Reformi planeerides leiti, et ööpäevaringse teenuse hoolduskomponent võiks edaspidi olla kas osaliselt või täielikult riigi poolt rahastatud. Selleks, et hoolduskomponenti aga õiglaselt rahastada, anti omavalitsustele võimalus ise kehtestada sellised piirmäärad, millega saaks koha hooldekodus. Nii tasutakse inimese eest nende hoolduse eest ja inimese enda kanda jäävad ülejäänud kulud, mis keskmise hinnaga hooldekodus moodustaks umbes pool kohatasust.
Omavalitsus saab ka hinnata ja valikuid suunata, millise hooldekodu hind on inimesele jõukohane. Septembrikuu seisuga oli hooldekodude keskmine kohamaksumus 1235 eurot, odavaimad alates tuhandest eurost. Ka ei ole kõik hooldekodud oluliselt hinda tõstnud.
Olukorrad, kus hooldekodu hinnad on tõusnud selliselt, et riigi poolt lisanduv raha on hinnatõusu tõttu inimese jaoks nähtamatuks muutunud, on pigem erandlikud. Hinnatõus on aga mõneti paratamatu, nii üldiste hindade tõusu kui palgasurve tõttu, samuti hinnastamise muutmise tõttu. Näiteks on omavalitsusele kuuluvaid hooldekodusid, kes alles nüüd reformi raames oma teenusehinna kulupõhiseks tegid. Enne doteeriti oma hooldekodu lisaks hinnakirjas olevale ka kaudselt omavalitsuse üldistest kuludest. Siiski on suurema osa inimeste jaoks olukord kindlasti leevenenud – mõnede omavalitsuste näitel 50-80% hooldekodus elavatest inimestest ei vaja enam perede tuge teenuse eest tasumisel.
Hinnad tõusnuks ka ilma reformita. Riik on hooldereformi kulusid planeerides pidanud silmas nii teenuste kallinemist kui töötajate arvu ja palgatõusu vajadust. Silme ees tuleb hoida pikka vaadet: hinnatõusu mõjutavad vähemalt kaks olulist tegurit – kui kiiresti paranevad kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavus ja kui palju tekib juurde uusi teenuskohti, mis mõlemad vähendavad hinnasurvet. Teenuskohti on juurde tekkimas, paika peab loksuma hooldekodude teenuse hinna ja kvaliteedi suhe ning omavalitsused vajavad samuti aega kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavuse parandamiseks
Tänane ööpäevaringse üldhooldusteenuse saajate arvu tõus näitab, et reformi siht on õige: tuua kodust välja seni hoolduskoormust kandnud omastehooldajad, võimaldades neil töötada, säilitada sissetulek ja tervis. Seni omastehooldusel olnud inimeste pöördumist teenusele on takistanud selle liiga kõrge omaosalustasu. Nii püüti toime tulla peresiseselt või kasutati näiteks mitteametlike hooldajate abi. Pereliikmest omastehooldajale tähendas see piiranguid oma töö- ja pereelus, tekitas hooldamisest põhjustatud tervisevaevusi, stressi näha lähedast abituna ja tunda ennast ebapiisava hooldajana.
On teada, et hooldereform mõjutab omavalitsusi erinevalt. Need, kes varasemalt panustasid teenusesse vähem või kellel on Eesti keskmisega võrreldes rohkem inimesi hooldekodudes, peavad oma kulude osakaalu suurendama oodatust rohkem. Reformi eeldus oli, et omavalitsused jätkavad samal tasemel rahastamist ja panus kasvab ajas samamoodi, nagu hooldereformi tegemata jätmisel. Kui üldise põhimõtte kohaselt toimub lisavahendite jaotamine eakate arvu alusel, siis kokkuleppel omavalitsustega võetakse tasandusfondi kaudu rahastamisel arvesse ka tegelikku hooldekodus elavate inimeste arvu.
Hooldereform ei tähenda üksnes hooldekodukoha eest tasumist, vaid ka kodus elamist toetavate teenuste paremat kättesaadavust. Sotsiaalhoolekande põhimõtte kohaselt tuleb eelistada esmajärjekorras sellist abi, mis toetab justnimelt inimese hakkamasaamist oma kodus. Asutuspõhise hoolduse korraldamine on vajalik alles siis, kui kõrvalabi toel kodus elamine ei ole võimalik.
Praegu saab öelda, et riik eraldas hooldereformiks vahendeid piisavalt. 2023. a prognoositud lisakulu üldhooldusteenusele on ligi 25 mln eurot. Selleks eraldas riik reformi raames kohalikele omavalitsustele 39,2 mln, millest veidi üle 14 mln eurot saavad omavalitsused kasutada reformi ettevalmistamiseks ja kodus elamist toetavate teenuste pakkumiseks. 2024. a eraldatakse omavalitsustele lisaks nende tänasele omapanusele ligi 58 mln eurot, sellest 54,3 mln eurot võiks prognoosi järgi kuluda üldhooldusteenusele ja 3,6 mln eurot jääb teiste hooldusteenuste pakkumiseks.
Kokkuvõttes on viis kuud liiga lühike aeg, et põhjapanevaid järeldusi teha. Sedavõrd suurele ja põhimõttelisele muutumisele tuleb anda aega. Põhjalikum mõjude hindamine on kavas mõne aasta pärast, oleme selle planeerinud 2026. aastasse.
Viimati uuendatud 10.07.2025
