Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Igaühel on õigus olla täisväärtuslik ühiskonna liige

Täna tähistatakse sotsiaalse õigluse päeva, mis seab fookusesse vaesuse, diskrimineerimise vähendamise, võrdsed võimalused, sotsiaalse turvalisuse kui ka näiteks ligipääsu tervishoiule. Vabariigi aastapäeva eel ja sotsiaalse õigluse päeval on paslik meelde tuletada, et tegelikult oleme me rohkem kui sada aastat tagasi oma põhiseadusega öelnud, millistele põhimõtetele on meie riik ja ühiskond rajatud - vabadusele, õiglusele ja õigusele, kus kõikidel meie vabariigi kodanikel on nii õigused kui kohustused.
Kati Nõlvak, sotsiaalministeeriumi majandusliku toimetuleku poliitika juht

Eesti 2017. aasta Euroopa Liidu eesistumise ajal kuulutati välja kahekümne punktiga Euroopa sotsiaalõiguste sammas, millest üks kuulutab, et inimesel on õigus kaitsele vaesuse eest ja ka toele vaesusesse langedes. Kui Eesti absoluutse vaesuse numbrid on varasemalt aasta-aastalt paranenud, siis viimastel aastatel on see trend muutumas ning absoluutses vaesuses olevate inimeste hulk on kasvanud.

2022. aastal elas ligi 48 000 inimest absoluutses vaesuses ning umbes sama paljudele inimestele jagati ka toimetulekutoetust. Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimestele ja seda maksab kohalik omavalitsus. Oluline on siinkohal märkida, et absoluutse vaesuse ja toimetulekutoetuse piire arvutatakse veidi erinevalt ning toimetulekutoetuse piir on veidi kõrgem absoluutse vaesuse piirist, veelgi enam – kui peres on lapsi, siis toimetulekutoetuse saamiseks nihkub see piir veelgi ehk muutub inimesele veel soodsamaks.

Suures plaanis saab toimetulekutoetuse saajaid jagada kahte gruppi: inimesed, kes on toetuse pikaajalised taotlejad, ning kelle tahe ja valmisolek leida uusi lahendusi oma olukorra parandamiseks on ajapikku kadunud ja inimesed, kes on töö kaotuse tõttu majandusraskustesse sattunud, ning kes otsib aktiivselt võimalusi oma olukorda parandada. Eestis elab suurel hulgal inimesi, kes on majanduslikult niivõrd kehvas olukorras, et nad ei ole veel päris absoluutses vaesuses, kuid neil oleks õigus toimetulekutoetusele, kuid millegi tõttu ei ole nad saanud või tahtnud neile rakenduvat õigust kasutada.

Toimetulekutoetuse ja võlgnevuste mõju-uuringust tuleb välja, et paljud ühe- ja paarikordsed toetuse taotlejad tunnevad häbi toetust küsida. Samuti on sotsiaaltööspetsialistid öelnud, et ühe- või paarikordsed taotlejad on tihti toetuse taotlemist edasi lükanud ja püüdnud ise hakkama saada, kuid säärane edasilükkamine on abivajaja sügavamale auku tõmmanud.

"..meie ühiskondlik norm on pigem majanduslikult keerulisse olukorda sattunud inimesele altkulmu vaadata.."

Aga miks see on nii? Oleme justkui ühiskonnana kokku leppinud, et abivajajal on õigus abi saada, kuid siiski on nõnda, et meie ühiskondlik norm on pigem majanduslikult keerulisse olukorda sattunud inimesele altkulmu vaadata ja vahest võivad ka mõned näpud vibutades tõusta ja öelda, et ilmselt oled ise süüdi.  Õiguste juures on alati ka kohustused ja siinkohal ei taha ma kindlasti pisendada inimese oma vastutust, kuid ühiskonnana peaksid meie sõnad ja teod rohkem kokku käima – kui oleme kokku leppinud, et abivajajal on õigus tuge saada, siis me ei vaata abivajajale viltu.

Ajaloolane ja ajakirjanik Rutger Bregman kirjutab oma raamatus „Utoopia realistidele“ toimetulekusüsteemi enda kohta, et süsteem on aja jooksul kujunenud kontrolli ja alanduse koletiseks ning on vaja tervet sotsiaaltöötajate armeed, et juhatada inimesi läbi kõlblikkustingimuste, taotluste, vastuvõetavuse ja töölenaasmise protseduuride. Seega, kuidas ja mis hetkel jõuame selleni, et need põhimõtted, mis me sotsiaalsambas kokku leppisime, on ka meie ühiskondlik norm?

Sotsiaalministeeriumil on käsil kaks olulist projekti, mis aitavad bürokraatiamasinat vähendada ning rõhku panna just inimese sisulisele jalgele aitamisele. Ühelt poolt soovib ministeerium, et toimetulekutoetust oleks võimalik automaatselt registritest väljatulevate andmete põhjal välja maksta ja teiselt poolt soovime, et selle asemel, et sotsiaaltööspetsialist peaks tegelema tšekkide ja pangakontode kokku viimisega, saaks ta oma energiat rohkem suunata inimese aitamisele ehk koos inimesega läbi mõelda mida ja kuidas peaks inimene tegema, et kiiremini ja tulemuslikumalt kehvast olukorrast välja tulla.

Olenemata vaesusesse sattumise põhjustest on igal inimesel õigus kuuluda ühiskonda ning me ei tohiks kasutada kunagise telesaate „nõrgim lüli“ põhimõtteid – vastupidi me oleme deklareerinud inimese sotsiaalse õigusena, et me aitame teda, kui ta on raskustesse sattunud. Ühiskonnana oleme tervikuna tugevamad, kui me ennetame ja vähendame vaesusesse sattumise riske ja kui keegi on tõesti vaesusesse juba kukkunud, siis ei tohi me sellele altkulmu vaadata, vaid aitame raskustes inimesed võimalikult kiiresti taas jalule.

Head sotsiaalse õigluse päeva meile kõigile!

Viimati uuendatud 20.02.2024