Hooldereform ja pikaajaline hooldus

Kõrvalabi ja pikaajalist hooldust vajavate inimeste arv ühiskonnas on pidevas kasvutrendis. Prognooside kohaselt oleksime jõudnud aastaks 2050 olukorda, kus inimesed jääksid hoolitsusest ja toest ilma, sest kogutud säästud ei taga väärikat toimetulekut. Probleemi lahendamiseks on ellu kutsutud hooldereform, mis plaanide kohaselt jõustub 2023. aasta 1. juulist.

2050. aastaks kasvab üle 65-aastaste inimeste osakaal Eesti rahvastikus kolmandikuni rahvaarvust. Juba praegu elab Eestis kuni 40 000 tõsise tegevuspiiranguga inimest, kes enda hinnangul vajaksid lähima aasta jooksul ööpäevaringset üldhooldusteenust. Rahvastiku vananedes võib nende inimeste osakaal aga tõusta.

Hooldusvajadusest olenemata on inimeste esmane valik elada endale tuttavas ja turvalises keskkonnas - kodus. Väga suure hooldusvajadusega inimestele on aga sageli möödapääsmatu, et vaja on ööpäevaringset üldhooldusteenust ehk hooldekodu. Seega on kvaliteetse ja inimese tegelikule vajadusele vastava abi kättesaadavus väga tähtis. Sellele vaatamata on Eesti seni rahastanud pikaajalist hooldust kaks korda vähem kui teised meiega samal arengutasemel olevad riigid.

2020. aastal maksis teenusekoha hind keskmiselt 824 eurot kuus, teenuse maksimaalne hind ühes kuus oli 1793 eurot. Kümne aastaga on inimeste panus hoolduse eest maksmisel kasvanud lausa 228%. Sageli ongi just kõrge hind põhjuseks, miks on püütud peresiseselt ise hooldamisega toime tulla. Mittetöötamise tõttu jääb lähedane aga ilma minimaalsetest sotsiaalsetest tagatistest.

Pikaajaline hooldus ja hooldereform on mõeldud inimestele, kes vajavad ühiskonnaelus osalemisel ja igapäevaeluga toimetulekul erisugust tuge. See hõlmab endas tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, mis ennetavad inimese tervise halvenemist, võimete vähenemist ning toetavad vajadusel igapäevast toimetulekut, lastel on lisaks ka hariduse tugiteenuseid.

Seaduseelnõu

Hooldereform

Hooldekodu on väga kallis teenus, aga mõnikord ei ole lihtsalt teist valikut. Riigikogule saadetud eelnõu kohaselt 1. juulist 2023 jõustuv hooldereform tähendab, et riik hoolduse eest maksmisel appi. Seda võib pidada üheks viimaste aastakümnete suurimaks, oodatumaks ja vajalikemaks reformiks sotsiaalvaldkonnas.

Kui seni on inimese katta olnud 100 protsenti hooldekodu kohatasust, siis alates 1. juulist 2023 jaguneb kohamaksumus sõltuvalt inimese hooldusvajaduse ulatusest kohaliku omavalitsuse ja teenust vajava inimese vahel.

Kuid hooldereform ei tähenda üksnes hooldekodukoha eest tasumist. Kõige enne tuleb korraldada vajalik abi, et inimene saaks elada oma kodus. Seega, omavalitsustele eraldatavat raha tuleb kasutada hooldekodu kohatasu rahastamise kõrval ka koduse hoolduse tagamiseks, kusjuures inimesest lähtuvalt peab esimeses järjekorras eelistama just koduteenuseid

Kas hooldekodukoha saab tulevikus pensioni eest?

Prognooside kohaselt on 2023. aastal keskmine hooldekodu kohatasu suure hooldusvajadusega inimesele 1300 eurot kuus, millest poole tasub edaspidi KOV ning aprilliks prognoositav ca 700-eurone keskmine pension võimaldab inimesel endal katta teise poole. Sellistel tingimustel on tulevikus võimalik saada hooldekodu koht keskmise pensioni eest.

Küll aga väheneb kõigil teenust vajavatel inimestel teenuse rahastamise kohustus ja võrreldes praegusega hakkab tunduvalt vähem inimesi sõltuma lähedaste toest. Prognooside kohaselt saab umbes 75 protsenti neist, kel on hinnatud ööpäevaringse hoolduse vajadus, seda edaspidi endale pensioni eest võimaldada. Veel veerand võivad vajada lisatuge lähedastelt või kohalikult omavalitsuselt nagu ka seni.

Mõistagi on kogu abistav tegevus suunatud eeskätt sellele, et inimesel oleks võimalik jätkata senist elu koduseinte vahel. Asutuspõhise hoolduse korraldamine peab olema viimane abivõimalus.

