleb läbi mõelda loo pealkiri, nähtavus ja korduv kajastamine.  

Kuid vastutustundlik kajastus ei tähenda ainult võimaliku kahju vältimist. Lugu saab pakkuda asjatundja selgitust, teha nähtavaks abi saamise võimalused ning tuua esile abi otsimist, toimetulekut ja kriisist väljumist. Suitsiiditeemalise kajastuse juurde tuleb lisada selgelt leitav kriisiabi info. Eestis tehtud meediaseire põhjal on just abikontaktide puudumine olnud üks sagedasemaid põhjuseid toimetustega ühenduse võtmiseks.   

Küsimus: Kas samad põhimõtted kehtivad ka sotsiaalmeedias?  

Zrinka Laido: Jah, kuid sotsiaalmeedias tuleb arvestada, et sisu jõuab algoritmide kaudu kiiresti ja korduvalt väga erinevate inimesteni. Mõju võib ka seal olla kahesuunaline. Detailne või lootusetust süvendav sisu võib haavatava inimese olukorda raskendada, samal ajal kui lood abi otsimisest, taastumisest ja toimetulekust võivad pakkuda tuge ja näidata võimalikke väljapääse.