Naasesite äsja Brüsselist teadusnõukodade nõukoja kogunemiselt. Eestis on sellest koostöövormist vähe teada, rääkige palun lähemalt.
Toivo Maimets, Foto: Andres Tennus
Euroopa Liidu teadusliku nõuandmisplatvormi COVID-19 tõrjeks kutsus ellu Euroopa Komisjoni tervisevolinik Stella Kyriakides. Tema ise ka juhatab neid üle paari nädala toimuvaid virtuaalseid kokkusaamisi. EL poolelt on esindatud selliste oluliste teenistuste nagu Euroopa Ravimiameti (EMA) ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) juhid. Alates 2020. aasta novembrist on toimunud kokku 43 nõupidamist. Ja nüüd kaks aastat hiljem novembris oli esimene päris füüsiline kokkusaamine. Liikmesriigid on lahendanud oma valitsuste teadusnõustamise erinevalt. Mõnel on Chief Scientific Advisor, kes annab nõu eksperdina valitsuse juures ilma oma tiimita. Mõnes riigis on nõustajaks Teaduste Akadeemia, mõnes sotsiaal- või terviseministeeriumite eksperdid. Nii et ühtset skeemi ei ole, Eesti mudel on päris hästi töötanud. Eestit esindan praegu mina teadusnõukoja juhina, varasemalt tegi seda prof Irja Lutsar.
Mis siis nüüd, kaks aastat hiljem peale esimest virtuaalkogunemist, oli päevakorral?
Nagu ikka, kui teadlased on teadusnõupidamisel koos, siis ei saa üle ega ümber kommunikatsiooniteemast. Kõik riigid on hädas sellega, et pole suudetud ületada kevadist vaktsineerimistaset, on saavutatud platoo ja sinna jäädudki pidama. Sama pilti näeme Eestis. Detsembri algusest startiv tervisekassa kampaania „Vaktsiiniga on kindlam“ üritab tõsta vaktsineerituse taset platoolt kõrgemale, näis kas õnnestub.
Kommunikatsioonis väärib märkimist Antwerpeni ülikooli professor Heidi Larsoni ettekanne suhtumise muutustest vaktsineerimisse. Kui vahemikul 2018-2020 oli usaldus vaktsiinide suhtes suurenenud, siis viimase kahe aastaga on see vähenenud.
Tervishoiutöötajate seas on positiivne meelsus endiselt kõrge, aga ülejäänud inimeste seas on see kahanenud. Muidugi on ka riikide vahel erinevusi. Aga mis on oluline, mis ka Eestit väga puudutab: kui eakamate inimeste seas on usaldus enam-vähem säilinud, siis suur langus on toimunud noorte hulgas. Nad peavad seda vanainimeste epideemiaks. Et mis te tulete noori inimesi kiusama, elu piirama ja neid riske, mis alati käivad vaktsineerimisega kaasas, noorte õlgadele asetama. Koorub välja oluline vaatenurk, et kommunikatsioonis tuleb sihtida ka nooremaid ja teha seda neid kõnetaval moel.
Eestis on aeg-ajalt pead tõstnud küsimus, et kas teadusnõukoda ikka on vaja. Kuidas on suhtumine Euroopas, kas vaagisite üldse aastapäevakogunemisel eksistentsiaalseid küsimusi, et kas järgmisel aastal kokku tulla, olgu siis virtuaalselt või füüsiliselt?
Ikka! Ettekannete kõrval arutasime ka nõukodade vajalikkust olukorras, kus nakatumine COVID-19sse on stabiliseerunud, tõsi, natuke liiga kõrgel tasemel. Kas me peame üldse jätkama seda erakordset Euroopa Komisjoni teadusnõukoja formaati? Selle diskussiooni eestvedaja oli Euroopa Komisjoni nõukoja töörühma juht prof Peter Piot, kes on endine Londoni Hügieeni ja Troopilise Meditsiini Instituudi direktor. Selgus, et Euroopa Komisjoni tervisevoliniku jaoks on endiselt vaja töörühma, mis koondab erinevate organisatsioonide vahel killustunud teadmise kokku ja aitab neid tõlkida tõenduspõhisemateks otsusteks. Ja seda on vaja teha n-ö käigu pealt, sest iga järgmine nakkuslaine tuleb niikuinii ootamatult.
Arenguid ja lõpetamata teemasid on mitmeid, mis vajavad teadunõukoja valmisolekut. Üks on viiruse evolutsioon, tekivad uued alamtüved, tänaseks on ilmunud välja BQ1.1 tähistusega alamtüvi, mille puhul senised monoklonaalsed raviotstarbelised antikehad on toime kaotanud.
Teine on immuunkaitse kestus, kolmas on vaktsiinide efektiivsus, eriti see, mis puudutab uute tüvede konteksti. Selle kõige kohal troonib vaktsineerimisega hõlmatus ja vaktsiinide aktsepteerimine ühiskonnas. Kui algse Wuhani-tüve puhul rehkendati välja, et umbes 70% populatsioonist peaks olema vaktsineeritud. Siis me saavutaksime populatsiooni immuunsuse, mille kohta öeldakse natuke ebaviisakalt karjaimmuunsus. Minu meelest inimesed ei ole kari. Täna levivad Omicroni tüved, mille baas-nakatumiskordaja võib olla suurem kui 10. Mis tähendab, et tegelikult hõlmatus peaks olema umbes sama suur nagu leetrite puhul, ca 95%. Lisaks veel, milline on praeguse hooaja COVID-19, RSV-nakkuse ja gripi koosmõju? Jätkub ka loomadelt inimestele viiruste ülekandumine. See ei ole hirmutamine – ei ole küsimus kas nad tulevad, vaid millal tulevad.