Mille eest omavalitsus edaspidi maksab ja kust tuleb raha selleks?

Hooldekodu kohatasust suurema osa ehk hooldustöö eest maksab eelnõu järgi edaspidi kohalik omavalitsus ja raha selle jaoks tuleb riigieelarvest ehk Eesti inimeste ühiselt tasutud maksudest.

Inimese enda või tema lähedaste katta jääb ülejäänu ehk majutus, toitlustus ja muud isiklikud kulud.

Mida peab inimene ise või tema lähedased toetuse saamiseks tegema?

Kõige aluseks on inimese seisundi hindamine – kas abi on paremini tagatud koduste teenustega või ööpäevaringselt hooldekodus elades. Selle jaoks tuleb kõigepealt pöörduda kohalikku omavalitsusse, kes hindab abivajaduse ja sealt on juba võimalik edasi tegutseda. Inimesed, kes praegu juba elavad hooldekodus, ei pea ise hakkama omavalitsuste poole pöörduma – KOV leiab teid ise üles.

Kas hooldekodu saab endiselt ise valida?

Omavalitsustel hakkab olema kulude piirmäär ja see peab tagama, et inimesel on võimalik valida vähemalt mõne hooldekodu vahel, kus omavalitsuse tugi katab hooldustöötajate kulu.

Sobiva hooldekodu saab pere ka ise valida. Kui valituks osutub mõni kallim hooldekodu, mida KOV piirmäär ei kata, siis seda ületav osa tuleb ise juurde maksta. Sellisel juhul võib juhtuda, et pensionile tuleb ka juurde maksta.

Kas planeeritavatel muudatustel on mõju teenuse kvaliteedile?

Jah, teenuse sisule ning hooldustöötajate ja teenuse saajate suhtarvule kehtestatakse täpsemad nõuded, mille läbi paraneb ka kvaliteet. Kui praegu on 18 hooldatava kohta keskmiselt üks töötaja, siis reformi tulemusel soovime jõuda olukorrani, kus ühel kvalifitseeritud hooldustöötajal on maksimaalselt 9 kuni 12 klienti sõltuvalt hooldusvajaduse ulatusest.

Teekond hooldereformini

Ligi veerand täisealistest on seotud lähedase hooldamise või abistamisega.

Ligi veerand täisealistest on seotud lähedase hooldamise või abistamisega.

2021. aastal valminud uuringu andmetel, hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti elanikest 22 protsenti ehk hinnanguliselt 230 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks kõige sagedamini on koduseks toimetulekuks abi vajav eakas lähedane. Neist üle kolmekümne tuhande inimsese panustab selleks nädalas üle 40 tunni.

Suurel hulgal inimestel on väga suur hoolduskoormus

Oma leibkonnaliiget abistab või hooldab üle 20 tunni nädalas enam kui 40 000 inimest. Nelikümmend tundi või enam abistab või hooldab oma lähedasi ca 25 000 inimest, selgub elanike tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringust

Kodus elamist toetavate teenuste vajadus on palju suurem

Katmata teenuse vajadus on hinnanguliselt 50 000 inimesele, sh 20 000 inimest vajaksid koduteenust, mida neil praegu pole võimalik saada.

Hoolekandestatistika näitab, et kui ööpäevaringset üldhooldusteenust saavate inimeste arv on pidevalt kasvanud, siis koduteenuse saajate arv on püsinud aastaid samas suurusjärgus.

Täisealisi abivajadusega inimesi on väga palju

2020. aastal tundis end ca 70 000 inimest igapäevategevustes oluliselt piiratuna (vanusegrupis 16-aastased ja vanemad). Mõõdukaid piiranguid tundis samas vanuses elanikest ca 160 000 inimest. 16-aastastest ja vanematest elanikest ca 180 000 inimest kasutas terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi.

Olukorra parandamiseks on pikaajalise hoolduse süsteemile tehtud nelja aasta jooksul mitmeid ettepanekuid

  • 2017. aastal esitas sotsiaalministeerium valitsusele ettepanekud rahastada nelja esmast hoolduskoormust vähendavat abinõu:
    • päeva- ja nädalahoiu teenuse pakkumine erihoolekande klientidele;
    • dementsuse diagnoosiga eakatele suunatud teenuste kvaliteedi parandamine ja pakkumise laiendamine;
    • esmatasandi hoolduse koordinatsioonisüsteemi piloteerimine ja vajaliku kompetentsi arendamine ning
    • tasustatud hoolduspuhkuse kehtestamine sügava puudega inimese töötavale pereliikmele.

Tulemus: Kõik ettepanekud said rahastuse ja on tänaseks ellu viidud.

  • 2018. aastal esitas Sotsiaalministeerium valitsusele kontseptsiooni ühtse pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks Eestis, lähtudes sealjuures hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma poolt väljatöötatud poliitikasuunistest.

