Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Häli Tarum: inimeste argimured ei kao ei sõjas ega tsiviilkriisis

Oluline on, et peale sõjalise riigikaitse ja investeeringute pööraksime tähelepanu meie enda inimeste kaitsele ja ühiskonna hakkama saamisele laiemalt, kirjutab Häli Tarum.
Häli Tarum, sotsiaalministeeriumi kriisireguleerimise ja toimepidevuse juht

Viimased kriisikogemused – koroonapandeemia ja Ukraina sõjapõgenike massiline saabumine Eestisse – on näidanud, et kõik kriisid puudutavad ka inimeste tervist ja nende toimetulekut. Kui koroonakriis tõmbas jalad alt lisaks ühiskonnale ka riigiasutustelt, siis julgen väita, et Ukraina sõjapõgenike Eestisse saabumisega kaasnevate ootamatustega said avaliku sektori organisatsioonid juba palju paremini hakkama.

Mitte et üllatusi ja ettenägematuid olukordi oleks olnud vähem. Lihtsalt koroonakriisi kogemused, mil õigusloome veskid pandi surve alla, aitasid meil paremini hakkama saada Ukraina põgenike Eestisse vastuvõtmisega.

Enne koroonapandeemiat ei teadnud paljud terviseameti olemasolust ega rollist, ometi leidis see organisatsioon end pandeemia olukorra lahendamise keskelt. Terviseamet, nagu paljud teisedki asutused Eestis, on seaduse järgi ka hädaolukorra lahendaja. Selleks peab ametil olema tehtud põhjalikke ettevalmistusi. Plaanid olid ametil enne kriisi olemas, kuid tegelikult puudus nendel võimekus sellises mahus kriisijuhtimist korraldada.

Mitmed valdkonna pikaajalise alarahastusega tekkinud riskid realiseerusid, kuna varasemalt polnud võimalik üles ehitada kriisijuhtimise struktuure. Seetõttu tuli puudu inimestest ja oskustest, laborivõimekus oli piiratud ja ennekõike nappis ressursse nende probleemide lahendamiseks.

Artikkel avaldati esmakordselt ERR-is.

Sarnasest kohast leidis 2022. aasta kevadel end ka sotsiaalkindlustusamet (SKA). Plaanid põgenike massilise illegaalse rände olukorraks olid asutustel olemas. Paraku ei osatud ette näha stsenaariumit, et Eestisse saabub korraga nii suur hulk põgenikke, kelle piiriületust ei tule takistada, vaid vastupidi, me peame toetama Ukrainat igakülgselt. Eraldi suunana tuligi ette võtta sõjapõgenike põhjalik toetamine, et aidata neil kiiresti kohaneda eluga Eestis.

Kui politsei- ja piirivalveamet ning päästeamet olid 2020. aasta alguseks korduvalt harjutanud oma vastutusel olevate hädaolukordade nagu massiline korratus või paljude kannatanutega tulekahju lahendamist, siis terviseametil ja sotsiaalkindlustusametil hädaolukordade lahendamise võimed puudusid.

Õnneks ei jäetud ameteid üksi ning teised asutused, mis kriiside lahendamisega igapäevaselt tegelevad, tulid ametitele oma jõuga appi ning aitasid olukorra juhtimiseks üles ehitada staabi struktuurid ja panna tööle vajalikud tegevussuunad. Terviseametil ja SKA-l oli olemas nägemus, kuidas kriise lahendada, aga puudus ressurss ja treenitus, et olukorda pelgalt oma jõududega lahendada.

Need kogemused on näidanud, et kriise, mis puudutavad ühiskonda ja kõiki Eesti elanikke, ei saa juhtida ühe asutuse põhiselt. Nii ei olnud koroonakriis ainult tervishoiulane hädaolukord ja sõjapõgenike vastuvõtt vaid sotsiaalvaldkonna probleem. Suuremad olukorrad nõuavadki rohkem kui ühe asutuse pingutust ning valdkondade väga tugevat koostööd ja omavahelist koordinatsiooni.

Pea neli aastat pärast koroonakriisi algust on sotsiaalministeerium saanud ja tema asutused leidnud võrdväärse koha Eesti kriisireguleerijate laua taga, kuna ühekordsete rahasüstidega on tekitatud võimalus arendada valdkonna kriisikindlust. Peale sisejulgeoleku tagamise ja sõjalise kaitse pöörame üha enam tähelepanu oma inimestele ja mõtleme igapäevaselt:

  • Kuidas võib tulevane kriis mõjutada ühiskonda ja elanike toimetulekut laiemalt?
  • Kuidas aidata kaasa elanike isiklikule kriisikindlusele ja panna neid mõtlema asjadele, mida igaüks saaks elanikkonnakaitseks ära teha?
  • Kuidas saab riik oma inimesi paremini toetada?

"Meie valdkonna jaoks on oluline, et kriisiaegse elanikkonnakaitse osana nähakse nüüd väga selgelt riigi ja ühiskonna valmisolekut korraldada esmaabi ja katastroofimeditsiini, pakkuda elanikele vältimatut sotsiaalabi (majutus, toit ja rõivad) ja psühhosotsiaalset abi."

Terviseameti ja sotsiaalkindlustusameti jaoks tähendab see vajadust senisest enam planeerida, harjutada ning valmis olla järgmisteks võimalikeks ühiskonda tabavateks kriisideks. Rohkem kui kunagi varem on nüüd selge, et päästeameti ning politsei- ja piirivalveameti operatiivtöötajate kõrvale on meil vaja operatiivseid sotsiaaltöötajaid ja nõustajaid.

Kriiside tuules on sotsiaal- ja tervisevaldkond teinud läbi kiire arengu. Näiteks oleme tuginedes Ukraina sõja kogemustele koos Maailma Terviseorganisatsiooniga ehitanud Eestis üles vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe võrgustiku koondades spetsialiste, kes kriisi olukorras on valmis inimesi toetama.

Haiglatele ja hoolekande asutustele on loodud ümberpaiknemise ja evakuatsiooni plaanid, et sõja olukorras oleks teenused inimestele endiselt kättesaadavad. Elanikkonnale suunatud esmaabi õpe on koostöös Eesti Punase Ristiga saamas inimestele oluliselt enam kättesaadavaks.

"Inimeste argimured ei kao ei sõjas ega tsiviilkriisis. Oluline on, et peale sõjalise riigikaitse ja investeeringute pööraksime tähelepanu meie enda inimeste kaitsele ja ühiskonna hakkama saamisele laiemalt."

Valitsuse otsus eraldada riigikaitse ja elanikkonnakaitse investeeringute kavaga kokku 80 miljonit eurot, sellest elanikkonnakaitse tegevustele 32 miljonit, seejuures 18 miljonit eurot sotsiaalministeeriumi valitsemisalale, on hea algus. Loodetavasti leiavad elanikkonnakaitse investeeringuvajadused endale riigieelarves püsiva eelarverea ning tulevikus ei sõltu inimeste tervis ja heaolu kriisiolukordades ühekordsetest rahasüstidest.

Viimati uuendatud 26.04.2024