Milline oli Teie ettekujutus teadusnõukoja igapäevatööst enne teadusnõukoja eestvedaja rolli ülevõtmist? Ja milline on tegelikkus?
Olen teadusnõuandmisega tegelenud paarkümmend aastat erinevates riikides erinevates formaatides. Teadusnõuandmise olemus on mulle tuttav ja ma usun, et ma olen sellega hakkama saanud. Aga esimene teadusnõukoda alustas situatsioonis, kus kõik oli teadmata. Mäletan, et esimese nõukoja juht prof Lutsar ütles mulle, et neilt oodatakse teaduslikku nõu, kuid teadust ju ei ole, sest hea teadus võtab aega! Teaduse jaoks on vaja fakte, koguda andmeid, on vaja tõenduspõhisust. Tõsikindluse saamiseks kuluva aja jooksul läheb ühiskonnas nagu tuntud ütluses, et vale on teinud hommikuga pool tiiru maailmale peale, enne kui tõde saab püksid jalga.
Kui meie alustasime aasta tagasi, siis Eesti sisenes parajasti kõige suuremasse nakatumislainesse. Ärevus oli päris suur. Aga teadlased olid kahe aastaga loonud tõhusad vaktsiinid, mis olid läbinud kliinilised uuringud. Meditsiinipersonalil oli olemas palju rohkem teadmisi, kuidas käia COVID-19ga ringi. Ja kohe alguses mõtlesime oma seitsmeliikmelise teadusnõukojaga läbi kommunikatsiooni põhimõtted. Otsustasime, et katsume hoiduda vastandumistest nii palju kui vähegi võimalik. Kogume infot, anname nõu eelkõige inimestele, kes teevad otsuseid, kuid me ei langeta ise otsuseid. Ma arvan, et oleme teadusliku info kogumise ja edastamisega päris kenasti saanud hakkama. Aga taas tänu sellele, et seda teadmist on juba tekkinud.
Mida saab välja tuua teadusnõukoda vol. 2 koostööst sotsiaalministeeriumi tervisealaga?
Riigikantseleil ehk peaministri tasemel on täna kahjuks väga palju muid probleeme, millega hästi kiireloomuliselt tegutseda. Nii ongi pandeemiaga tegelemise raskuskese liikunud rohkem sotsiaalministeeriumi, kellega on väga hea koostöö olnud algusest saadik - nii ministritega, kantsleriga ja asekantsleriga ning teiste inimestega. Me kõik saame aru, et oleme ühes paadis ja töötame ühise asja nimel. Tänases vormis töötame aasta lõpuni. Kui on vajadus ja võimalus, siis sellise teadmise eksperdi- ja multidistsiplinaarse tiimina jätkame oma tegevust võib-olla ka edasi.
Te mainisite, et immuunkaitse kestvus teeb muret. Ka terviseameti nädalaülevaated näitavad, et üle 60 aastased inimesed vajavad sageli haiglaravi, kui vaktsineerimisest on rohkem kui 7-8 kuud möödas. Mis on seenioride immuunsüsteemis teistmoodi, et vajab revaktsineerimist?
Nii nagu me vanemaks saame, nii lähevad kõik meie süsteemid allamäge. Nii et kogu organismi tasemel on see vananemise teema. Immuunsüsteem vananeb samamoodi nagu paljud teised organismi osad. Ja selle tõttu ta reageerib lihtsalt halvemini. Toodab tihti vähem antikehasid ja viletsamat rakulist immuunsust, mis on teine osa omandatud immuunsüsteemist. Samuti on vanematel inimestel vähem „naiivseid“ T-rakke, mida on vaja rakulise immuunsuse tekitamiseks. Ega eakaid inimesi kimbuta üks haigus korraga, vaid neid võib olla mitmeid. Kui nüüd selliste krooniliste haiguste foonil tekib juurde ikka mingi väga aktiivne tervise ohustaja nagu COVID-19, siis võib see põhihaiguse kulgu väga oluliselt halvendada. Nii et see pilt on hästi kompleksne.
Lõpetuseks uurin Paxlovidi kohta, mis loodetavasti jõuab uuest aastast Eestisse. Paljud monoklonaalsed antikeha ravimid ei paku kaitset Omicroni BQ1-sarnastele tüvedele. Kas Paxlovid aitab?
Jah, ja see tuleneb Paxlovidi toimemehhanismist. Paxlovidi sihtmärk ei ole ogavalk, mis on viiruse peamine muteerumispiirkond. Kui viirus hakkab ennast paljundama, siis kõigepealt tehakse viiruse genoomist pikk aminohapete ahel. Et neist saaks moodustuda töötavad valgud, mida viirusel on vaja enda paljundamiseks, selleks tuleb pikk ahel juppideks lõigata. Teeb seda ensüüm, mida nimetatakse proteaasiks. Paxlovid on suunatud selle proteaasi vastu, sõltumata viiruse tüvest. Tasub märkida, et Paxlovid koosneb kahest komponendist. Üks on eelnevalt kirjeldatud proteaasi inhibiitor, kui kasutada eriala keelt. Aga mis võib veel juhtuda, kui üks võõras molekul satub rakku? Teda püütakse lagundada. Et seda vältida, et põhiline toimeaine saaks toimida kõrges kontsentratsioonis võimalikult kaua, siis teine komponent töötab omakorda esimese toimeaine hävitamise vastu. Nii et Paxlovidi efekt on selline kahekomponentne.
Viimati uuendatud 10.07.2025