Tulemus: Valitsus võttis kontseptsioonis toodud ettepanekud teadmiseks ning pani Sotsiaalministeeriumile koostöös Rahandusministeeriumiga ülesandeks töötada välja pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks vajalike meetmete rakendus- ja rahastusskeemid ning esitada 2020. ja 2021. aasta riigi eelarvestrateegia koostamisel nimetatud rahastusskeemidele vastavad rahastustaotlused.

  • 2019. aastal esitati valitsusele täpsustused seoses pikaajalise hoolduse reformi riigi eelarvestrateegia lisataotlusega ning pakuti välja välja alternatiivne rahastusskeem, kasutades reformi rahastamiseks ka Euroopa Liidu struktuurfondide vahendeid.

Tulemus: Valitsus andis Sotsiaalministeeriumile koostöös Rahandusministeeriumiga ülesandeks töötada välja pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks vajalike meetmete rakendus- ja rahastusskeemid ning esitada need valitsusele otsustamiseks 2019. ja 2020. aastal. Esimesed muudatused olid planeeritud jõustuma aastast 2021, kuid COVID kriisi tõttu lükkusid need tähtajad edasi.

  • 2019. aasta lõpus esitas sotsiaalministeerium valitsusele analüüsi ja ettepanekud pikaajalise hoolduse korralduse (meetmete rakendus- ja rahastamisskeemid) ja erivajadusega inimeste poliitika ajakohastamise kohta. Konkreetsete lahendusettepanekute väljatöötamiseks loodi 2019. aastal sotsiaalministeeriumi juurde pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks ja erivajadusega inimeste poliitika ajakohastamiseks seitse teemapõhist töörühma.

Tulemus: Valitsus kiitis pikaajalise hoolduse teenuste korraldamiseks heaks kohalike omavalitsuste ja riigi partnerlusmudeli. Pikaajalise hoolduse süsteemi uutel alustel rakendumiseks sai sotsiaalministeerium ülesandeks esitada vastavalt tehtud ettepanekutele kooskõlastusringile seaduseelnõu.

  • 2021. aastal esitas sotsiaalministeerium valitsusele memorandumi, milles anti ülevaate pikaajalise hoolduse ja omastehooldusega seotud tegevustest ja küsisime 2021. aastal ametisse nimetatud valitsuselt mandaati jätkata pikaajalise hoolduse teenuste süsteemi korrastamist kohalike omavalitsuste ja riigi partnerlusmudeli seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse koostamisega ning saada valitsuse toetus omastehooldajate toetamiseks tehtud ettepanekutele. Lisaks rõhutati vajadust leida riigieelarvest lisavahendeid pikaajalise hoolduse teenuste osutamiseks, sh üheks olulisemaks ettepanekuks on väljapool kodu osutatava üldhooldusteenuse rahastamise muutmine, mille kohaselt jaguneks teenuse rahastamine inimese ja avaliku sektori vahel.

Tulemus: Valitsus võttis ettepanekud teadmiseks, kuid rahastusotsuseid ei tehtud. Nende juurde lubati tagasi tulla sügisel riigieelarve strateegia läbirääkimiste raames.

  • 2022. aasta aprillis saatis sotsiaalministeerium  avalikule kooskõlastamisele sotsiaalhoolekande seaduse väljatöötamise kavatsuse, millega pakuti välja tulevase hooldereformi esialgsed suunad.
     
  • 2022. aastal esitas sotsiaalministeerium sotsiaalhoolekande seaduse muudatused, millega vabastati lapselapsed vanavanemate ülalpidamiskohustusest. Eelnõuga viidi sisse kokku üle 70 muudatuse, mis kiirendasid abi kättesaadavust, lihtsustas asjaajamist ja lõi hoolekandes parema õigusselguse.  Eelnõuga astuti esimesed olulised sammud pikaajalise hoolduse süsteemi korrastamise suunas.
  • 2022. aasta septembris kiitis Vabariigi Valitsus heaks hooldereformi eelnõu, millega tehakse 1. juulist 2023 hooldekodukoht kättesaadavaks keskmise pensioni eest. Lisaks tõstetakse eelnõuga üldhoolduse kvaliteeti ja parandakse ka koduhoolduse kättesaadavust. 2023. aastal investeerib riik hoolekandesse ja kodus elamist toetavatesse teenustesse 40 miljonit eurot ja sealt edasi vähemalt 57 miljonit eurot aastas.

Vaata videost, mida on plaanis pikaajalise hoolduse arendamiseks teha uuel eurotoetuste perioodil

Eurotoetuste 2021-2027 infopäev – Pikaajalise hoolduse kättesaadavus

Viimati uuendatud 31.10.2022